Braavo, Marcel Johannes Kits!

Marcel Johannes Kits on kirglikult muusikale pühendunud särav artist, kelle kõrged tunnustused Eestis ja välismaal on teinud temast rahvusvaheliselt tuntud mitmekülgse muusiku.

KERSTIN ELISABETH KULLERKUPP

Eesti Rahvusringhäälingu aasta muusiku 2022 kontsert 5. I ERRi 1. stuudios. Marcel Johannes Kits (tšello), Theodor Sink (tšello) ja Sten Heinoja (klaver). Kavas Johann Sebastian Bachi, Enno Poppe, Johannes Brahmsi, Luigi Boccherini ja Benjamin Britteni muusika.

Eduka artisti üks olulisi omadusi on kindlasti esinemisjulgus ning kõige parem on lavale minna end unustades ja keskenduda ainult kunstilistele eesmärkidele. Õnnestunud kontserdi eeldus on väga pühendunud ja põhjalik eeltöö harjutusklassis. Ainult siis saab loota, et kontserdi inspireerival hetkel võidakse end ületada või üllatada. Iga kontserdi atmosfäär on isesugune ja iga kord saab mängida ainult see üks kord. Esinemise salapära ja põnevust saabki tunda just sel hetkel, mil see toimub.

Esinejal peab olema suur tahe ja õnnestumissoov. Liigset ja segavat lavanärvi tekitab tõenäoliselt kõige rohkem liigselt domineeriv eneseteadvus. Selleks et mitte oma egole pihta saada, võib tekkida alateadlik õnnestumisest loobumine. See on justkui enesekaitse soovist end võimalikust ebaõnnest päästa. Esinemisnärvi on kindlasti teatud määral vaja, kuna see aitab keskendumist paremini fookustada, kui artist on õppinud seda energiat õigesti suunama. Nauditav on esitus siis, kui esineja tunneb oma mängust rõõmu ja tahab seda publikuga jagada. Üks sellise võluva lavalise olekuga muusik on kindlasti nii Eestis kui ka välismaal publikut lummanud tšellist Marcel Johannes Kits, kes pälvis 5. jaanuaril Eesti Rahvusringhäälingu aasta muusiku tiitli.

Mäletan, et dirigent Paavo Järvi on kunagi tippmuusikutest solistide kohta öelnud, et ei piisa ainult tehnilisest üleolekust, peab olema ka väga tugev isiksus oma isikupära ja suure lavalise meisterlikkusega. Neid omadusi üheskoos ei tulegi nii sageli ette.1 Olles jälginud Marcel Johannes Kitse järjepidevat tõusu ja arengut, arvan, et ta lendab veel väga kaugele. Tema võidud arvukatel konkurssidel on juba muusikakeskkooli aegadest pälvinud palju tähelepanu ja imetlust. Tähtsamate võitude hulka kuuluvad 2013. aastal võidetud telekonkurss „Klassikatähed“, I koht rahvusvahelisel Johannes Brahmsi nimelisel konkursil Austrias, Rumeenias toimunud George Enescu nimelise rahvusvahelise konkursi I koht ning III koht maailmakuulsal kuninganna Elisabethi konkursil Brüsselis. Andekas noor tšellist on end igati väärikalt tõestanud. Need suured saavutused on kindlasti olnud suureks innustuseks ja eeskujuks teistele noortele muusikutele ning kahtlemata on Kitsel veel ees väärikas teekond suurtel maailma­lavadel.

5. jaanuari kontserdi kava oli Marcel Johannes Kitsel kokku pandud mitmekesiselt. See võimaldas tal näidata oma muusikalist isiksust väga mitmetahuliselt ning ta pakkus midagi igale maitsele.

Priit Mürk / ERR

Oli rõõm ja privileeg viibida ERRi 1. stuudio pidulikul stuudiokontserdil, mil tšellistile anti üle auväärne Eesti Rahvusringhäälingu aasta muusiku tiitel. Aasta muusiku tiitli pälvib muusik, kelle loomingulised saavutused on edendanud eesti muusikakultuuri ning kes on teinud sealjuures tihedat koostööd Eesti Rahvusringhäälinguga. Aasta muusiku tiitlit on välja antud juba 1982. aastast.2 Pidulik kontsert oli taas erakordse muusiku ande värvikas näide. Marcel Johannes Kits on kirglikult muusikale pühendunud särav artist, kelle kõrged tunnustused nii Eestis kui ka välismaal on teinud temast rahvusvaheliselt tuntud mitmekülgse muusiku. Kits võib võrdselt olla nii kõrgetasemeline solist kui ka kammermuusik ning näeb oma muusikalise isiksuse arendamiseks soodsat pinnast ka aeg-ajalt kõrgetasemelistes orkestrites musitseerimises.

5. jaanuari kontserdi kava oli tšellistil kokku pandud üpriski mitmekesiselt. See võimaldas tal näidata oma muusikalist isiksust väga mitmetahuliselt ning kava pakkus seeläbi midagi igale maitsele. Marcel Johannes Kits oli kutsunud endaga musitseerima sõpradest muusikud pianist Sten Heinoja ja tšellist Theodor Singi. Kontserdi avas Johann Sebastian Bachi tšellosüit nr 6. Selle teose esitus pakatas rõõmust ning iga osa leidis kaasakiskuva karakteri. Väärikalt ja elegantselt kõlas sarabande, mida ilmestasid õhuliselt mängitud akordid. Polüfoonilised hääled jutustasid vastastikku ning tekkinud meeleolu kosutas rõõmutunne.

Kontserdi järgmine teos, Enno Poppe „Zwölf“ ehk „Kaksteist“ soolotšellole, mõjus pärast Bachi väga kontrastselt. See järsu, kuid samal ajal ka natuke naljaka loomulaadiga teos tõi kavva huumorit ja nõudis esitajalt ka pisut näitlemist. Hea vahepala pani publiku muigama, kui esineja hakkas iga fraasi või motiivi lõpus arvukaid noodilehti üksteise järel põrandale loopima.

Järgnevalt kuulsime kaht Johannes Brahmsi laulu („Wie Melodien zieht es mir“ ehk „Nagu meloodiad …“ ja „Feld­einsamkeit“ ehk „Üksi väljal“), milles liitus tšellistiga pianist Sten Heinoja. Kits võlus siin kuulajat oma laulva, tundliku ja sumeda kõlaga. Imetlusväärne oli ka Kitse ja Heinoja ansamblimäng, oli kena kogeda nende ühist hingamist, usaldust ja koostööd muusika tõlgendamisel. Sten Heinoja oli oma energiast voolavas musitseerimises väga ilupüüdlik ning tema kuulamis- ja reageerimisoskus tõi esitusse palju erilisi hetki.

Väga hoogsa esituse sai ka koos Theodor Singiga ette kantud Luigi Bocche­rini sonaat kahele tšellole. Kits oli selles muusikas igati omas elemendis. Tšellistid lõid sisukaid ja põnevaid dialooge, mida teostati särtsakas, mängulises ja energiast tulvil mängulaadis.

Kontserdi viimase teosena kõlas Benjamin Britteni tšellosonaat ja uuesti liitus Kitsega pianist Sten Heinoja. Britteni tšellosonaadis on palju äärmuslikke ja vahelduvaid karaktereid. Sten Heinoja oli taas väga tähelepanelik lavapartner ning tema kõlakäsitlus lõi väga erilisi värve. Paistis, et tšellist nautis väga võimalust selle teose heitlikesse emotsioonidesse süveneda.

Õnneks rõõmustati publikut ka lisapalaga. Esitusele tuli veel Tõnu Kõrvitsa „Laul“. Sten Heinoja ja Marcel Johannes Kits lõid Kõrvitsa palas intensiivse, kuid salapärase atmosfääri. Nende esitus oli meditatiivne ja tundlik. Eriti kaunina jäi meelde Kitse viimase noodi erakordselt õrn ja vaikne kõla ning selle teose esitus jäi veel pärast kontsertigi mõtetes kajama.

1 Ia Remmel, Paavo Järvi: anded tuleb üles leida. – Muusika 2018 nr 7.

2 Stuudiokontserdil antakse Marcel Johannes Kitsele üle aasta muusiku tiitel. – ERRi kultuuriportaal 5. I 2023.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht