Võimulepürgijate esmane ülesanne on pakkuda rahvale tuju tõstvaid ravimeid.
Autentseim viis Kiwa „Metanoiat“ dešifreerida peitub joovastavas vabaduses jätta see dešifreerimata, jätta alles selle kummituslikkus ning võtta osake sellest endaga kaasa.
Kunstirahvas seisab punamonumentide mahavõtmise kampaanias lõhkise küna ees suuresti kunstiteadlaste tegemata töö pärast.
Briti ajaloolane Orlando Figes esitab moodsa Euroopa tekkeloo, peategelasteks kolm intellektuaali, kõrvaltegelaseks päratu Vene karu.
Edukaks rohe- ja digipöördeks on tarvis inseneriakadeemiat ning rohkem kõrgharidusega spetsialiste, kes viiksid muutused ehitussektoris ka päriselt ellu.
Kassisaba tänav Viljandis on hea näide sellest, kuidas lihtsate vahendite ning entusiasmiga on loodud ajaloolist ruumi rikastav lahendus.
Aasta inimene on kindlasti kategooria, milles juba nomineerituks arvatu võib oma kordamineku julgesti üles tähendada elulookirjelduses.
Jätkub mõttevahetus koolikirjanduse teemal. Kuidas suhtuvad muutustesse õpetamisteadlased?
Ajakirja Sight & Sound üks kord kümnendis ilmuva kõigi aegade parimate filmide edetabeli tippu jõudis tänavu teos, mis on laiale avalikkusele üsna tundmatu.
Ehk on palju tahetud, et džässlauljad pidevalt uut materjali looksid ja esitaksid?
Adam Curtise töödes peegeldub interneti esteetika – veebilõimede vastuoksuslik infotulv, kus üksteise kõrval leiavad koha kassipildid, kriitilised artiklid, hukkamisvideod ja popmuusika.
Eestist väljaspool tuntakse kõige enam Urmas Sisaski koorimuusikat, millel on kaunid meloodiad, selge faktuur, lihtne, sageli koraalilaadne harmoonia ja ostinaatsed rütmid.
Ray Bradbury tegelaste õnnetus pole selles, et nad ei loe raamatuid, vaid neil puudub kontakt looduse ja teiste inimestega, sealhulgas omaenda abikaasa ja lastega.
Kadri Mälk oli jõud. Visionäär, kes suutis õhulossilikud nägemused eluks vormida. Tarkuse, töö ja pühendumisega.
Võime käia metsas eri radu ja jõuda pärale eri aegadel, mets ise räägib meile lõpuks, mis või kes ta tegelikult on.
Agraarühiskonna mikrotoponüümika asendub teenindus- ja meelelahutusasutuste nimedega, millel on potentsiaali toimida ka kohanimena.
Koidu Ilisson: „Vaatamata sellele, et olen põline viljandlane, ei julge ma pead anda, et kõiki kohti linnas tean. See ongi Viljandi suur võlu.“
Carolina Pihelgas näitab romaanis „Vaadates ööd“, kui igapäevane, märkamatu ja lakkamatu on naistevastane vägivald – nagu tolm.
Ago Andersoni mängitav Ratas pole naisküsimuses valiv mees ja esindab magava kassi tüüpi, kellele hiired ise suhu jooksevad.
Kogumiku kaasautorite mõtetega saab ainult nõustuda ja loota, et ennast tõestanud initsiatiivid ja kontseptsioonid väärivad järgimist ka teistes teadusasutustes.
Jutustuse „Noorsand“ üks põhiküsimusi näib olevat, kas lääneliku maailmavaate omaksvõtmisega kaasneb automaatselt elitaarsus ja pinnapealsus.
Julia Aug tahtis lavastusega „Narva – linn, mille me kaotasime“ küllap öelda ka seda, et tänapäeva narvalased pole süüdi tol ajal toimepandus, küll peaksid nad aga siis toimunut ja varem seal olnut teadvustama.
Valter Soosalu demonstreeris kõiki oma oskusi, vaid klassikalised aariad jäid publiku ette toomata. Soome muusika austajatele pakuti õhtu jooksul üksjagu äratundmisrõõmu.