Tolmust ja naistest

Carolina Pihelgas näitab romaanis „Vaadates ööd“, kui igapäevane, märkamatu ja lakkamatu on naistevastane vägivald – nagu tolm.

SVETA GRIGORJEVA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mõnikord tundub, et Carolina Pihelga raamatute tegelik peategelane on tolm. Siia tahakski tegelikult punkti panna. Kas ei oleks see omamoodi täiuslik arvustus? „Mõnikord tundub, et Carolina Pihelga raamatute tegelik peategelane on tolm.“ Kõik. See üks lause ehk just intrigeerikski lugejat arvustatavat raamatut ostma. Talle jääks see lause võib-olla isegi sedavõrd meelde, et nädalaid, ei, lausa kuid hiljem – raamat tõenäoliselt ikka lugemata – sähvatab nagu mõni fragment unenäost kõige suvalisemal hetkel kuskilt mälusügavikust keele või naha pinnale.

Olen mõelnud, et Pihelga tekstid ei ole tihtipeale isegi niivõrd lugemiseks, kuivõrd tajumiseks. Need on ise natuke nagu tolm: peenterav substants, mille märkamiseks ja nautimiseks on vaja valguse ja hämaruse kokkumängu, teatud staatilist tähelepanu, kiviks muutumist-muundumist, muidu neid justkui ei olekski olemas. Ja siis on lihtne iseloomustada neid impersonaalse või kahvatu või lausa veretuna. Kas ei ole see tingitud sellest, et eluks peab inimene tihtipeale midagi muud kui näiteks … tolmu? Tõeliseks eluks peame ju pigem pöördelisi sündmusi, suuri tegusid, kliimaksit, puänti, sündi, surma, vallatlusi, vallutusi, tsunameid, tornaadosid, ikka KAPOW, WOW ja OMG. Aga Pihelgas kirjutab hoopis teistest asjadest, tema kirjanduse lähtepunkt ongi ehk kokku võetav sõnapaariga „teised asjad“. Pisiasjad. Sellised, mis ei jää mitte lihtsalt kahe silma vahele, vaid mida silmaga tihtipeale üldse ei märkagi. Nendeni peab jõudma mingite muude tundlatega.

Romaan „Vaadates ööd“ on servapidi proosaluulekogu „Valgus kivi sees“ edasiarendus. Täpsustavalt: raamatu keskne liin on mäletamine ning ema ja tütre suhted. Veel täpsemini: mäletamise keerulisus ning ema ja tütre keerulised suhted. Veel täpsemalt: mäletamise keerulisus ning ema ja tütre keerulised suhted keerulisel ajal. Lugedes aimub autori tugev soov näidata, et aega, mis pole keeruline, ei olegi olemas, sellest ka kolmes erinevas ajas kulgev tegevusliin. Pole olemas rohelisemat muru, sinisemat taevast kaugel a’al, tulevikki näib kliimamuutuste tõttu tume. Muidugi on see lihtsustus. Minu eesmärk on rääkida tolmust, mida kirjeldada ei ole kunagi lihtne: „Üks pilt: on suve algus ja mesilased sumisevad valjusti õhus, päike lõõskab ja nad jooksevad Serjožaga aias, mängivad midagi. Maša jääb seisma, miski sügeleb kõhu peal, siis valusähvatus – mesilane lendas Maša särgi alla ja nõelas teda kõhu pealt. Ema on sealsamas, riputab parasjagu pesu kuivama, tuleb teda lohutama, ema käed on jahedad ja puudutavad õrnalt Maša põski. Midagi õitseb, selle pildi sees on meelõhn, võib-olla on need kummelid või perovskiad, mis maja ääres puhmas kasvasid, aga võib-olla oli hoopiski kevad ja õunapuude õitsemise aeg. Mesilane kukub särgi serva vahelt välja. Ta on surnud. Maša vajutab talle kiviga peale, et selles päris kindel olla“ (lk 192, S. V. kursiivis esiletõsted).

Carolina Pihelga tekstid ei ole tihtipeale isegi niivõrd lugemiseks, kuivõrd tajumiseks.

Kris Moor

Kuidas lugeda pilti, milles autor ja/või autorimina ise pole lõpuni kindel, mis pilt see üldse selline on – rohkem nagu kokkupanemist ootavad pusletükid karbist, mille kaanepilt on lootusetult kadunud. Mida lapsed mängivad? Mis õitseb? On see ikka suve algus või on hoopis kevad? Milles saab selle mälupildi puhul kindel olla? Seda laadi kirjeldusi on peaaegu terve raamat täis. Mõnd lugejat võib niisugune õhulisus hakata ehk lämmatamagi, sest tahaks ju konkreetsust, kindlat pinda, millelt tähendus/tõlgendus tõukuda võiks, aga siin on hoopis augud, tühikud, mullid, mille lugeja peab ise täitma. Või siiski mitte? Tihtipeale algab tähendus Pihelgal muide just kehalisest kogemusest: enne valusähvatus ehk tagajärg, siis põhjus – mesilane. Kui mõnikord selgubki tagajärge sätestav põhjus, siis on see pigem erand kui reegel. Mingis mõttes otsibki autor raamatust raamatusse neid „mesilasi“: kust valu tuli, kes selle põhjustas ja miks? Leidmine justkui lunastaks.

Ka romaani „Vaadates ööd“ puhul on niisugune stiil laiema teemapüstituse ja n-ö konflikti teenistuses. Tütar hakkab oma ema palvel ajama tolle pärisema jälgi: „27. detsember 1957 on see kuupäev, mis olevat paberitel. Seda teadis ametnik, meile ta dokumenti ei näidanud, ei tohtinud, sest muidu oleksime näinud nime. Aga just seda perekonnanime me teada saada ei tohtinud. See on ametlik lapsendamise kuupäev, ema oli siis viis aastat ja seitse kuud vana. Ta ütleb: mul pole ühtegi mälestust sellest ajast. Ma ei tea mitte midagi. Mind nagu polekski olnud, aga ometi olin. Ei ühtki sõna, häält, puudutust“ (lk 62). Raamatu esimene pool meenutab impressionistlikku laadi kirjelduse kiuste kohati põnevusromaani, lugeja tõmmatakse pinevalt introspektiivsete ja tajumuslike kirjelduste kaudu salapärase perekonnaloo haardesse, et siis ootamatult pidurdada. Raamatu teises pooles otsustatakse selleks, et lugu edasi rääkida, minna ajas hoopis tagasi ning, taas kord, leida tagajärgede põhjus: „Klikin. Küsitakse, miks ja mida tahan toimikutega teha. Kirjutan: tahan teada vanglaelust 1950. aastatel, mil mu vanaema viibis kinnipidamisel. Ei kirjuta: tahan noaga lõhki tõmmata seitsekümmend aastat kestnud vaikuse, tahan teada saada selle naise nime, kellelt pärisin oma tumedad silmad ja kõrgusearmastuse“ (lk 66).

Pihelga esimene romaan on erandlik mitmes mõttes. Esiteks on kõik selle peategelased naised. Teiseks, peaaegu kõiki neid naisi muu hulgas kas ahistatakse, alandatakse või on neid lausa vägistatud. Mulle ei meenu eesti nüüdiskirjandusest ühtki (naise kirjutatud) romaani, kus oleks nii palju naisi ja nii palju naistevastast vägivalda, kus oleks näidatud, kui igapäevane ja „normaliseeritud“ see on. Kuna seda endiselt peaaegu ei märgata, ei peeta seda tihti ka kirjandusväärseks aineseks. Nagu tolmu. Tõik, et raamatu tegevus leiab aset kolmes eri ajas ja kohas, ühe pere kollektiivse mälupildina, viib mõtte põlvkondadeülesele traumale: mõnikord võib see olla nii alateadvuslik, et väljendub näiteks seletamatus melanhoolses maailmatunnetuses, ümbritseva kurblikus tajumises, sõnulseletamatus koormas, mida püütakse ikka ja jälle kas või sõnade abil esile manada, muuta konkreetseks objektiks ning endast turvalisse kaugusesse lükata. Kangelannad aga, kes elavad, räägivad, armastavad, unistavad ja kannatavad romaanis „Vaadates ööd“, ei ole üksteisega seotud mitte niivõrd veresidemega, vaid naistena – ja sellest johtuvalt neile osaks saava kas pehmema või räigema vägivalla liini-niiti pidi. Mõnikord mõtlen, muide, küll olnuks hea, kui keegi oleks juba võimalikult varakult mulle lapsepõlves sedastanud: „Sündisid vituga. Palju õnne! Nüüd läheb sul suur osa ajast selle kaitsmisele meeste, Postimehe ja Isamaa partei eest.“ WOW, OMG ja KAPOW.

Raamatus on suhteliselt vähe dialoogi, eriti teose esimeses pooles. Tihtipeale kuuleme tegelaste siseilma kirjeldusi, mis mõjuvad hooti pagendusena iseendasse, sest väline olukord tihtipeale ei luba – kas siis režiimi või lihtsalt oskamatuse tõttu teineteisega päris asjadest kõnelda – öelda selgelt välja, mida tegelikult tahaks. Kas sellepärast on nii mõnelgi kangelannal sedavõrd intiimne suhe teda ümbritsevate objektidega? „Ema oli asjadest läbi imbunud ja ta kola omakorda temast – nii mitmest-setmest majast ja korterist kaasa võetud mööbel, riided, raamatud, nipsasjad, serviisid, seinataldrikud, kuivatatud lilled, punutud korvid .. raamitud pildid, lõngad ja kangad, nii mitmest ajastust ja elust saadud, ostetud ja päritud, et järge pidas ainult tema ise. Asjad vahetasid ruume ja igas uues elukohas kattis neid veidi teistsugune tolm, mõnikord tihkjas ja peen, peaaegu lõhnatu, selline, mis jätab heleda kihi pealispinnale ja kui sõrmega üle tõmbad, jääb paks kord näpu külge, aga teinekord oli see paks ja kohevalt ümar“ (lk 9).

Olengi tagasi alguses, tagasi tolmu juures. Mõni lugeja kindlasti leiabki tagantjärele, et eelistanuks arvustusena esimest lauset: „Mõnikord tundub, et Carolina Pihelga raamatute tegelik peategelane on tolm.“ Olen päri, see olnuks tõesti ideaalne. Elu aga tihtipeale seda pole. Pihelga esimene romaan suunab kogu oma kauni poeetilisuse kiuste valgusvihu ka sinna, kuhu enamik meist minna ei soovi. Sinna, kuhu laseks meeleldi peale langeda kogu maailma tolmu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht