Head kohalviibijad,

suur au on siin täna olla ja võtta vastu esimene naiskirjanduse auhind. See auhind on eesti kirjanduses oluline verstapost: naiste ja nende loomingu eksplitsiitne tähistamine, esile tõstmine, tunnustamine. Aitäh naiskirjanduse seltsile, aitäh žüriile, aitäh lahkele toetajale.

Väikese tüdrukuna ei julgenud ma unistada kirjanikuks saamisest. Kasvasin üles kodus, kus sektsioonkapid olid küll raamatuid täis, nagu tol ajal kombeks, aga keegi ei lugenud neid. Ka mina mitte, sest raamatukogust sai huvitavamaid teoseid. Mõeldes oma esimeste raamatukogude peale, on mul tunne, et need ruumid tekitasid korraga hämmastust ja turvatunnet – sain aru, et terve elu oleks võimalik mööda saata lugedes. Raamatud olid mu üksildases lapse­põlves sõbrad ja kaaslased, ma lugesin enne magamaminekut ja vabal päeval ka esimese asjana pärast ärkamist. Kui muu elu oli kaootiline, siis virnad mu voodi kõrval võisid kasvada või kahaneda, aga nad olid alati olemas, nende juurde sai naasta.

Ma ei oska täpselt näppu peale panna, millal teadvustasin naiste kirjutatud teosed. Lapsena olid raamatud maailmad, aga esialgu ei olnud mul suuremat huvi selle vastu, kes on need loonud. Koolis muidugi õppisin, et kirjanik on mees, ilmselgelt. Kui ta just ei ole Betti Alver, kelle geniaalsust lihtsalt ei olnud võimalik maha salata. Aga üldiselt möödus kogu mu kooli- ja hiljem ka ülikooliaeg lugedes köiteid, mille olid kirjutanud surnud valged mehed. Kirjandus on ju kirjandus, klassikud on olulised, mis vahet sel on, kes on raamatu autor.

Kui asjad oleksid nii lihtsad! Sest see oleks justkui rääkida, et tippjuht on inimene nagu iga teinegi, mis sest, et pea alati mees, kuna kõrgetele ametikohtadele tihti ei kandideerita, vaid sinna jõutakse. See oleks nagu eirata palgalõhet, mis on Eestis praegu 13,1%, üks Euroopa sügavamaid. Palgalõhe on mõõdetav, aga see on vaid osa sellest, mida Mary Ann Sieghart nimetab autoriteedilõheks. See tähendab seda, et naisi ei võeta sama tõsiselt kui mehi ja nii makstaksegi neile vähem, neid tunnustatakse vähem ja see omakorda vähendab naiste enesekindlust ja edukust. Loomingulistel erialadel on autoriteedilõhe vägagi tuntav. Mõni väike näide. Kultuurkapitali proosaauhinda on saanud 27 korral mehed ja 7 korral naised ehk siis naisi on kõige olulisema proosaauhinna saajate seas 20,5%. Esseistikas on naislaureaate olnud 19%, luules 27%.

Ma olen pärit perekonnast, kus enese­väljendus ei olnud soositud. Laps olgu vait. Teadku oma kohta. Tegu oli düsfunktsionaalse koduga, kust ei puudunud alkohol. Ma polekski tahtnud oma elust kellelegi rääkida, sest mul oli häbi. Tundsin end nagu käolaps, tahtsin olla midagi muud, saada kellekski teiseks ja selles soovis oli vastuhakku, kangekaelsust, trotsi. Nii ma hakkasingi kirjutama luuletusi.

Kahekümnendates võitlesin sellegipoolest tükk aega tundega, et olen ebaoluline, et minu loomingul pole väärtust. Tunne, et oled vale, et sa ei sobitu kuskile, et see, mida südamega teed, on ometi marginaalne, on ilmselt paljudele tuttav. See on ka oluline sotsiaalse kontrolli viis, süsteem, mida hakkasin alles hiljem läbi nägema. Patriarhaalne ühiskond sisendab noortele naistele: sa ei tea, mida sa teed ja milleks. Su raamat anti välja, ja mis siis. Kas keegi ka loeb seda, mida sa kirjutad? On see üldse hea? Läheb see kellelegi korda? Kes sa üldse selline oled? Kapitalistlik mõtteviis lisab: tee parem midagi kasulikku. Mine päris tööle, kas või müüjaks.

Nii et kangekaelsus võib osutuda oluliseks omaduseks. Pärast esimese raamatu avaldamist arvasin hulk aastaid, et ma enam midagi ei kirjuta. Kuni siiski kirjutasin. Ja avaldasin. Ja sain sõimata. Ja sain kiita. Aga selleks et jõuda selguseni, et see ongi minu kutsumus, oli vaja kirjutamisele pühenduda pikka aega, see teadmine ei teki üleöö. Ja nii lihtne on pooleli jätta, alla anda, käed üles tõsta, sest ei jaksa enda tõestamisega tegeleda.

Ka hiljem olen kogenud, kuidas kaheldakse minus kui autoris, kui naises, kui emas, kaheldakse minu pädevuses, minu töös. Naine on ikka kas liiga noor või liiga vana, liiga julge või hoopis liiga malbe või siis tunneb mõni tähtis vanamees end millegipärast ohustatuna. Ka siis, kui hakkasid tulema esimesed tunnustused, küsis sisemine kriitik minu sees endiselt, kas ma ikka olen seda väärt. Selle sisemise kriitiku hääl on kahtlaselt sarnane häälega, mille kuminat mäletan lapsepõlvest: ei või, ei tohi, ei saa.

Ma tahaksin, et naised oleksid enesestmõistetavalt elu, suhete ja ühiskonna keskpunktis. Et me ei oleks taandatud marginaalsetesse, toetavatesse rollidesse, et me ei peaks olema meeldivad, kenad, sobituma meeste iha projektsioonidega. Rebecca Solnit on kirjutanud, kuidas ta noorena raamatuid lugedes muutus tihti meheks, kes vaatab naisi: „Naise nägemine probleemina, trofeena või hukatusliku olendina, kel on raskesti mõistetav motivatsioon ja piiratud teadvus tegi ilmselt minuga midagi, nagu ka see, et raamatud julgustasid mind ikka ja jälle samastama end mehega, elama kujuteldavates paikades, kus naised olid üksnes kaunistused kuskil servas, trofeed või sugumärad.“¹ Vajame teoseid, kus naised on mitmekihilised, sügavad, intellektuaalsed, kus neil on agentsus ja tahe, kus nad võivad olla nii kangelased kui ka antikangelased, sest kirjandus ei peaks olema ühekülgne versioon elust.

Niisiis, haarata sulg, lüüa lahti valge leht arvutiekraanil. Aga kuidas leida üles oma jõud, julgus, et kirjutada teemadest, mis on päriselt olulised? Sest kui mõtlen naine-olemisest, siis mõtlen kohe ka asjadest, mis on häirivad, rasked või ebamugavad. Olen korduvalt pidanud endalt küsima, kas ma võin, kas suudan kirjutada sellest, millest on keeruline rääkida, millest eelistatakse mitte teada, teemadest, mille puhul on esimene reaktsioon pilgu kõrvale pööramine. Ja mida naised kogevad iga päev, mida olen läbi elanud ka ise.

Audre Lorde ütleb, et julgus kõnelda „ei tule kunagi hirmuta – nähtavuse ees, kalgi uuriva pilgu ja vahest ka hukkamõistu ees, valu ja surma ees. Aga me oleme selle kõik juba vaikides läbi elanud, välja arvatud surm. [—] Võime õppida hirmu tundes töötama ja kõnelema täpselt samamoodi nagu oleme õppinud väsinuna töötama ja kõnelema. Meid on õpetatud respekteerima hirmu rohkem kui meie endi vajadust keele ja definitsioonide järele, ning sellal kui me ootame vaikuses hirmu kadumise lõplikku luksust, lämmatab meid vaikuse raskus.“² Kuidas julgus tekib? Võib-olla neil, kelle elu on olnud leebem, on vähem tõkkeid. Ise olen kogenud, et vahel pinge kuhjub ja kuhjub, kuni vajab lõpuks ventiili. Tihti on ka teised kirjanikud, teised naised eeskujuks ja innustuseks. Ja vahel pole lihtsalt muud valikut.

Ometi lükkasin oma esimese romaani kirjutamist pikka aega edasi. Aga kui „Vaadates ööd“ oli viimaks juba lõpusirgel, tundsin, kuidas mingid pained hakkavad tasapisi oma võimu kaotama – see romaan räägib nii seksuaalvägivallast kui ka vaikusest, mis seda ümbritseb. Tegelikult ei kartnud ma „Lõikejoont“ kirjutada, sisemine sund ja tahe selleks oli nii suur. Mul oli tarvis see lugu kirja panna. Küll aga kartsin ma seda raamatut avaldada. Minu sisse oli juurdunud nii palju hukkamõistvat pilku ja häbi asjade pärast, mis ei kuulunud tingimata mulle. Male gaze ei ole üksnes seksualiseeriv, see on ka pisendav, kontrolliv, domineeriv.

Mida ma ei osanud oodata, oli see, et „Lõikejoon“ saab nii palju vastukaja. Kuigi samas – kui vaadata statistikat, siis 41% naistest on kogenud lähisuhtevägivalda. Raamatu peategelane Liine teab, et ta peab mürgisest suhtest välja pääsema, aga samal ajal on tal tohutult kõhklusi ja teda vaevab süütunne: mis siis, kui kõik need asjad, mida talle öeldi, ongi tõsi – et ta pole armastust väärt, et ta on eikeegi. Ja ometi on tal sisetunne, et see on tõenäoliselt kõige õigem otsus tema elus. Samamoodi nagu keha mäletab traumasid, on kehas ka teadmine sellest, mida ta vajab.

Ka see, mismoodi ma olen oma kehas, mismoodi elan oma igapäevast elu, mõjutab otseselt kirjutamist. Näiteks küsimusele, miks „Lõikejoone“ peatükid on lühikesed, fragmentaarsed, on lihtne vastus, mis jääb väljapoole poeetilisi taotlusi: kirjutasin seda raamatut üksikemana palgatöö ja esimese klassi lapse kõrvalt, kellel oli parajasti suvevaheaeg. Üks Wordi lehekülg oli selline maht, mille suutsin enam-vähem iga päev valmis saada, millele suutsin keskenduda. Ma ei saa emana panna ust kinni ja öelda: nüüd ma nokitsen, katsetan, ootan inspiratsiooni või vastupidi, süvenen tundide kaupa ja mind ei tohi segada. Seda privileegi mul pole.

Küll aga on mul teistsuguseid privileege, näiteks töötada oma valitud erialal, võimalus elada üldjoontes turvalises ja puhtas keskkonnas, vähemalt praegu. Aga mu kõht tõmbub krampi, kui näen, kuidas mitmel pool maailmas kaotavad naised juba kätte võidetud õigusi, näiteks õigust otsustada oma keha ja viljakuse üle. Ühtlasi loodan väga, et sügisel võetakse Eestis vastu nõusolekuseadus, see oleks suur samm edasi kõigi jaoks, sest vaikimine on hirm, mitte nõusolek.

Ka kultuurivaldkonnas on mentaliteet justkui paremaks läinud. Naiste naeruvääristamine, maatasa tegemine, isiklikud rünnakud – need ei ole enam tavalised, vähemalt mitte samamoodi nagu 90ndatel ja 00ndatel. Vahel saavad naised isegi auhindu ja puha. Selle üle on põhjust rõõmustada, kuigi samal ajal ei saa unustada, et meie vabadus(ed) ei ole iseenesestmõistetav(ad).

Kuid ära ei tohi unustada ka seda, mis meid kirjanduse juurde on toonud. Rõõmu, ilu, vaimustust, mida kunst võib tekitada. Seda tunnet, kui mõni teos raputab nii südamepõhjani, et maailm ei ole pärast enam endine, sest midagi sisemuses avardub, kasvab. Vahel leidub tekstides selliseid tundeid ja mõtteid, millega arvasime end ihuüksi olevat. Kirjanduse kaudu saab kohtuda teiste elude, ajastute, kohtade ja mõtetega, sel on võim ja vägi.

Paik, kus tekstid sünnivad, on tihti väga üksildane, aga ka taltsutamatu, ilus oma metsikuses. Kirjutada end maastikuks, hämaruseks, heinakõrreks, vahtraõieks, kirjutada end iseendaks. Kirjutada, et miski ei saaks meid lämmatada, kõige vähem meie enda vaikimine.

Carolina Pihelgas pälvis Eesti nais­kirjanduse auhinna proosateose „Lõikejoon“ eest.