Tiit Aleksejev: „Kirjandus on meid kandnud ja seda traditsiooni ei ole põhjust katkestada või kiratsema jätta, sest asemele ei pruugi midagi paremat tulla.“
Kiirelt kasvava riigikaitsekulu põhjendused seisavad nõrkadel jalgadel.
Mis juhtub siis, kui tõlkijad ei pea ummisjalu kiirustama, kui müügitont ei kohusta kirjastusi avaldama vaid kõige värskemaid hitte ja kui lugejad tunnevad, et neid võetakse tõsiselt?
Iga Vikipeedia kasutaja ootus ja kohendaja eesmärk võiks olla selgus ja üldarusaadavus.
Osa eurooplastest näib lootvat, et ehk läheb sõja suurem raskus neist mööda, nagu nad lootsid seda ka enne Teist maailmasõda.
Eesti paviljoni teema on oluline: kunstiteostes lahatakse materjali põnevalt ja tuuakse esile ootamatuid seoseid. Kahju, et näitust saatvad tekstid pigem ähmastavad kui valgustavad materjali.
Viimastel aastatel on muuseumides esile kerkinud uued trendid, mis peegeldavad ilmekalt ühiskonnas toimuvaid muutusi. Pandeemia muutis ka mäluasutuste rütmi.
Muuseum tegeleb iga päev loodud suhete hoidmisega ja jätkab omal vimkalikul moel küsimuste esitamist, et pühendada oma tegemistesse ka uusi huvilisi.
Tamara Luuk: „Näib, et inimesest me ei pääse, seepärast suhtugem tema liigirikkusesse pigem tähelepaneliku empaatiaga. Kas või seetõttu, et tunda ära ja osata taltsutada tema tasakaalu lõhkumise tunge.“
„Yerma 9 PM“ meenutab mõnd Roy Lichtensteini koomiksi laadis maali, kus stseen on intensiivne ja värviküllane, ent maaliks muudetuna pole sellel enam koomiksi süžeed.
„Kalevil“ on Eesti filmi kohta üpris haruldaselt kolm stsenaristi ning lõpptulemus on saanud ka vastav: pingerikas, läbimõeldud, sisutiheda dialoogiga ja meeldejäävate stseenidega.
Üks saksa seltskond on suvatsenud väikese Eesti ülikoolilinna väga marginaalsest ja üldse mitte kuulajasõbralikust muusikalisest subkultuurist teha tunniajase ülevaate.
Tõlke- ja toimetamisprobleemide tõttu tuleks Kelefa Sanneh’ raamatut lugeda ülevaatlikumalt: lugeda pigem mõtteid, mitte niivõrd sõnu ja lauseid.
Kammerkoori Kolm Lindu õhu läbilaskvus on volüümikas, nad pole kinni valdkonna välises ja anakronistlikus elitaarsuses, vaid tegutsevad nii, nagu endale meeldib.
Alerce Costero rahvuspargis kasvav fitsroia on tõenäoliselt maailma vanim elusolev (mitteklonaalne) isend. Fitsroiade pikaealisuse põhjus on nende üliaeglane kasv.
Harry Karise artiklid ja monograafiad jahukasteliste kohta toetuvad Siberis ja Kaug-Idas kogutud rikkalikule herbaarmaterjalile.
Kaht aspekti – lõimitu eristamist naljas ja eristatu lõimimist ilus – võib käsitleda avaralt ja laiendada kogu elavale.
Dekadents on Pärsia kirjandusklassiku Sadeq Hedayati juttudes kui ravim. Lugeja saab nuusutada tõelist traditsiooni, mis siis, et põhiliselt selle jäänuste ja allakäigu demonstreerimise kaudu.
„Valküür“ lõpeb Wotani tuleloitsuga, nii peajumal kui ka vaatajad jäävad ootama kevadet ja tetraloogia järgmist osa „Siegfried“.
Tantsuteatri Fine 5 lavastus „Eutopia“ kulgeb dünaamilises muutuses, kusjuures kordused on pidepunktid, mis lõimivad soolod, duetid ja ansamblitöö nauditavaks tervikuks.
„Kurbuse kolmnurk“, mis on õigupoolest vaadatav ka kolme lõdvalt seotud lühifilmina, tallub ka üsna sadistliku mõnuga vaataja süümekonnasilmadel, aga teeb seda kuidagi liiga suvaliselt, et olla tõsiseltvõetav.
Iga element Daniel Kötteri loodud tervikus, iga kujundiks kerkinud dokumendifragment freesib meie tegelikkustaju aspekte eri nurga alt, moodustades vaat et hõlmamatu, ent ometi ahistava terviku.
Edith Karlsoni Viljandi muuseumi näituse põhjal saab esitada muuseume puudutava kuumema küsimuse: millest peaks püsiekspositsioon koosnema ja kuidas välja nägema?
Orkester kõlas elavalt, värvikalt ja energiliselt ning tundus, et noored naudivad igati oma mängu. Võib arvata, et sellele orkestrile sobisid mõlemad esituspõhimõtted hästi.
2022. aasta Edvin ja Lembe Hiedeli nimelise toimetajaauhind
Sadeq Hedayati „Lunastust lootes. Valik jutustusi“
Richard Wagneri „Valküür“ Soome Rahvusooperis
Läänemere Filharmoonikute kontsert „Meresillad“
Edith Karlsoni näitus „Lemmikud“
Tantsuteatri Fine 5 ja Vene teatri „Eutopia“
Daniel Kötteri, Sarah Israeli ja Elisa Limbergi „Maastikud ja kehad“