Püsti ja peast!

Orkester kõlas elavalt, värvikalt ja energiliselt ning tundus, et noored naudivad igati oma mängu. Võib arvata, et sellele orkestrile sobisid mõlemad esituspõhimõtted hästi. 

ÄLI-ANN KLOOREN

Eesti Kontserdi kontsert „Meresillad“ 21. IX. Läänemere Filharmoonikud (Baltic Sea Philharmonic), kunstiline juht ja dirigent Kristjan Järvi.

Kolmapäeval, 21. IX astusid Estonia kontserdisaalis üles kavaga „Meresillad“ Läänemere Filharmoonikud Kristjan Järvi juhatusel. Tallinna kontsert oli osa tuurist, mille käigus esineti ka Saksamaal.

Orkester asutati 2008. aastal Usedomi muusikafestivali direktori Thomas Hummeli initsiatiivil ning sinna kuuluvad noored muusikud Eestist, Lätist, Leedust, Soomest, Rootsist, Taanist, Norrast, Poolast, Saksa- ja Venemaalt. Orkestri peadirigendi ja muusikalise juhi Kristjan Järvi eestvedamisel tuuakse kuulajateni eriilmelisi ja uuenduslikke kavu ning ka ettekandeviis ei ole just päris traditsiooniline. Tallinnas antud kontserdi reklaamist jäi kõrvu lööklause „Püsti ja peast!“, ühtlasi lubati publikule täiesti uuel tasemel kontserdielamust.

Kontserdile läksin kergelt skeptilise eelhäälestusega. Kui on välja kuulutatud, et midagi viiakse täiesti uuele tasemele, siis mõjub see mulle pigem antireklaamina ja tekib kahtlus, et nii ülevoolavaid sõnu on vaja kasutada just millegi keskpärase varjamiseks. Raske on uskuda, et selles külluses, mis valitseb tänapäeva maailmas, võiks olla veel midagi, mida ei ole proovitud. Tagantjärele võin öelda, et minu skeptilisus ei olnud õigustatud, aga päris kõike, mida lubati, ma siiski ei kogenud.

Alustangi väljendist „püsti ja peast“. Kumbki nähtus ei ole muusikamaailmas päris tundmatu, nii on teinud teisedki orkestrid, aga siiski harva. Püsti – see saab puudutada vaid osa pillirühmadest ning ilmselt tahetakse sellega anda mängijatele enese väljendamiseks rohkem vabadust. Läänemere Filharmoonikute puhul tundus, et osa orkestrante tõepoolest nautis seesugust esitusviisi: muusikat saatvad tantsusammud või teiste muusikutega vahetatud pilgud ja naeratused tulid väga loomulikult. Aga oli ka neid, kes mängisid tõsiselt ja korrektselt oma partiid ning tegid siis aeg-ajalt nagu unest ärgates mõne kohustusliku „vaba“ liigutuse. Minule kui tüüpilisele introverdist eestlasele oli liikumist ja sagimist laval natuke liiga palju (piisas täiesti dirigendi aktiivsusest), nii et kohati oleks tahtnud öelda, et laske mul lihtsalt muusikat nautida. Oma osa oli siin ka Estonia kontserdisaali laval, kus ruumi on vähe ja muusikud niigi üksteisele väga lähedal. Kindlasti mõjuks seda tüüpi ettekanne palju paremini mõnes suurema lavaga saalis ja halba ei teeks seegi, kui oma kohtadele naelutatud kuulajate ja energiast pakatavate esinejate kontrast ei oleks nii suur, vaid ka publik saaks end vabamalt tunda.

Peast mängimisel on samuti nii head kui ka võib-olla mitte nii head küljed. Võib vist kaasa tunda orkestrantidele, kes peavad pähe õppima orkestri­partiisid, mis võivad olla oma kohatises üksluisuses meeldejätmiseks üsna ebamugavad. Ometi on peast mängides kindlasti omad eelised koosmängul: noodipuldi asemel saab kogu tähelepanu suunata dirigendile ja teistele muusikutele ning kui sealjuures musitseerida püsti, saab luua silmside peaaegu kõigi mängijatega. Nii püsti kui ka peast mängimine teenivad lõppude lõpuks siiski ühte eesmärki: tuua muusika publikuni elamuslikult. Mind kui kuulajat jätab tegelikult üsna külmaks, kuidas täpselt muusikat tehakse, peaasi et see kõlaks nauditavalt. Et aga Läänemere Filharmoonikute esitus oli suurepärane – orkester kõlas elavalt, värvikalt ja energiliselt ning tundus, et noored naudivad igati oma mängu –, võib arvata, et sellele orkestrile sobisid mõlemad esituspõhimõtted hästi.

Kontserdi juhatas sisse Kristjan Järvi loodud „Ascending Swans“ ehk „Lendu­tõusvad luiged“, mis põhineb Jean Sibeliuse orkestrisüidi „Svanevit“ ehk „Luikvalge“ op. 54 seitsmendal osal „Kiituslaul“. Teose kohta on täpsustusena lisatud mõnikord „Sibelius rewritten“ (ümberkirjutatud Sibelius), mis tekitas assotsiatsiooni Max Richteri ümberkomponeeritud Vivaldi „Nelja aastaajaga“.* Peale sõnamängu oli sarnasust ka mõlema teose kõlailmas.

Järvi-Sibeliuse kaunite meditatiivsete helide saatel saabus orkester lavale ja võttis kohad sisse õhtu peateoseks, Kristjan Järvi dramaatiliseks sümfooniaks „Pähklipureja“ Pjotr Tšaikovski samanimelise balleti ainetel. Määratlus „dramaatiline sümfoonia“ seostub mul suurteosega, kus on kesksel kohal teemade arendus, dramaatiline pinge, võimsad kulminatsioonid jne. Ning kui see on loodud mingi varasema teose põhjal, arvaksin, et helilooja on seda materjali kasutanud kuidagi loominguliselt, nagu näiteks Luciano Berio oma sümfoonias. Siin aga oli tegemist balletinumbritega – ja sugugi mitte väga dramaatilistega –, mis lihtsalt uuesti orkestrile seatud (mälu järgi ei olnudki neid erinevusi väga kuulda). Seetõttu tundus selline žanrimääratlus natuke kummaline. Korra isegi mõtlesin, et äkki on see humoristliku alatooniga, aga vist siiski mitte. Aga olgu selle žanriga, kuidas on, kuulata sai Tšaikovski peaaegu kõige populaarsemat teost kontserdivormis ning väga heas esituses. Orkestris on tugevad solistid, kes said ka siin hiilata. Eriti eredalt jäi meelde ülipuhas ja särav trompetisoolo Hispaania tantsus. Orkestri võimekust näitas ka see, et „Lumehelveste valsi“ naiskooripartiid laulsid orkestri liikmed.

Järgnevalt kõlanud esimene osa Jaan Räätsa kontserdist kammerorkestrile op. 16 ja Eduard Tubina „Setu tants“ tsüklist „Süit eesti tantsudest“ sobitusid oma pidurdamatu hooga hästi nii Kristjan Järvi kui ka orkestri temperamendiga. Viimasena kanti ette orkestri harfimängija Liis Jürgensi 2022. aastal valminud „Tabu-tabu unenägu“ parmupillile, šamaanitrummile ja sümfooniaorkestrile. Šamaaniks kehastus loomulikult Järvi ise, parmupillipartii oli antud Meisterjaanile. Teos põhineb Tormise „Pärismaalase laulukesel“, mille tabu-tabu-motiivi kordusele on kogu teos üles ehitatud. Lugu algab unenäolises meeleolus: parmupill ja keelpillid justkui otsivad loole sobivat algust. Selle katkestab aga flöödil kõlav Tormiselt laenatud motiiv, mis hakkab järk-järgult jõudu koguma ja haarab lõpuks terve orkestri, kusjuures ka siin saavad orkestrandid tõestada end lauljatena, korrates mantrana „tabu-tabu“. Loos on palju improvisatsiooni, eriti puudutab see pikka ja võimsat löökpillide soolot. Šamanistlikus meeleolus lugu haaras kuulajaidki, väljendudes kaasaplaksutamises. Kohati kippus hoog vaata et kontrolli alt väljuvat, nii et mõistlik oleks selle muidu väga sümpaatse teose esitamisel mõnes kohas natuke pidurit tõmmata. Tundub, et lugu ei ole sugugi lõplik, vaid jätab interpreetidele üsna vabad käed. Estonia laval kõlanud variant erineb paljuski Youtube’is vaadata Poolas esitatud versioonist, mis on tunduvalt vaoshoitum.

Lõpetuseks tahan mõne sõnaga rääkida kavalehest. Kuna Tallinna kontsert oli osa suuremast tuurist, siis oli eestikeelne kavatekst saadud tõlkena (ilmselt) ingliskeelsest. Kahju, kui piirdutakse toortõlkega, arvestamata kohalikke keele­nüansse. Ingliskeelsed ülivõrdelised omadussõnad ei kõla eesti keeles kunagi loomulikult, pealegi on ka täielikke mööda­panekuid, mida ingliskeelses tekstis ei esinegi, näiteks selline lause: „Kontserdikava „Meresillad“ keskendub 20. ja 21. sajandi eesti heliloojatele ning esitleb nüüdisaegset eesti orkestrimuusika energiat ja dünaamilisust.“ Siin tehakse liiga Kristjan Järvile, kes oleks justkui omandanud Tšaikovski balleti autoriõigused – ingliskeelses tekstis räägitakse ikkagi vene muusikast ja kasutatakse väljendit „reworking“ (töötlus). Imelikult kõlab ka väljend „mälu järgi mängima“. Ingliskeelset „perform from memory“ saab tõlkida kahte moodi, kas „peast või mälu järgi mängima“, aga esimene tähendab eesti keeles muusika korralikku päheõppimist, teine juhuslikult meelde jäänud teksti meenutamist. Raske uskuda, et orkester saab mängida Tšaikovski, Tubina või Räätsa muusikat mälu järgi. Lõbus apsakas oli juhtunud ka seoses dirigent Kurt Masuriga, kelle nime ette oli eestikeelses tekstis tekkinud täiend „varalahkunud“. Saan aru, et keskmine eluiga muudkui tõuseb, aga kas 88aastaselt lahkumine on just liiga vara, selles ei ole ma kindel. Veel saame kavalehelt teada, et Kristjan Järvi mängib (is staring) dokumentaalfilmis „Bastille ReOrchestrated“. Kommentaarid on vist liigsed …

* Recomposed by Max Richter. Vivaldi – The Four Seasons.