Pärnu Linnaorkester ja dirigent Kaspar Mänd lõpetasid järjekordse eduka hooaja uudisteose ettekandega ning kuulduste kohaselt jätkavad missiooni juba sügisel.
Moskvas on ettevalmistus siseriiklikuks genotsiidiks juba alanud.
Mitat Çelikpala: „Türgis on isegi islamistid läänlased ega taha itta kuuluda. Paljudele puudustele vaatamata on Türgi siiski läänelik liberaaldemokraatlik riik.“
Postkoloniaalsus ja/või -traumaatilisus ei muuda lugu veel ajalootõeks, ehkki erinevalt anonüümsest rahvajutust võetakse ellujäänute tunnistust sageli viimase instantsi tõena.
Foorum pakkus lootust, et kui inimene, teadus, loodus ja poliitika teevad koostööd, siis jääb inimkultuur kestma.
Eestisse sattus aprillis märkimisväärselt palju muusikuid, keda oli siia juba kaua oodatud, ning kõlas palju eesti heliloojate teoste esiettekandeid.
Enne pandeemiat jõudsalt pooleteise nädala peale laotunud festival oli nüüd pisut lühem ja mahtus pealinnas kaheksa päeva sisse.
Algas ÜRO põliskeelte kümnend.
Richard J. White: „Sotsiaalne õiglus on ruumiline, see puudutab alati kedagi, kes paikneb mingis ajas ja mingis kohas.“
Võid lõikavalt targutada, aga kui oled emotsionaalselt tasakaalutu jm rahuldamata, paistab see välja ning maailma lisandub pigem mürgisust kui rõõmu.
Mait Malmsteni rollis muutub adutavaks, et Jumal räägib Salieriga samade sõnade ja sama häälega nagu Salieri. Salieri ei võitle Jumala, vaid iseendaga.
Promoda ainult seda, milles ollakse ise veendunud. Teha seda väsimatult ja õigel ajal. Tark turundus ja ka kunsti(kultuuri)diplomaatia on raske töö.
Tõnis Saadoja: „Mulle meeldib hüljatus, mis kehtestab tunde, et aeg seisab: midagi ei juhtu, midagi ei kao ära, kõik lihtsalt püsib. Ja see on hea tunne.“
Miks peljata kriitikut või oodata tema tunnustust, kui võib maalida ja anda vaatajale võimalus maaliga suhestuda, seda mõista või mitte mõista?
Mies van der Rohe arhitektuuriauhind näitas taas, et arhitektuur seisab keeruliste probleemide ees, alates ehitamise negatiivsest keskkonnamõjust kuni ebaõiglase eluasemeturuni.
Lana Gogoberidze: „Mis ka ei juhtuks, tuleb edasi minna ja olla igal juhul võimeline armastama. See on mu elufilosoofia essents.“
Birutė Jonuškaitė on romaanis „Maranta“ jäädvustanud suure armastusloo taustal Poola leedulaste „väikese kodumaa“, nende mentaliteedi ja saatuse XX sajandil.
„Abstract City“ toob vaatajani arhitektuuri vormi ja ilu, pihta on saadud tundele, mis paneb arhitektuuriloolase maja kallistama.
Hea koori tunnus on see, et ta laulab alati ühte laulu, ühte ainukest. Noodid ja sõnad võivad ju teoseti erineda, aga laul peab olema alati üks ja seesama. Tartu ülikooli kammerkoor on oma laulu leidnud.
Wiesbadeni filmifestivalil „GoEast“ tekitas programmi kõrval huvitavaid pingevälju Ukraina sõda, mis sundis nii korraldajaid kui ka vaatajaskonda Ida-Euroopa kogemust ümber hindama.
Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta“ on ilmselgelt meistriteos ja Balti assamblee kirjandusauhinna täie auga välja teeninud viimse sõnani.
Inimese maandumisest Kuul on saanud poole sajandi kaugune ajalugu. Aastakümnetetagused unistused kosmose koloniseerimisest ei ole realiseerunud. Kas SpaceX suudab viia inimkonna tagasi tulevikku?