Poeetiline ajastu- ja perepilt

Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta“ on ilmselgelt meistriteos ja Balti assamblee kirjandusauhinna täie auga välja teeninud viimse sõnani.

PEETER SAUTER

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Paljukest meil leedu kirjandust on? Piskult. Estri kataloogis leiab märksõna „leedu keelest“ alt 181 teost – tundub, et veerand sellest on ilukirjanduse tõlked. Polegi paha! (Aga „läti keele“ alt tuleb välja 2148!)

Birutė Jonuškaitė romaan „Maranta“ on ilmselgelt meistriteos ja Balti assamblee kirjandusauhinna täie auga välja teeninud viimse sõnani. Jonuškaitė poeetilises perekonnasaagas leiab pilte poola-leedu külaelust ja ajaloost, aga eelkõige tarmukatest maanaistest: ilma mööda rändavast kunstiüliõpilasest Rasast, Ameerikasse emigreerunud ja seal ratastooli vajunud Saulėst ning vanaema Dominykast, talupere matroonist. Naistest, kes aja sunnil ja sündmuste keskel hoiavad elu ja perekonda, aga mitte ainult: ka isa Kostas ja onu Vladas on oma vaiksemal moel olulised. Teosele pealkirja andnud maranta on kitsamas tähenduses nn palvetajataim, romaanis mõistagi kujund.

Raamat kõneleb ka mälust, mälu ja mineviku lahtiharutamise tähtsusest ning võimatusest kõigi taustade, saladuste, sündmuste põhjusteni lõpuni välja kaevata. Kaevata aga tuleb, sest minevik, juured, mis on osa jutustaja Rasa identiteedist, asu ei anna ja lahti ei lase. Kuigi osa Poola leedulaste taluperest on sunnitud Ameerikasse pagema, siis nende side koduga ei kao. Koju saadetakse raha, kodus käiakse, kui vähegi võimalik, kuigi väiksemad lapsed ei oska enam leedu keelt ega tunne end leedu külas omas elemendis.

Esile tuleb tõsta nii Jonuškaitė rikast keelt kui ka Tiiu Sandraku head tõlget. Kui otsida midagi, mille suhtes olla kriitiline, siis mõjus siiski pisut väsitavalt epiteetide kuhjamine. Ilusõnade rohkus ühes lauses on poeetiline küll, aga nende üleküllus ei tekita enam pilti ja võib kohati mõjuda manerismina. Toon ühe juhusliku näite: „Noor naine kummardub vanema kohale, nad mõlemad on otsekui kuu kaks külge, mõlema näod on raamistatud heledate lokkidega, mõlemal on sama huule-joon ja silmade mandlikujuline lõige, ning pikad ripsmekarvad, ainult et Viltė nahk on särav, roosakas, aga Saulė nahk pärlmutrine, juba igavikuvarjundiga, juba pööratud teispoolsusse, mida ta enam ei karda, sest teab, et kõik, mis oleks võinud teda teispoolsuses hirmutada, on juba olemas olnud.“ Tundlik ja ilus? Kahtlemata. Luuleline ja hell? Muidugi. Empaatiline? Igatahes. Aga mis teile pärast lõigu lugemist meelde jäi? Jah, noor naine sarnanes vanemaga, aga mis karva kellegi nahk oli? Kuidas on pärlmutrine nahk igavikuvarjundiga ja juba pööratud teispoolsusse?

Niisugune emotsionaalne pedaalimine on vahel häirinud ka eesti kirjanduses, kohati Nikolai Baturini ja teistegi puhul. Soome kirjanduses seda eriti ei kohta. Aga eks katoliiklikud leedukad kirjutavadki baroksemalt kui napid soomlased ja ehk luterlikult kuivad eestlased – rahvuslik omapära. Pole vaja otsida tekstist seda, mida sinna pole soovitudki panna, näiteks ohtralt tegevuslikkust, lahti mängitud, gradatsioonis episoode ja pendeldavat dialoogi – seda kõike napib. Jutustatakse meenutamisi ja kaude. Episoodid veiklevad ja vahelduvad nagu kaleidoskoobis (see muidugi annabki kireva ja rikka kogupildi). Teatud teemad korduvad tundeliselt, aga nii mälu tegutseb: võtab juhtunu uuesti ja uuesti läbi. Ühe paine peal kirjutatud tugevaid tekste on maailmakirjandus täis. Kui kannab, on suurepärane, ja „Maranta“ kannab, emotsioon varieerub ega väsi.

Romaani kronoloogiline hüplikkus ja edasi-tagasi pendeldamine mulle sobib. Meenus William Faulkneri „Hälin ja raev“, kus võetakse samamoodi kiht-kihilt lahti üsna lihtsad sündmused, mis lähevad üha mahukamaks ja tähendusrikkamaks. Kuigi meil on vaid jutustaja vaatepunkt, on hästi tajutav, et autor on korraga paljudes rollides, paljude tegelaste sees. „Maranta“ eri vaatepunktid on antud edasi tegelastele liigseid sõnu suhu panemata (v.a vanaema, aga tema ongi tuntud kui õpetuste jagaja).

Mälu niisugune ongi: vaba alateadvuse voo korral toob pinnale pilte ja fraase eri eluperioodidest ja inimestest. Tihti kangastuvad oma süüd ja häbid nagu „Marantaski“. See on universaalne, puudutav, äratuntav. Mitte vaid laps ei pruugi süüdistada end vanemate viltuvedamistes ja konfliktides, analüüs võib alateadlikult jätkuda kogu elu ja sekkuda juba täiskasvanud lapse elusündmustesse. „Maranta“ sügavamaks analüüsiks peaks olema psühholoog või jungiaan või freudist.

Romaani headuse üks kriteeriume on see, et ei suuda eristada ega kindlaks teha, mis pärineb otse autori elukogemusest. Birutė Jonuškaitė on pärit samasugusest poola-leedu keskkonnast kui „Maranta“ tegelased, ega ta muidu nii külluslikult detaile varrukast visata saaks, aga õigem oleks vist öelda, et see elurikkus pulbitseb autori hinges ja mälus. Näiliselt tühised käitumis- ja elunüansid võivad rääkida komplitseeritud suhetest, kus põimuvad poolehoid ja võõrastus, enesesalgamine ja -kehtestamine. Romaan on mitmekihiline nagu head tekstid enamasti.

„Maranta“ on omamoodi poeetiline eepos. Kuigi teos ei räägi panoraamselt kogu Leedust, vaid ühest kolkakülast ja perest, on kohal leedu mentaliteet.

Tajutav on Jonuškaitė ajakirjanikutaust: autoril on silma detailidele, tahtmist neid märgata ja mõtestada, hoida tagasi oma hinnanguid ja lasta rääkida esilekerkivatel piltidel. Toimi toimimata ja lase tekstil end juhtida ja vedada, ise vaid kontrolli, kannusta ja rikasta … Hea sümbioos.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht