Värvide rõõm ja arhitektuuri muusika

„Abstract City“ toob vaatajani arhitektuuri vormi ja ilu, pihta on saadud tundele, mis paneb arhitektuuriloolase maja kallistama.

ALEKSANDER METSAMÄRT

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Martin Siplase fotonäitus „Abstract City“, muusikalise helitausta looja Jarmo Kauge. Galeriis Positiiv kuni 12. V.

John Cage’i muusika mõjub vastavalt sellele, kuidas sa ennast parasjagu tunned. Päikeselistel päevadel, kui kõik on joone peal, elu on ilus, kõik liblikad ja puhkevad õied püüavad pilku – täiesti mõttetu muusika. Ajaraisk. Kui ma saan aru, kui vaimustav kõik ümbritsev on, mis hea pärast hakkan siis kuulama, kuidas keegi seda juhuslikku, iseenesest olemasolevat muusikasse on pannud. Parem elan ise seda ilusat elu-elukest.

Ja siis on need kehvemad päevad, kui ei suuda kellelegi otsa vaadata, e-kirjadele vastata, kass istub õlal ja ainus väljapääs näikse olevat üheotsapilet Timbuktusse. Alles siis saab Cage’i muusika endale koha ja hinguse. Kunstil – vahet pole, mis formaadis – on tihtipeale maagiline võime olla enamat kui elu. Väidan, et selle toob endaga loomeprotsessi tehnilise menetlusega kaasnev reaalsuse ümberväänamine: maagia ja imed on lihtsameelsete pärusmaa. Igatahes on Cage’i valitud poolsattumuslik, heliliselt tähelepanu teravustamine piisav, et argiilm pöörata meeleheitest tagasi sinna, kust võib taas alata ilus elu-eluke.

Keskkonnas

Martin Siplase „Abstraktne linn“ ehk „Abstract City“ on arhitektuurifoto näitus, kus ei kohelda subjekti modellina, vaid kasutatakse arhitektuurseid vorme fotograafilise abstraktsiooni lähtepunktina. Terminitest vaevatud lause, kuid mõte on lihtne: Siplane hammustab linnaruumist kaameraga tükke ja annab need vaatajale tagasi millegi muu kui lihtsa linnaruumina. Ositi ka linnaruumina, kuid ta keskendub sellele, mis on arhitektuuris musikaalset – toonidele, rütmidele, rõhkudele ja faktuurile.

Teosed ise on esitatud tagasihoidlikult. 12 püstformaadis fotot – lisaks kaks pisikest joonistust – ripuvad Positiivi pisikesel galeriipinnal. Erksad ja värvidest küllastatud fotod on vormistatud arhitektuurifotole omase piinliku täpsusega. Kaadrites on kasutatud rohkelt tühja pinda, ent ei ole jäetud värvimängu tõttu ruumi nukrale metafüüsilisele mõtisklusele. Seega paistab väljapanek esmapilgul dekoratiivsusesse kalduvat. Kui süveneda, siis see vaade mõneti lahtub.

Abstract City ja Lilleküla V

Martin Siplane

Siplane kasutab majanurkade, katuste, tellingute ja nende vahele jääva taeva haaramiseks suuresti teleobjektiivi silma ning jõulist fototöötlust. Esimene lubab kadreeritud majaosiseid nii arhitektuuridiskursusest kui ka pildistatud hoonete kontekstist lahti rebida. Siplane võib olla pildistanud muusika- ja teatriakadeemia naabriks oleva pilvelõhkuja kandvat jalga, kuid on esile toonud selle plekk-katte sillerduse ja faktuuri ning jätnud seejuures kaadrist välja arhitektooni piirjooned. Tulemusena mõjub hoone osa, mis linnaruumis ennemini kõrgub, vastupidi, hoopis laiuva elemendina. See pilt illustreerib ühtlasi linna kui täisväärtuslikku keskkonda. Nimelt on Rävala puiestee pilvelõhkuja kuldne plekk-kate töödeldud roheliseks ning esiplaanile on asetatud noor puu. Mõte linnakeskkonnast kui ehedat esteetilist kogemust pakkuvast paigast, kohast, kus võib leida samaväärset naudingut looduskogemusest, on siin vormistatud selgelt ja usutavalt. Igatahes toob Siplane vaatajani selle, mis on talle endale olnud pildistamise hetkel vormilt eriline, ja on lisanud sellele töötluskihi, mis rõhutab piisavalt kaadri esteetilist nauditavust, et vaataja saaks sinna süvenemise korral tähenduse laadida.

Kohast

Kuigi ülal toodud näide räägib ennemini ühe keskkonna üleminekust teiseks, on teoste fookuses peamiselt siiski abstraheerimine. Teleobjektiiviga kaasnev väike teravusulatus on edukalt pööratud kompositsiooni lahendamiseks, krohvi faktuuri ja pleki lainetuse tähelepanu keskmesse asetamiseks. Detailid nagu fookusest välja jäetud kaabeldused segmenteerivad edukalt pildiruumi. Tervik on teadlikult pööratud silma rõõmustamise poole. Võib-olla tasub mainitud puud vaadata suurest metafoorist lihtsamalt. Sümpaatse maja armsa kaaslasena.

Kas selle kõige kiuste või tõttu on näituse teosed olemuslikult dekoratiivsed. Nüüdiskunstis on see justkui sõimusõna, ent Siplase silmanähtav siiras loominguline nauding ülendab tema teosed hinnangu mõrudusest kõrgemale. Esteetilisest naudingust saab Siplase kunstis sisu. Võib-olla on näituse võtmeteosteks kaks pisikest, lapselikku ja naivistlikku joonistust – arhitektuurijoonistust, mis on sama värvirõõmsad kui pildid, ent lähenevad linnaruumi kujutamisele fotost erinevalt, risti vastupidi. Nimelt võib siin – taas abstraheeritud laadis – näha ennemini kvartaleid ja teatavat ülevaatlikkust. Joonistuste puudulik perspektiivikasutus ja geomeetriline laad annavad aga näituse tervikule ootamatult tugeva tõuke.

Tehnilisel tasandil on kunstniku pädevus fotograafina mäekõrguselt üle tema joonistusoskusest. Kuid nii joonistused kui ka fotod jutustavad üht ja sama lugu. Need kõnelevad rõõmsast tundlikust pilgust, arhitektuuri kasutatakse otsekui tantsija muusikat. Kahte meediumi ja väljenduslaadi liidab armastus ühise subjekti vastu. Tegu on äärmiselt asjatundliku armastusega, mis jääb teoste esteetika varju. Ometi on just esteetiline dimensioon see, mis muudab roosaks menetletud rahvusooperi hammaslõike ja katusepleki omavahelise vahekorra rütmiks või teibitud tähtedega vaateakna kontrapunktiks trollimasti heidetud varjule, mis on asetatud harmoonilisse suhtesse neljarajalise sõiduteega. Juba Vassili Kandinsky on rõhutanud abstraktsiooni ja muusika ühisosa ning näitust „Abstract City“ saab ennemini kirjeldada heliliste kui visuaalsete mõistete kaudu. Viimased on loomulikult samuti asjakohased, kuid see pole lõpuks see keel, mille näsad suudaks tunnetada kõiki maitsenüansse.

Võluv lisand piltidele on Jarmo Kauge loodud helilitaust. Linnamürast kujundatud auraalmaastikud ei hakka Positiivi ülimalt pelgulinnalikus miljöös nii hästi tööle kui mõnes hermeetilises ümbruses, ent toetavad tervikut. Kui leida helilistele ja visuaalsetele linnakujutistele elegantsemaid põimimisviise praegusest – galeristi kabinetti pandud kaks jurakat kõlarit – võiks tulevikus saada meeste koostööst äge paarisnäitus!

Linnapiir

„Abstract City“ teisendab arhitektuuri teistsuguseks meeleliseks naudinguks, kaotamata seejuures silmist arhitektuuri ennast. Siplase vaatamiskogemuse kaudu on vaatajale nähtavale toodud arhitektuuri vormi ilu. See on oluline juba seetõttu, et selles aktis peegeldub see, mida võib pidada kunsti mõtteks, sest kunst aitab näha, kui sa pole võimeline enamaks vaatamisest. Tegelikult saab seda võtta isegi teose peamise kriteeriumina – kas sa nägid või lihtsalt vaatasid? Kui tahta seda kuidagi maksiimina konstrueerida siis: „Teost saab vaadata. Teost saab näha.“

Liikumine toimib tagurpidi. Edukas vaatamisprotsess on vältevaheldus. Seega ongi eriti huvitav kunst, mis räägib kunstist. Mõnikord eneseküllaselt iseendast, mõnikord hoopis mõnest žanrilt vennast. Kui esimese puhul võib leida nii tundlikke sisekaemusi kui öökima ajavat egotsentrismi, siis teise puhul hakkab silma suhe, mida defineerib eneseteadlik flirt.

Võtame näite arhitektuurifotograafia inimkeskse venna, skulptuurijoonistuse kunstikooli õppemeetodi kullafondist. Kujur võib tahuda voolujoonelist vormi ööpäevade kaupa. Siis vaatab tema loodut joonistaja ning teostab sama vormi vaid ühe pliiatsitõmbega. Raskus vormistatakse kerguses. Ometi jääb ka joonistusse tükike skulptuurist, kujutises peituv tolmuse toksimise tont kummitab ka kiiret ja võluvalt kerglast joonistust. Tehnilised menetlused formuleerivad ümber analoogse vormi, söömata seejuures üksteist ära. Kunst, mis räägib kunstist, on nagu valgus.

Kuigi näituselt leiab, mille kallal nokkida – kunstnik näib kasutavat täiendvärvusi karguna, formaat on liiga pisike ja lõuendil fototrükist leiaks paslikuma vormistuse – on Siplane ülalkirjeldatud kahesuse edukalt idanema pannud. Üheaegselt on haaratud nii hooned kui kadreerimise aktist abstraktsioonideks muudetud vormimängud. „Abstract City” on pihta saanud tundele, mis paneb arhitektuuriajaloolase maja kallistama (olen näinud).

Loodan, et Siplase esimene isikunäitus ei jää viimaseks. Seda kas või kultuuriloo säilimise mõttes. Sirbi arhitektuuri­veergudel pole kellelegi tarvis seletada, miks modernistlik arhitektuur on ilus, kuid vähemalt korra kuus satun kuulma mõne esteetilise impotendi küündimatut mõtisklust selle kohta, kuidas „see kole hall maja tuleks ikka maha võtta“. Võib-olla on see naiivne lootus, aga väikese vaeva, töö ja vormistuse lihvimise korral võiks Siplase loomingust saada Eesti modernistlikule arhitektuuripärandile sama, mis oli John Cage’i „4’33”“ esmaettekandel – teos, millest saab kuulda, näha ja kogeda seda … et tegelikult on elu ju päris ilus.

Abstract City ja Lasnamäe XII

Abstract City ja kesklinn IX

3 × Martin Siplane

Abstract City ja kesklinn VIII

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht