Edumeelsed ettevõtted on kliimakatastroofi vältimiseks vajalikud otsused juba teinud.
Anu Noorma: „Tahan juhina täiendada dialoogi teadlaskonnaga ja suurendada usaldust – teadlaste usaldust riigi ja selle struktuuride vastu ning ametkonna, kodanike ja ettevõtjate usaldust teadlaste vastu.“
Kas Lenno Vaitovski „Minu Riia“ on kaantega turismivoldik või saab siit siiski ka midagi uut teada?
„Tulilind“ on esimene täispikk kodumaine geifilm. Selle universaalne armastuslugu puudutab paljusid, kuid kunstilise terviku ja emotsionaalse sügavuse osas on autoril veel kasvuruumi.
Publiku spontaanses aplausis väljendub vaimustus meisterlikust mängust. Kunstis on meisterlikkus enamasti seotud materjali vastupanu ületamisega.
Nõnda nagu TÜKKi võib pidada mõnegi koori muusikaliseks etaloniks, on ka „Koori sisse minek“ meeldiv eeskuju, kuidas seada kaante vahele organisatsiooni arengulugu.
Marina Stepnova on romaanis „Aed“ loonud hüpoteetilise olukorra, milles XIX sajandil sündinud tüdruk sai olla vaba.
Kõiki kolme Jüri Engelbrechti teost ühendab maailma nägemine läbi komplekssüsteemide prisma.
Eestis elanud hollandlanna Elisabeth van den Bosch-de Jongh toonitab kirjades sageli siinset provintslikkust ja kasinaid olusid, seda mahendavad aga osavõtlikkus ja sõbralik huumor.
Kliimamuutus on jõudnud staadiumi, kus vajame julgeid otsuseid. Mitte ainult tehnoloogilisi uuendusi, vaid ka sotsiaal-majanduslikku analüüsi ja inimkäitumist arvestavaid lahendusi.
Tänavune PÖFF pakub vaatamiseks ungari filmide retrospektiivi ja ka sealseid uusi linateoseid.
Kui mootorsõidukid olid paarkümmend aastat teedel juba sõitnud, võeti kasutusele õpetuslikud liiklusteemalised artiklid ja viktoriinid.
Kadi Herküli koostatud ja Katre Rohumaa kujundatud raamat teatrikunstnik Aime Undist on hõrk, imposantne ja diskreetselt avameelne (trüki)kunstiteos.
Eufoorilisi aplause kohtas sel kuul palju ning seda isegi kaduvväikese kuulajaskonnaga üritustel, kus olid kohal vaid südameasjaarmastajad.
„Oidipuse. Antigone“ järgi on selge, et Tanel Saarel on välja kujunenud oma lavastajakäekiri, mis on hakanud mõjutama VAT-teatri ilmet.
Leszek Kołakowski on sedastanud, et Leibniz oli Euroopas viimane inimene, kes teadis kõike.
Pärt Uusbergi aegumatu kõlapilt loob turvalise keskkonna nii kuulajale kui ka esitajatele ning paneb mõlemad sisekaemuse ja vaikusega proovile.
„Suur teeskleja“ on kvaliteetselt teostatud vitriinilik näitus, aga ärgitavaid mõrasid ja rebendeid tahtnuks Kais rohkem näha.
200 aastat tagasi sündinud Dostojevski teosed on täis paratamatuid vastuolusid nagu nende tõlgendusedki.
Professor Olavi Kasemaa kunagisele Tallinna Saksofonikvartetile on Eesti heliloojad kirjutanud üle 50 teose, millest väikest, kuid olulist osa mängitakse tänapäevani.
Taani olulisima lavastaja Carl Theodor Dreyeri „Vampiir“ teeb kõik selleks, et vaatajat desorienteerida ja panna ta ebalust tundma.
Helid hargnesid näituse „aias“ laiali ning mässisid kuulaja justkui pehme vatiteki sisse. Väljapanek toimis ansamblina, kus kord üks, kord teine solist esile tõusis.
Kiwa ruumiinstallatsioon „Kood ja kosmos“ on kontemplatiivne-rahulik, tema kureeritud „Kontiinumi teisendus“ peaaegu agressiivne: valgus on seal aktiivne tegija.
Hans Henny Jahnnil tegutseb kurjuse vaim vulgaarsuseni madalalt: tuleb tunnistada, et see on ilmselgelt allpool kuradi väärikust.
Tänava teema on tänavanäitusel avatud rohkem kui paarikümnel viisil, kusjuures ükski lähenemine ei ole vähem tähtis kui teine – ja nii on seda ka kuraatoritel õnnestunud näidata.
Kõikehõlmav modelleerimine närviimpulsist teadlase eluni
Tarmo Soomere, „Hea nõu ei pruugi olla kallis“
Gottfried Wilhelm Leibnizi „Valitud kirjad ja tööd“
Elisabeth van den Bosch-de Jonghi „Kirjad läände“
Ungari filmide retrospektiiv PÖFFil
Ken Irdi „Koori sisse minek. Tartu ülikooli kammerkoori ajalugu“
Eesti Arhitektide Liidu kuraatorinäitus „Tänav I“