Milleks meile Leibniz?

Leszek Kołakowski on sedastanud, et Leibniz oli Euroopas viimane inimene, kes teadis kõike.

RAUNO ALLIKSAAR

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Gottfried Wilhelm Leibnizi (1646–1716) töid oli käesoleva köite ilmumiseni eesti keelde tõlgitud kummastavalt ja kahetsusväärselt vähe. Meil on Immanuel Kanti „Prolegomena“ ja hulk vähemaid kirjutisi, ohtralt Voltaire’i ilukirjanduslikku materjali ja otsesõnalist filosoofiatki, ka Pascali ja Descartes’i looming on eesti keeles edukalt esindatud. Leibniz oli aga enne Margus Oti tõlkeid eesti lugeja jaoks esindatud vaid mõne üksiku tekstiga. Nimelt on 1990. aastal ilmunud „Dialoog“ ning „Looduse ja Jumala-armu alused mõistuse põhjal“,1 hiljem on Vikitekstide veebikeskkonnas saanud kättesaadavaks ka „Monadoloogia“ ning osa teosest „Arutlus metafüüsikast“.2 Ei ole just harjumuspärane ning mõneti on veidi kurioosnegi, et Leibnizi kaliibriga mõtleja tõlgitud töödest on arvestatava osa kättesaadavaks teinud anonüümsed „Vikitekstide kaastöölised“.3 Margus Oti tõlkekogumik täidab selle koha päält olulise lünga muidu kõrgelt arenenud eesti tõlkekultuuris.

Oma raamatus „Mida küsivad meilt suured filosoofid?“ on Leszek Kołakowski sedastanud, et Leibniz oli Euroopas viimane inimene, kes teadis kõike.4 Kui võtta arvesse tema panus eri teadusharudesse, võib see tõesti nii olla. Leibnizi haardes pole ju iseenesest kahtlust, ilmselt oleks lihtsam nimetada, milliste teaduste arengusse ta ei panustanud, kui neid, mille edenemisele ta kaasa aitas. Tõsi, tema ulatuslikust tööst meenuvad harilikult esimesena monaadide ja parima võimaliku maailma käsitlus või siis hoopistükkis matemaatika-avastused. Kõnealusest kogumikust ei leia „Teodiiket“5, mille kõrvalejätmine on juba puht mahu pärast mõistetav. Katkendiga ei olekski ilmselt võimalik suurvaimu ainsat elu jooksul ilmunud raamatut adekvaatselt esindada, mistap peab lugeja praegu veel jääma mõne ettevõtliku tõlkija tööd ootama. Samuti pole siin matemaatik Leibnizi töid. Ennekõike ja üle kõige on koondatud valimikku Leib­nizi kirjutised, mis puudutavad metafüüsikat ja ontoloogiat. Sellele viitab ka tõlkija saatesõna päälkiri („Leibnizi ontoloogia paar põhijoont“), ning tõepoolest, midagi pole öelda, töö on esinduslik ja ulatuslik. Peale saatesõna on ajastuloo ning Leibnizi filosoofia avamise seisukohalt hindamatu ka koostaja Ilmar Vene eessõna, kuivõrd seni ainus pikem eestikeelne (ehkki tõlkes) Leibnizi vaadete käsitlus näib olevat ilmunud nelikümmend viis aastat tagasi6 ning on poliitiliste olude tõttu ilmselgelt tendentslik.

Niisiis on täidetud lünk eesti tõlkemaastikul ning XVII ja XVIII sajandi filosoofia on saanud lugejale taas veidi kättesaadavamaks. Küll aga tasub – kas või juba seepärast, et mõtlejana on Leibniz üleelusuurune ning kõike, mis on üleelusuurune, võiks vähemalt mõtteeksperimendi korras aeg-ajalt veidi väiksemaks teha – tõsiselt võtta seda, mida on Leibnizi kohta öelnud Voltaire. Lisaks sakslase salvavale parodeerimisele oma romaanis „Candide“ (professor Pangloss, kes oma õpilasele, naiivseks indoktrineeritud Candide’ile lakkamatult kinnitab, et kõik on parimas korras), on Voltaire Leibnizi vastu sõna võtnud ka oma „Filosoofilises sõnaraamatus“, keskendudes muidugi säälgi Leibnizi arutuna näivale optimismile: „Kuidas siis nii?! Olla niisiis välja kirjutatud paradiisist, kus oleks võidud elada igavesti, kui poleks söödud ühest õunast! Misasja! Sigitada ja sünnitada viletsuses viletsaid lapsi, kel tuleb kannatada kõiksugu viletsust ja kes omakorda põhjustavad kõiksugu viletsust teistele! Misasja! Põdeda kõiksugu haigusi, tunda ning läbi elada kõiki muresid ja kurvastusi, surra seejärel valudes ja ainsaks jahutuseks põleda igaveses tules! Kas selline saatus tõesti osutub parimaks kõigest muust? See pole just eriti hea meile; ja millepoolest võiks see olla hea Jumalale? Leibniz mõistis, et ta ei suuda vastata nendele küsimustele, sellepärast kirjutas ta mahukaid raamatuid, mis aga kõik olid väga segased.“7

Bernhard Christoph Francke, Leibnizi portree. Õli, 1695.

Wikimedia Commons

Loomulikult Voltaire liialdab mõnevõrra ning ka eksib, kui väidab, et Leib­niz „mahukaid raamatuid“ kirjutas (nagu öeldud, on „Teodiike“ ainus ta elu jooksul ilmunud raamat). Ent mõtteainet võiks pakkuda selle tsitaadi viimane osa, nimelt väide, et sakslase tööd olid segased. Olles kaugel sellest, et Leibnizi mingi müstilise ja harilikult selgitamata jäetud (nii ju ka Voltaire’il!) raskepärasuse või segasuse pärast maha kanda, viskan siiski õhku küsimuse, miks praegusel ajal üldse tema filosoofilisi teoseid, just neid metafüüsikat käsitlevaid, loetakse?

Loomulikult on see küsimus puhas provokatsioon, ent siiski eritlemist väärt. Kuidas on kujunenud nõnda, et Leibnizi pärand on siiani midagi, millega tegelevad peale filosoofia ajaloo uurijate nii filosoofiatudengid kui ka -huvilised? Ja miks see üldse nõnda peaks olema, kui näib, et selle sakslase loomingu kestev väärtus ilmneb pigem mõnes muus valdkonnas? Kohane oleks Leibnizi võrrelda nt tema kaasaegse ja teadusvallas ka konkurendi Isaac Newtoniga. Isegi sellele, kes on õhtumaa mõtteloo alal võhik, on selge, et Newtoni panus matemaatika, füüsika ja seeläbi teiste loodusteaduste arengusse on olnud hindamatu. Lood õuntest ja optikast peaks olema juba kooliõpikutest tuttavad. Leibnizi panus matemaatilise analüüsi, loogika ning kahendsüsteemi (ja seeläbi arvutiteaduse) arengusse on olnud vähemalt sama põrutav kui Newtonil füüsikasse, ent ometi pole ta masside teadmistes kaugeltki sama kaaluga. Newton pühendas arvestatava osa elust teoloogiale ja piibliuurimisele ning alkeemiale, samuti sai tema ratsionalistlik loodusekäsitlus aluseks paljude valgustusajastu filosoofide töödele, ent selles valdkonnas on jälle tema laiemale lugejaskonnale pigem vähe tuntud.

Puhtpraktiliselt lähenedes võikski ju öelda, et kuigi oma haardelt ja uurimisvaldkondade ulatuse poolest olid nimetatud kaks üsna ühesugused, siis jäetagu iga kingsepp oma („õigete“) liistude juurde ning Sir Isaacist räägitagu, kui jutt on gravitatsioonist, ning isehakanud vabahärra von Leibnizist, kui kõne all loogika, filosoofia ja teoloogia. Milleks tarbetult vett segada, liiati kui Newtoni alkeemilised katsetused ning piibliuurimise meetodid on tänapäevaks lootusetult aegunud, just nagu ka Leibnizi käsitlus maailma moodustavatest monaadidest või ettemääratud harmooniast?

Aga kuhu me niimoodi jõuame, kui multitalentide tööd vaid osaliselt meeles peame? Kuigi ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et säärase teguviisi vahetu mõju oleks mõttehiiglaste käsitlemine niigi meie aega ahistavast praktilise kasu türanniast lähtuvalt, on olulisem siiski see, et mitte ühegi süsteemsema mõtleja pärand pole tükeldatav, ilma et n-ö allesjäänud tööviljades tekiksid täitmatud lüngad. Leibnizi loogika ei ole midagi, mis on tema metafüüsikast lahus. Vastupidi, see kasvab välja vajadusest mõistuslikult ja konkreetselt käsitleda füüsiliselt haaramatut. Monadoloogia võib tänapäeval mõjuda jaburalt ning ilma süüvimata võib jääda segaseks, mis on sel pistmist Leibnizi tänapäeva ulatuva pärandiga reaalteadustes ning analüütilises filosoofias. Lakkamatu Jumalale toetumine näib meie ajal olevat vastuolus ratsionalistliku mõttelaadiga, sest kätkeb endas ehk praeguseks liialt suurt eeldust, ent kõik see oli vajalik ajal, mil mõtlejaile ei olnud kättesaadavad meile praeguseks teada füüsilise maailma toimimisreeglid. Need tõeliselt vägevad tõstab aga paljude teiste mõtlejate seast esile just see, et nemad tabasid oma töö käigus midagi põhimõttelist või panid aluse millelegi, mille paikapidavust pole vääranud ka taustsüsteemi tugisammaste muutumine.8

Sestap võib püstitatud provokatsioonile vastata nii: ükskõik kui kaugel Leibnizi ontoloogia tema muust loomingust ning selle kauakestvaist viljadest ka poleks, illustreerib see siiski suurepäraselt nendeni viinud mõtteprotsesse. Ükskõik kui jaburad ei tundu tema eeldused, on nende põhjal siiski üles ehitatud toimivaid süsteeme. On hea ja õige, kui lugejale antakse võimalus seda protsessi jälgida. Kiitus tõlkijale ja koostajale!

1 Ilmunud ajakirjas Akadeemia (1990, nr 6) vastavalt Toomas Kiho ja Valdar Parve tõlkes.

2 Vt https://et.wikisource.org/wiki/Autor:Gottfried_Wilhelm_Leibniz.

3 Peab muidugi nentima, et filosoofia- ja mõtteloohuvilisi tegutseb eestikeelses Vikipeedias palju ning nõnda on ka nt Aquino Thomase „Summa theologiae“ mitmed katked Andres Luure tõlkes endale just Vikipeedias koha leidnud, vaadatagu kas või https://et.wikipedia.org/wiki/Teoloogia_summa_Ia_q._2.

4 Leszek Kołakowski, Mida küsivad meilt suured filosoofid? Poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2012, lk 145.

5 Leibnizi parima võimaliku maailma kontseptsioon pärineb tema 1710. aasta teosest „Essais de Théodicée sur la bonté de Dieu, la liberté de l’homme et l’origine du mal“ ehk „Teodiike esseed Jumala häädusest, inimese vabadusest ja kurjuse päritolust“.

6 Igor Narski, Gottfried Leibniz. Eesti Raamat, 1976.

7 Voltaire, Filosoofiline sõnaraamat. Prantsuse keelest tõlkinud Herbert Stillverk. Eesti Raamat, 1986, lk 90–91.

8 Võrdluse võib siinkohal tuua kas või meditsiiniteadustega, kus vaata et kogu varasemat teadmist, kui ka vaid tükkhaaval, üha ja aina ümber lükatakse ning uusi süsteeme ehitatakse.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht