Elektrimajanduse riiklik arendamine on pikaaegse ja kasvava mahajäämise kurb lugu.
Eelmise kümnendi finantskriis oli murdepunkt, kus senine neoliberaalne utoopia murenes, ja läänemaailma liberaalid on sellest siiani segaduses.
Mida rohkem inimene tunneb, et tema hääl ei loe, seda vähem ta demokraatia standarditele vastavalt ühiskonnaelust osa võtab.
Krista Leesi: „Täiendused-lisandused märkidel annavad lootust, et kõike ei pea liiga tõsiselt võtma ning ka üksikisik saab midagi muuta – et tema arvamus loeb.“
Seekordse „Draama“ kavast vaatas vastu üsna demokraatliku ilmega programm, mis mõjus Eesti teatri ülevaatefestivalile kohaselt.
Kooliraamatukogude varustatuse mõju ilukirjandusteoste valikule ja käsitlusviisidele kirjandusõppes
Tartus korraldatava „Draama“ kui ülevaatefestivali tänavuse eesmärgina võib sõnastada epideemia tõttu veelgi kaootilisemaks kiskunud teatripildi mõningase tasakaalustaja rolli.
„Eesti taimede levikuatlasele“ ja kogumikule „Eesti taimestik ja selle uurijaid“ mõeldes loodan, et meie floora pikaajalisele uurimisele ja avaldatud töödele järgnevad andmestiku süvauurimused.
Kunstigalerii on Killu Sukmiti tikanditele õige paik, kuid et pole kindel, kas kultuuritüüri hoidjad ikka galeriisse jõuavad, võiksid need tikandid olla väljas ka elutähtsates paikades.
Maarja Nuudi uuel albumil „Hingus“ kohtuvad minevik ja tulevik, pärimus ja tulevikumuusika. Seos pärimusega peitub seekord ennekõike väikestes detailides ja mõtetes.
Viiendaks aastaks on Eesti filmi- ja teleauhinnad leidnud kodumaisel meediamaastikul oma koha.
Veneetsia filmifestival pakkus hulgaliselt „tõsielusündmustel põhinevaid“ filme, mille kunstiline tase varieerub, ent auhinnad läksid enamasti teostele, mis neid väärisid.
Per William Peterseni vormid on kaugel puhtast geomeetriast. Need on üksjagu tunnetuslikud ja sensuaalsed, inimlikult tundlikud ja emotsionaalsed ning iga kord erinevad.
Rein Maranil täitus tänavu 13. septembril 90 eluaastat.
Vitalii Bardetskõi: „Noorus hakkab ukraina vana funk’i kuulates mõtlema ka oma identiteedi üle. 1970ndate muusika resoneerib väga hästi muusikaga, mida noored praegu kuulavad.“
David Šahar on kandnud kirjandusse üle juudi müstikute ülesande koondada laialipillatud jumalik valgus. Tervikut, ühe koha ja inimrühma lugu, ei ole kerge taastada.
Tänavune rahvusvaheline etenduskunstide festival „SAAL biennaal“ jääb meelde kui abstraktne õnneotsingute kooslus praeguse tegelikkuse taustal.
Kes otsib tavaliselt reede õhtul meelelahutust mujalt, leiab ehk vaheldusrikka elamuse hoopis ooperist.
Arusaam iidsest soome-ugri ühtsusest oli tugev, nagu ka arvamus, et soomeugrilased on toetunud ühisele usundile.
Rahvaraamatukogudes tahetakse tänapäeval pakkuda külastajale peale raamatute ka arendavaid ettevõtmisi.
Kui tüviteksti ilmumisaja järgi loomaõiguste arengut hinnata, siis on Eesti loomaõigusliikumine juba iseseisvusaja jagu aastaid maha jäänud.
Krista Leesit on inspireerinud aja jälg. Ta ei ole Tartut alahinnanud, sest näitusel leiab paralleele Pariisi ja Prantsusmaaga.
Suurt rõõmu valmistavad just sellised kontserdid, kus kihte on mitu ning lahti rulluvad maailmad, mille olemasolugi polnud enne teada ega selge.
Merike Rehepapp: „Maailm ei tervene, kui seda püüab parandada seesama katkine hing, kes selle on kujundanud. Kõigepealt tuleb inimene terveks saada, muuta tema hoiakut ja mõtteviisi.“
Katrin Kullo, „Kuidas elad, kooliraamatukogu?“
Eesti haridus on disainipöördeks valmis. Intervjuu disainer Merike Rehepapiga
Rahvusvaheline etenduskunstide festival „SAAL biennaal“
Vanemuise ooper „Linda di Chamounix“
Killu Sukmiti isikunäitus „Kunstnik ja tema töö“
Per William Peterseni näitus „Naine karusnahas. Valitud teosed 1995–2021“