Kes huntidega ei ulu, ulub tühja kõhu pärast

Kunstigalerii on Killu Sukmiti tikanditele õige paik, kuid et pole kindel, kas kultuuritüüri hoidjad ikka galeriisse jõuavad, võiksid need tikandid olla väljas ka elutähtsates paikades.

URMAS LÜÜS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Killu Sukmiti isikunäitus „Kunstnik ja tema töö“ Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis kuni 3. X.

Killu Sukmit küsib isikunäitusel „Kunstnik ja tema töö“, kes peaks maksma kunstnikule tema töö eest. Täpsustades: kuidas tuleks kultuuri korraldada nii, et kunstniku kutsega naine ei mureneks kindlustundeta oludes? Kilde on lihtne vaiba alla pühkida, kokku liimida raske ja ega ühtegi lapitud asja enam päris terveks saagi. Sukmit on aktivist ja tundliku sotsiaalse närviga kunstnik. Tema kunst räägib kunstnikest ja ka naiste tehtavast tööst. Selle väärtusest ja väärtustamisest.

Naise töö küsimus ja sotsiaalne aktivism on Sukmiti loomingus läbiv. Koos Minna Hindiga pidas ta Polymeris heategevuslikku kunstnikeruumi Kraam ning ta on aidanud vedada Tallinna „Ladyfesti“. Samuti teatakse teda muusikuna. Viimati nägin teda duos Hello Killu trummi tagumas. Ka näitust saadab kahest paralleelselt luupivast heliribast moodustatud tumemeelne foon.

Tartu Kunstimaja monumentaalgalerii seintele on naelutatud linadele, rätikutele ja linikutele tikitud protesti-reklaamiribad. Kas Sukmit ka ise neid bänneritena tõlgendab, on iseasi. Igatahes alustati sellistega naiste valimisõigust nõudvaid protestiaktsioone. Sadakond aastat tagasi tikkisid inglise naisõiguslased üle 150 loosungi, mis survestasid hülgama patriarhaalseid norme, meeste­keskset õigushierarhiat ja naise vähest voli oma saatuse ja keha üle otsustada. Sedasi on Sukmiti tikandid otseses suguluses ajaloolise traditsiooniga.

Seda enam et üks palakatest kujutab XVIII sajandi lõpul tegutsenud inglise kirjanikku ja feministi Mary Wallstone­crafti, kelle kuulsaimat teost „Naise õiguste õigustus“ võib julgelt pidada feminismi lätteks. Ta nägi ühe suurema kiiluna sugude vahel hariduslõhet, mis ei võimaldanud naistel teha kaalukaid töid ja otsuseid. Seega oodati naiselt rohkem hoidja ja kaunistaja kui looja ja visionääri rolli. Seetõttu on tikitud Wallstonecrafti kujutised irooniline kommentaar sajanditetaguse naise tööpärusmaa kohta: „Sülelapse-east saati õpetatakse naistele, et ilu on nende ala, meel vormib end keha järgi, uidates ümber oma kuldse puuri ja otsides oma vanglale kaunistusi.“

Killu Sukmiti tikandid on otseses suguluses XX sajandi alguse naisõiguslaste tikitud loosungitega.

Urmas Lüüs

Kõige ohtlikumad on asjad, mida alahinnatakse. Nõnda peeti ka tikkimist pelgalt dekoratiivseks näputööks, millel asises meestemaailmas, kus võeti vastu kaalukaid otsuseid, tähtsust ei olnud. Tikkida sai näiteks kauneid taskurätikuid, kuhu nina nuusata, või silmailuks linikuid, millel kellaviieteed serveerida. Samal ajal ignoreeriti tõika, et tehnoloogia ei dikteeri kujutist.

Paljud sõnumid, mille väljendamiseks naistel ühiskonnas kandepinda või luba polnud, tikiti kangastele. „Kuna võimatu on selle kirjapanek, siis tikin siia lihtsalt ja vabalt, kuis kõneleksin inimesele, kelle läheduse ja helluse rüppe võiksin end täielikult usaldada ja kes taluks kanda mind kõigis nõrkuseis … “ Sedasi alustab XIX sajandi alguses parajat novelli mõõtu Victoria ja Alberti muuseumis hoiul olevat tikandit teismelise eas Elizabeth Parker. Ta on tikkinud kangale oma lühikese eluloo, raske saatuse, kurnavad tööpäevad, enesetapuplaanid ja nuttu täis ööd.

Tikkimist kasutab tänapäeval oma põhilise väljendusvahendina ka liikumine craftivism, mis tuleneb sõnade käsitöö ja aktivism pookimisest. Tikkimine annab võimaluse oma sõnum rahulikult läbi mõtelda, sest erinevalt papitükile maalitud bännerist võib ristpistes sõnumi valmistamine võtta kuid. See omakorda tõestab sõnade taga seisvat pühendumist. Lisaks pakub protesti­tikkimine introvertidele võimaluse panustada ühiskonna muutmisse ja hoiduda avalikkuse ärevast tähelepanust.

Sedasi on kingitud poliitikutele ja teistele otsustajatele tikandsõnumiga rätikuid, mis agressiivse vastandumise asemel tekitaksid otsustajas meeldivaid tundeid ja soovi anda oma panus. Kiirmoodi müüvates butiikides poetatakse vargsi rõivaste taskutesse sõnumeid, mis juhivad selle ostja tähelepanu iharahuldusvabrikute toodangu pahupoolele. Kuna Sukmiti tikandid on mõeldud kõnetama eelkõige kunstipublikut, siis on galerii nendele igati õige koht. Aga kaheldes, kui paljud kultuuritüüri hoidvad käed valitsusasutustes ja institutsioonides galerii ukselingini küünivad, kujutan neid palakaid rippumas ka elutähtsamates keskkondades.

Meedias ja kommentaariumides on kunstniku töö tihtipeale magusa kondina paljudel hambus. Kuidas aga põhjendada ja kaitsta vabaloomingut? On lihtne põhjendada, miks vajatakse ehitusinseneri, sest inimeseta, kes teeb väga keerukaid arvutusi, ei püsiks majad enam koos. Pilvelõhkuja puhul talupojamõistus välja ei vea. Miks aga on meile vaja maali, unikaalset keraamilist vormi või protestitikandit? See juba nii iseenesestmõistetav pole. Vabaturumajandus eeldab, et iga liigutus tuleb vähem või rohkem vabatahtlikult kellegi taskust kinni maksta. Juhul kui kunstnik töötab ettevõtte heaks, kus tema panuse korvab müügiedu, pole muidugi pikemat arutluskäiku vaja. Mis aga saab nendest kunstnikest, kelle majanduslik järg nii otsestest põhjus-tagajärg-rahasuhetest ei sõltu? Kes peaks tasuma vabamõtlejate pingutused?

See küsimus on euroopalikus kultuuris muidugi vana, aga ka mitte iidvana. Antiikaja kunstnikul kõrgete kunstide maale asja polnud. Skulptori ja maalija tegevusel oli tugevaid füüsilise töö märke. See omakorda osutab orjalikkusele, sest vaba inimene tööd ei teinud. Tagajärjena ei saanud orjaliku kunstitöö tegijatele eraldada ka muusat. Zeusi tütred patroneerisid luuletajaid ja kirjanikke, muusikuid ja teatritegijaid. „Zeus on munn“, nagu öeldakse Killu Sukmiti teoses.

Suuremat sorti vaimuvalgust ei nähtud ka keskaegse kunstniku töös. Kunstnik vahendas Jumala tahet, oli Issanda käepikendus. Alles renessansis sai hakata rääkima isiksustest, kelle loomingulist väge hakati hindama ning kunstnikumüüdi harras nimbus lõi servast kergelt helendama. Sellest hoolimata jäädi ennekõike käsitöölisteks. Täideti rikaste tellimusi ning kunstniku ja patrooni suhe meenutas tänapäevast disainibürood. Klient tuli kindla sooviga ning lahkus soovituga.

Modernism raius eluga sidunud köidikud läbi. Kunstipublikuga vahetati positsioonid ja nüüd pidid kultuurihuvilised vaimuvalgusega teed näitavatele loojatele järgnema hakkama. Tihtipeale kaoti üksteisel silmist ning võõranduti. Kunst muutus asjaks iseeneses. Kunsti tuli teha kunsti enese pärast ning igati õigustatult hakkasid eemalduvat vaimu­kuma piidlevad inimesed küsima, kes selle nüüd siis kinni maksma peab.

Kunstniku töö väärikal tasustamisel on üksjagu nurjatu probleemi mekki küljes. Nurjatuteks probleemideks nimetatakse murekohti, mille kõik lahendused on halvad. Sedavõrd keerulised lood, nagu kliimamuutus või pagulaskriis, et nende ainsaks lihtsustavaks mudeliks saavad olla vaid need asjad ise. Lõputu kogus muutujaid. Iga lahendus toob kaasa mitu uut probleemi. Klassikaline lohetapp. Annad ühtedele kunstnikele elamisväärse sissetuleku, tõstavad ilmajääjad kisa. Jaotad kõigi vahel võrdselt, ei jagu kellelegi. Jagad nii, et jaguks, tõusevad alamakstud maksumaksjate protestihääled. Tasud vaid aktiivsetele vändrasaelauakunstnikele, pärsib see süvenemist ja pühendumist, sundides kaasaegse kunsti koos kiirmoega ühte lekkivasse paati.

Aktivismi positsioonilt on näitusel ennekõike õhku visatud küsimused ja positiivse programmiga, mis pakuks välja alternatiive ja võimalikke lahendusi, selle ülespaneku juures tegeletud ei ole. Vähemasti ma neid sealt välja lugeda ei osanud. Kuid ei valitsenud ka ahastav meeleheide, sest nagu ka Killu Sukmit oma näitust saatvas intervjuus mainib, on olukord märksa paremaks läinud. Toetusmeetmeid tuleb juurde, galeriid tõstavad tasusid, väljavalitud saavad lausa palka. Areng aga on pahatihti väheste aktivistide vedada. Vedajate jaks tasapisi raugeb ning jäädakse ootama, millal järgmine altruist ohjad haarab.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht