Eesti haridus on disainipöördeks valmis

Merike Rehepapp: „Maailm ei tervene, kui seda püüab parandada seesama katkine hing, kes selle on kujundanud. Kõigepealt tuleb inimene terveks saada, muuta tema hoiakut ja mõtteviisi.“

MERLE KARRO-KALBERG

MTÜ Haridusdisaini Keskus kasvas välja kultuuriministeeriumi ja kunstiakadeemia koostööst, mille eesmärk oli disainiõppe jõustamine üldhariduses. Disain ei seostu enam ammu üksnes esemete loomisega, vaid hoopis laiema mõtteviisiga. Töö käigus jõuti vana hea tõdemuseni, et disaini juurutamiseks on esmalt vaja viljakat pinnast, ja seda tuleb ise väetada, et külvatud seemned kasvama läheksid. Kuidas seda teha ning kuidas disain haridust muudab? Sellest räägib keskuse üks loojaid disainer Merike Rehepapp.

Palun kirjelda alustuseks, kuidas disainer oma tööülesandele läheneb. Kuidas oli see kunagi ja kuidas nüüd?

Disainist ei peaks tänapäeval enam rääkima kui vaid toodete kujundamisest. Paraku arvatakse küll disainerist endiselt, et ta on keegi, kes teeb asju, mida kellelegi vaja pole, mida ostetakse raha eest, mida ei ole, et uhkeldada inimeste ees, keda ei tunta.

Disaineri rolli muutumist kirjeldab mitu tegurit. Esimeses komplektis on jätkusuutlikkuse kolm sammast: majanduslik, ökoloogiline ja sotsiaalne. Disaineri roll on ikka muutunud vajaduse tõttu kiiresti muutuva maailmaga kohaneda. Kuid kas maailmaga, mille me loonud oleme, tasub kohaneda? Nüüd läheb juba vaja palju enamat. Disainerilt oodatakse praegu võimekust positiivseid muutusi ja nihkeid esile kutsuda ning neid juhtida. Paljudel juhtudel ei tegele disainer probleemi lahendamisega, vaid juhib selleni viivaid protsesse, kusjuures peale lahenduse on vaja tagada ka kasutaja soov lahendust rakendada. Sotsiaalne jätkusuutlikkus on vältimatu ning nõuab hulganisti uusi oskusi ning eelkõige õpivõimet.

Kolmandaks on oluline protsessi lõppeesmärk. Varem lõpetas disainer töö siis, kui soovitud olukord oli saavutatud. Nüüd aga peab sellele järgnema analüüs, milline on selle olukorra kaugeleulatuv mõju, mitte eesmärk, vaid mõju. Kellele ja kui ulatuslik on see mõju ning kelle ja mille arvelt tekib? Sama mitmekihiline on ka küsimus, mil moel teada saada, millise mõju me tekitanud oleme.

Meilt, disaineritelt, oodatakse suure pildi, terviku nägemist. Mõnda aega olemegi uskunud, et vaatleme maailma makrotasandil. Kui aga analüüsida meie tegevuse kaugeleulatuvat mõju, selgub, et oleme end positsioneerinud vales mõõtkavas: meile tundunud makrovaade on ikkagi osutunud liiga kitsaks.

Praeguseks on disainivaldkond andnud märkimisväärse panuse jõudmaks punkti, kus oleme. Meie loodud lahendused on toonud kaasa hulga riukalikke probleeme ja inimese mugavuse altarile toodud ohvriandidel on tervist kahjustav tagajärg. Palju räägitud jätkusuutlikkuse mitmekihilisus vajab sügavamat käsitlust ning probleemide keerukus ei luba enam disaineril mikrotasandil pikutada. Muutunud on nii disaini kui ka disaineri roll ühiskonnas ning see välistab vanad käitumis-, õppimis- ja mõttemustrid. Disainiprotsess ja disaineri mõttemaailm on avardunud.

Sa tahad koos mõttekaaslastega Eesti haridussüsteemi disainiga muuta. Kuidas see käib?

Paraku ei saa väita, et teeme globaalsel tasandil midagi väga uut. Disainmõtlemise rakendamine hariduses oma eri vormides on Skandinaavia maadel juba mõnda aega levinud.

Meie tegevuses on kaks paralleelset suunda: disainiharidus ja haridus­disain. Esimese puhul lähtume õpilasest ning teisel õpetajast. Neid seob peamise märksõnana „koosdisain“.

Me loome õppeaineid ja -programme. Kevadel viisime läbi projekti, kus Kose valla koolide õpilased ning külaseltside esindajad panid jaanipäeva paremaks kavandamiseks pead kokku. Eelkõige sooviti vähendada ühekordsete nõude kasutamist. Rakendasime koosloomemeetodeid, meeskonnad koosnesid külaelanikest ja noortest. Eesmärk oli lahendused jaanilaupäeval ellu viia ning kogetust õppida. Projekti edu märk on lisaks õnnestunud üritusele ka see, et üks meeskond tegutseb senini aktiivselt ja loob lahendusi tarbimisharjumuste muutmiseks.

Noorte huvi selletaoliste ettevõtmiste vastu on ääretult suur. Kolmandat aastat korraldame koos kunstikoolide liiduga disainilaagrit „Nodi“ ehk „Noored disainivad“, kus meeskonnas mõtlemine, meeskonna hoidmine ja üksteisega arvestamine on olulisel kohal. Probleemide lahendamine sellisel moel toob välja mitmed uued õpimoodused ning lahenduste leidmine ja kuuluvustunne annavad noortele väga ägeda kogemuse.

Õpetajaid aga koolitame, kuidas kavandada õppekavasid, õpiteekondi, motiveerida õppijat tajuma, et tal läheb seda kõike endal elus vaja, ning kuidas seda koos õpilasega teha. Seda kõike saab teha disaini, hariduse ja jätkusuutlikkuse printsiipe ning meetodeid lõimides. Siin pole kuidagi takistuseks see, millist õppeainet õpetaja koolis õpetab.

Seda, kuidas kasutada disaini tööriistu gümnaasiumihariduses, hakkame katsetama uues Saaremaa gümnaasiumis, mille direktor on disaineri taustaga Ivo Visak. Oma magistritöös on ta käsitlenud seda, kuidas disainilahendustega kool luua ja seda käimas hoida.

Kõik algab loomulikult õpetajast: kui õpetaja on rahul, on ka õpilane rahul. Alustatakse jätkusuutliku meeskonna loomisest, lähtutakse õppiva organisatsiooni printsiipidest ja motivatsiooniteooriatest. Õpetajale antakse võimalus käituda oma sõnade järgi ehk nõuda ka endalt seda, mida ootab õpilaselt. Kooli meeskond on kokku pandud teadlikest inimestest, sest juba tööle kandideerimisel oli teada, et õppetööd hakatakse korraldama teistmoodi ehk nii-öelda disainima. Meie plaan on kooli meeskonnast välja koolitada 10–13 inimest, kes hakkavad oma teadmisi ning oskusi kohapeal kollektiivi juurutama. Toetame neid pikaajalise mentorluse korras.

Mida paremini meie ettevõtmised õnnestuvad, seda suuremaks kasvab vajadus disainiõpetajate ja -õppejõudude järele. Pettekujutelm, nagu peaks staardisainer iseenesestmõistetavalt suutma ka õpetada mis tahes õppetasandil, ei kanna minu hinnangul vilja. Niisamuti ei saa lootma jääda disaineri loomuomasele oskusele õppekavasid luua, tundmata sealjuures õppimisega seotud teooriaid. Seetõttu on meie üks silm disaineritel, kellel on huvi oma erialast pagasit hariduse vallas rakendada: usume, et valdkondlik orienteerumine on peamine, aga pedagoogiline samuti vajalik ja omandatav. Meie suur unistus on näha tulevikus disainitaustaga haridusdisainereid ning toetada neid õpikogu­konnana.

Millise tulemuseni te Saaremaa gümnaasiumis jõuda soovite?

Esmane eesmärk on jätkusuutliku, püsiva ja motiveeritud meeskonna loomine. Siiani on ikkagi disainis räägitud vaid protsessist ning inimesed on välja jäetud. Meeskond on see, millest oleneb protsessi edukus ja lõppkokkuvõttes ka kvaliteetne sisu.

Ka Briti Disaini Nõukogu rõhutab oma hiljuti avaldatud aruandes¹ toimiva meeskonna loomise esmavajadust ja rõhutab väärtusena mitmekülgseid vaateid. Meie kogemusel iseloomustab toimivat meeskonda väärtuste, hoiakute ja põhimõtete läbipõimumine sel määral, et minu mõtetest on saanud meie mõtted.

Saaremaa gümnaasiumis soovime jõuda olukorrani, kus õpiteekondi disainitakse koos õpilastega. See seob õpilase õpituga ja tal pole tunnet, et keegi surub talle ülevalt poolt peale midagi, millega tal midagi teha pole. Muidugi tuleb õppida ka seda, mille otsest praktilist kasu kohe ei näe, kuid sel juhul tuleks õpilasele selgitada, miks talle seda õpetatakse: näiteks kas või abstraktse mõtlemise arendamiseks. Kui ta on õpiprotsessi kaasatud, siis ta usaldab õpetajat.

Inimkond on viinud selle maailma tarbimise ja suhete osas äärmuslikku seisundisse. Nüüd on vaja päästa, mis päästa annab. Kõigepealt tuleb parandada suhtluskeskkonda. See tähendab käitumismustrite mõtestamist, enda ja kaaslaste hoidmist. Võimekas meeskond on sotsiaalse jätkusuutlikkuse alus, ökoloogilise ja majandusliku kestlikkuse eeldus. Endiselt on see seisukoht suuresti tähelepanuta ja rakenduseta.

Seejuures on muidugi omad komistuskivid ja muutused on aeglased, kuid ei tohiks arvata, et 50 aastaga tekkinud probleemid on lahendatavad viiepäevase disainikoolitusega. Mõelgem korraks mõne katkiläinud eseme peale. Kas selle saab kiiresti parandada? Pigem mitte. Miks arvatakse, et hariduse ja hoiakute muutmine käib teistmoodi. Ilmselt on kõik käinud mõnel inspireerival koolitusel. Kas keegi on seetõttu ka päriselt muutunud, näeb nüüd maailma teisiti ning, mis peamine, käitub teisiti? Mis oli siis sellest lühikesest koolitusest ikkagi kasu?

Praegu räägitakse palju sellest, et maailm on katki. Miks see nii on? Sellepärast, et see, kes on maailma selliseks kujundanud, on ise katki. Maailm ei saa terveks, kui seda püüab parandada seesama katkine inimene. Kõigepealt tuleb inimene terveks teha ehk muuta tema hoiakut ja mõtteviisi. Me loodame ikka kiiretele lahendustele, kuid ei vaata peeglisse. Arvatakse, et kõigepealt tuleb prügi ära sorteerida, plasti vältida jne. Aga homme tuleb uus materjal, milles praegu ei osata ohtu näha. Nii on näiteks läinud bambusplastiga.

Kust võtta see uus, terve inimene?

Kui inimene on jõudnud äratundmiseni, et vaja on muutust, ja ta on õppimiseks valmis, siis ei ole muud kui alusteooriad ja tööriistad pihku, natuke treeningut ja juhtuma hakkab vägevaid asju. Tavaliselt jääb puudu julgusest, ei tajuta ka vajadust. Keegi teine seda aga teha ei saa. Saab vaid luua olukorra ja keskkonna, et tekiksid vajadus ja julgus.

Õppimine peab siiski sisaldama pisikest väljakutset. Õpikeskkonna loomisele ja just koos kogetule keskendumine loob turvatunde, mis võimaldab täiel rinnal avastusi nautida ja ebamugavust aktsepteerida. Mina olen jõudnud oma teekonnal sinnamaani, et naudin avastust, milline idioot ma olen olnud, ja nüüd on mind juba raske õppimisest eemal hoida.

Küsimus on selles, kuidas õpiteekond – ainekava, kursus, loeng jms – üles ehitatakse. Kui haridus ja disain ristata ning lisada jätkusuutlikkuse mõõde, saab väga tugeva meetodi, mida annab kasutada nii erialaõppes kui ka üld­hariduses. Koolis pole niivõrd vaja disainilugu, vaid kooliprogrammi tuleks integreerida need erialased ja üld­oskused, mida kasutab disainer lahenduse väljatöötamisel. See tähendab, et mõelda tuleb tagantpoolt ettepoole. Hariduses mõeldakse eelkõige õpiväljundi peale. Disaini puhul on aga kõige olulisem küsimus, milline on selle asja kaugeleulatuv mõju. Disaini- ja jätku­suutlikkuse printsiipe järgima õppinud põlvkond peaks edaspidi sootsiumis ellu kutsuma positiivseid muutusi, inimesi inspireerima.

Siin tulevad appi meetodid ja tööriistad, kuidas inimesi motiveerida ja suunata õppima nende lähimas arengutsoonis: neid tunnustades, kuuluvust ja autonoomiat kasvatades. Eelduseks on toetav õppiv kogukond, kus koosdisaini õppimise eesmärgil rakendatakse.

Mis on koosdisain?

Eestis mõistetakse seda Skandinaaviast pärit sõna tihti nii, et disainer istub lõppkasutajaga koos laua ääres, saab teada kasutaja vajadused ning arutleb temaga mõnel korral protsessi jooksul võimalike lahenduste üle. Aga selles see ei seisne! Asi on rollimuutuses: peale erialaoskuste on disaineril vaja üldoskusi, et käivitada laiaulatuslikke sotsiaalseid protsesse, inspireerida inimesi ning seda kõike jätkusuutlikult käigus hoida.

Disainer pole seejuures oma tava­pärases rollis. Tal tuleb suunata disaini­protsessi mitmest huvirühmast koosnevas ja eri kompetentsiga inimeste meeskonnas. Oluline on, et kasutaja jõuaks ise lahenduseni, mida tal tuleb kasutama hakata. Vaid nii on jätkusuutlikkus tagatud ning disainilahendusel pikk eluiga. Disaineril võib olla oma lahendus, oma tõde, ja see võib ka olla õigem, aga üks lahendus toimib täielikult ainult siis, kui kasutaja tahab seda kasutada, kui ta tunneb selle järele vajadust.

Oled mitu korda maininud, et inimene on disainimisel ära unustatud. Kuidas ta uuesti pildile tuua?

Jätkusuutlikkus toetub kolmele sambale: ökoloogilisele, majanduslikule ja sotsiaalsele. Kaks esimest on peaaegu alati esindatud, kolmas aga alahinnatud ja sellega tegeletakse maru vähe. Seda me mittetulundusühinguga püüamegi edendada. Sotsiaalne jätkusuutlikkus on just see valdkond, kus räägitakse inimesest ja inimesega. Siin on mitu tasandit. Üks on kodaniku vastutus oma küpsuse eest, millega jõuame välja haridusse. Kui sotsiaalne küpsus puudub, ei too ka ökoloogiaga tegelemine mingit märgatavat muutust.

Minu hinnangul on eelkõige ära unustatud disainer. Põhifookus on läinud sihtgrupile, kasutajale. Ka erialaõppes on fookus disainil: õpime disaini, pärast kooli peavad meist saama disainerid. Kuidas aga olla disainer? Mida see tähendab ning mida tegema peab?

Alustada tuleb sealt, kust asjad alguse saavad, ehk inimesest. Disainer pole üksi. Rühmaga võib lehti riisuda! Asi korras. Kui seejuures vennastutakse, tore! Kui tahetakse pikemalt koos toimida, on vaja tugevat alust ja vundamenti ehk meeskonda.

Praegu aina korrutatakse, et maailm on selline, nagu on, mis me ikka teha saame. Kuid selline maailm ei ole tekkinud tühja koha peale, me ise oleme selle kujundanud. Seega saame seda ka muuta. See tähendab aga eelkõige enda ja oma harjumuste ümberkujundamist, on hoiakute küsimus.

Alusta, kust otsast tahad, välja jõuame ikka inimeseni. Hariduses peab paradigma muutuma.

Paljud ilmselt ei taha muutuda, asju teistmoodi teha ega hariduse para­digmat pöörata.

Sellepärast püüamegi muutust esile kutsuda just üldhariduskoolis. Kõigepealt tuleb kõnetada neid, kes on muutusteks valmis. Miks me ei taha muutuda? Enamasti on selle taga hirm, et ei oska ega saa uutest nõudmistest aru. Tihti ei tahetagi midagi uut teada saada, sest sellega kaasneb teadmatus, ebamugavus, ebakindlus tundmatu ees, hirm näida ebapädev. See kõik on kurnav, eriti kui õppimisega seonduvad traumeerivad kogemused.

Seetõttu on ülioluline mikrotasand ehk see, kuidas me õpilasi, õpetajaid, meeskonna liikmeid kohtleme. Kõik algab sellest, milline on kogemus, mille kuskil protsessis osaledes saab, kas see on võimestav ja inspireeriv või hoopis hirmutav ja alandav. Sellised jõujooned joonistuvad vahel välja näiteks üli­koolide vastuvõtuvoorudes. Oluline on, kas sinu üle heidetakse üleolevalt nalja või võetakse sind tõsiselt. Ja võib arvata, milline on siis vastavalt kaugeleulatuv mõju.

Abi on vaid edukogemusest keskkonnas, kus kõik õpivad, julgevad eksida, sellest innustuda ning üksteisest hoolida. Peamine märksõna on „üheskoos õppimine“, hoolimata akadeemilisest hierarhiast.

Kui palju peab selleks, et inimestega tööd teha, olema kodus psühholoogias ja sotsioloogias?

Disaini ei saagi vaadata lahus sotsiaalteadustest, sest see tähendab alati tööd inimestega, seejuures mitte ainult teistega, vaid ka iseendaga. Paraku puudub praegu disaineritel vastav õpetus arvestatavas mahus. Siin on rohkelt mõtteainet disainiõppekavade arendamiseks.

Ma näen, et haridusdisain võiks olla lihtsalt üks disaini valdkond. Jah, see tähendab, et disaineril justkui peaks olema psühholoogia baasteadmised, ports sotsioloogi pagasit jms. Disainivaldkonnas on aga olemas suurepärased tööriistad suurte protsesside juhtimiseks, et tuua laua ümber kokku eri valdkonna esindajad ja panna nad innustunult tööle ja üksteiselt õppima. Disainer on tööriistapagasi ja kogemustega inimene, kes esitab küsimusi, kuidas midagi teha, milliseid eesmärke seada, millised spetsialistid kaasata jne. Olen näinud, et niipea kui inimene tunneb, et ta on mõne idee autor või kaasautor, on ta valmis ja motiveeritud selle ka ellu rakendama.

See protsesside pööramine kõlab natuke nagu moodne juhtimisteooria: meeskond ise seab eesmärgid ning liigub ise nende suunas, mentorid ainult aitavad sihte seada ega ütle, mida ja kuidas teha tuleb. Mille poolest disainer meeskonna juhtimisele teistmoodi läheneb, kuidas see erineb kõikvõimalikest teistest juhtimisteooriatest?

Kirjeldad siin tegelikult ideaalset lapsevanemat ja ideaalset õpetajat ning ühtlasi hädavajalikke üldoskusi. Disainer ei pea tingimata juhtimisele teistmoodi lähenema. Inimesed, keda ta juhib, on ikka inimesed.

Kuid ma mõistan su küsimust, sest pean pidevalt aru andma, mille poolest me teistest erineme. See on nagu hinna­võrdluse rakendus telefonis. Ma ei võrdle hinnanguliselt oma valdkonda ühegi teisega, mul puudub selleks piisav pädevus, kogemus ja vajadus. Pean disaini sideaineks valdkondade lõimimisel. Meie fookus on meetoditel ja tööriistadel, millega mitmekülgseid meeskondi luua, eesmärk sõnastada ning soovitud olukord saavutada. Seesugune koosloome keskendub ühisosale. Lakkamatu vajadus teistest erineda viib üksinduseni. Siinkohal on sobilik tsiteerida Daniel Kotsjubat: „Üksi on halb, koos on hea!“ Siia peaks veel lisama põhimõtte „omasid hoitakse“.

Ma ei ütle kindlasti, et disain on see ainuke asi, mis maailma päästab, kuid see on ainuke, millest mina midagi tean ning millega saan muutustele kaasa aidata. Meil kui disaineritel on töö­riistad, kuidas inimesed motiveeritult eesmärkideni viia.

* Vt https://www.designcouncil.org.uk/resources/guide/beyond-net-zero-systemic-design-approach

„Disain aitab koolielu parandada“, Saaremaa gümnaasiumi juhi Ivo Visaku kommentaar