Fantaasiavaene kampaania võib jätta valitavad volikogud rahva enamuse mandaadita.
Populaarsust koguva nügimise puhul on tegemist ennekõike võimutehnoloogiaga ja selle kasutamisse tuleb suhtuda ettevaatlikkusega.
Andro Mänd: „Praegu on veel viimane hetk mere äärde midagi suurt rajada. Kui Estonia ei võta vedu, siis soovitan ERSO-l ja EFK-l kiiresti Tallinna Sadama jutule minna, sest veel on häid krunte.“
Kirjanduslik linn kinnitab Tallinna, teeb selle tähenduslikuks, tuletab meelde täpselt nagu monument – lugusid jutustades.
Noored puhkpillimängijad ei saa kurta eeskujude puudumise üle ning üks selliseid on tänavu kevadel 50. sünnipäeva tähistanud trompetist Indrek Vau.
„Biotoopial“ on eeldusi, et seal realiseeruks nii konverentsinduse kui ka kunstinäituse utoopia.„Biotoopia“ päevakajalisus saab ajas ainult kasvada.
Filmi tulevik pole kinos, vaid digitaalsetel platvormidel, kus teistega konkureerimiseks on hädavajalik tugev riiklik filmitööstus.
Sotsialistliku idabloki filmides on võim alati kohal ja selle toimemehhanismi tuleb filme vaadates arvesse võtta.
PRIIT-KALEV PARTS
Sophie Thun: „Zenta Dzividzinska kuulus naiskunstnike põlvkonda, tänu kellele minu põlvkonnal on kõik võimalused teha kunsti, ja fotograafiat käsitletakse kunstina.“
Dramatiseerijad Karl Laumets ja Kertu Moppel on Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ paljudest tasanditest välja sõelunud vaid ideedraama.
„Nõia“ mõningad puudused tulenevad süžeest (voorused muidugi ka), näitlejatöödele pole midagi ette heita.
Uskudes, et eksistents piirdub meie tähendusväljaga ja pole muud reaalsust kui immanentne, on ehk loomulikum võtta ka vastutus oma maailma eest.
Heiki Pärdi: „Vabaõhumuuseumi uus kolhoosi korterelamu on ühenduslüli, mis toob muuseumi ja selle keskkonna inimestele palju lähemale.“
Me ei taju enam teiste olendite ja keskkonna survet ning oleme seetõttu kaotanud sihi.
Muusikadoktorandid ja -doktorid kõnelesid töövõitudest ja rõõmustavatest suundumustest loovuurimuses.
Septembri esimesel nädalavahetusel katsetas linnavalitsus autovaba linnaruumi võimalikkust.
Jaak Vausi meenutused lavastuste loomisest põhinevad inimsuhetel, on värvikad, ausad, õnneks varjamatult isiklikud.
Annika Haas on andnud sõna portreteeritavaile ja nood on saanud ennast näidata. Portree pole vaid ilupilt, selles peab olema natukene rohkem kui killuke portreteeritavat.
Aita Kivi on romaani kokku pressinud liiga palju huvitavaid teemasid: psühhoanalüüs, feminism, vaimne tervis, elu Nõukogude Eestis, suur armastuslugu jm.
Priit-Kalev Parts, „Kliima. Kellu. Kultuur“
Annika Haasi näitus „Kasvuhooneefekt“
Lauri Laanisto, „Ääremärkusi teaduse vahelt. Süstematiseerimise nuhtlus“
Mattias Malk, „Roheteekond Tallinna südalinnas“
Andra Roosmets, „Nõukogudeaegsete tüüpmajade karge modernism“
Kalver Tamm, „Millise kahvliga süüakse sotsfilmi?“
Sten-Kristian Saluveer, „Rahvusfilmita digipööre“
Tallinna Linnateatri „Balti tragöödia“
Suitsu nurk IX – Andres Ehini „11. september 2001“
Marge Monko intervjuu kunstnik Sophie Thuni ja kuraator Zane Onckulega