Eluvalikud surmatantsus

Dramatiseerijad Karl Laumets ja Kertu Moppel on Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia“ paljudest tasanditest välja sõelunud vaid ideedraama.

MADLI PESTI

Tallinna Linnateatri „Balti tragöödia“, autorid Siegfried von Vegesack, Kertu Moppel ja Karl Laumets, tõlkija Tiiu Relve, lavastaja Karl Laumets, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Rene Liivamägi, kostüümikunstnik Kristīne Pasternaka, helilooja Ann Reimann, liikumisjuht Rauno Zubko, helikujundaja Arbo Maran. Mängivad Kaspar Velberg, Elisabet Reinsalu, Märt Pius, Evelin Võigemast, Külli Teetamm, Helene Vannari, Alo Kõrve, Hele Kõrve, Egon Nuter, Rain Simmul, Ursula Ratasepp, Tõnn Lamp, Anu Lamp, Allan Noormets, Andero Ermel, Peeter Tammearu, Kalju Orro, Andres Raag jt. Esietendus 14. VIII Salme kultuurikeskuse suures saalis.

Siegfried von Vegesacki monumentaalne „Balti tragöödia“ on õigupoolest romaanitriloogia: „Lobergi mõis“ (1933) on meeleline meenutus autori varajasest lapsepõlvest Valgast paarkümmend kilomeetrit lõunas asuvas idüllilises mõisas; „Väeta isandad“ (1934) jutustab peategelase arengust õpiaastatel Tartu ülikoolis ja baltisaksa eluolu hävingu algust tähistavatest 1905. aasta revolutsiooni sündmustest ning „Surmatants Liivimaal“ (1935) peegeldab järgmist hävinguetappi, Esimese maailmasõja sündmusi.

Baltisaksa kirjanduse põhjaliku tundja Jaan Unduski sõnutsi pole ühtki teist raamatut, mis nii heal kunstilisel tasemel võtaks kokku balti aadli eluhoiakud ning milles kõneldakse üksindusest, „uhkest seisuslikust isolatsioonist, mis muutub üksijäämiseks ajaloos“.* Romaani hiljutise avastajana kõnetas mind enim peategelase empaatiline suhtumine värvikasse ja mitmekülgsesse ümbrusse, nii inimestesse kui ka keskkonda, samuti meeleline loodus­lähedus ja side maaga.

Tallinna Linnateatri lavastuse tarvis palus lavastaja Karl Laumets endaga koos romaani dramatiseerima Kertu Moppeli. Nad on romaani paljudest tasanditest välja sõelunud vaid ideedraama: baltisakslaste ajaloolise situatsiooni esitamise erisugustest perspektiividest peamiselt 1905. aasta revolutsiooni ja Esimese maailmasõja keerises (täielikult on välja jäetud peategelase kujunemislugu ja kogu baltisaksa maailma olemus ehk triloogia esimene raamat). Romaani taustal mõjub dramatiseering visandlikult, kuigi annan endale aru, et romaani 600 lehekülge pole kuidagi võimalik ammendavalt lavale üle kanda, ning eriti keeruline oleks edasi anda loodustunnetust ja sidet maaga. Teisalt on just Moppelile omane võime selitada oma dramatiseeringutes (Klaus Manni „Mefisto“) ja klassika ümberkirjutustes (Gorki „Väikekodanlased“, Ibseni „Rahvavaenlane“) välja siin ja praegu puudutav. Keerulisim küsimus on aga, kuidas ideedraama laval elama saada.

Valikud. „Balti tragöödias“ näeb Salme kultuurikeskuse suurel laval 17 Tallinna Linnateatri näitlejat: romaani veelgi mahukam tegelaskond on osaliselt kokku põimitud, loodud koondkujusid eesmärgiga võimalikult selgelt esitada baltisakslaste eluvalikute sõlmpunkte. Millised valikud oli baltisaksa aadlil sajand ja natuke rohkem tagasi?

Ühed nii-öelda ulusid koos huntidega, s.t võtsid omaks tsaarivõimu ja said osa suure Venemaa karjäärivõimalustest. Teised ootasid piimajõgesid ajalooliselt kodumaalt Saksamaalt. Kolmandad leidsid, et tuleb jääda endaks ehk säilitada iga hinna eest oma baltisaksa identiteet. See aga tähendanuks senise elukorralduse ehk maarahva, eestlastest ja lätlastest talupoegade rõhumise jätkamist. Osutatakse ka sellele, et enamikule baltisakslastele näis talupoegade iseseisva riigi loomine täiesti arusaamatu ja vastuvõetamatu. Seejuures kõlas ka hääli, et ükski rahvus pole parem kui teine ning revolutsioonis ja sõjas mässajad pole ise selles süüdi, on vaid tsaaririigi ässitajate ohvrid. Seega kuuleb lavalt rikkalikku valikut eri vaateviisidest, filosoofilisi, poliitilisi ja rahvuspsühholoogilisi arutelusid.

Seda vastandlike seisukohtade pingpongitamist kuulates mõtleb ehk publik meie oma rahvuskaaslaste valikute üle viimasel pooleteistsajal aastal, kuid see mõttemäng tuleb publikul luua oma peas iseseisvalt, lavalt mingeid vihjeid eestlastele ei anta (hoolimata sellest, et romaanitriloogia lõpeb eestlaste võiduga Võnnu all, aga, nagu märgitud, dramatiseeringu fookus on mujal).

Kujundid. Juba pikalt koos töötanud lavastaja ja kunstniku tandemit Karl Laumetsa ja Kristjan Suitsu ei huvita olme. Näeme taas Suitsu loomingule omast suurejoonelist, kvaliteetset, puhta ja abstraktse joonega loodud kunstnikutööd: suure lava äärtes kõrguvad valged puittahveldised justkui kabelis, muuseumis või mõisasaalis, taga­laval, õhukese kanga taga, raagus põõsaste vahel asub surnuaed, teispoolsus, mida lõpmatuseni topeldab suur peegel.

Eeslava põrand aga on lava ees­servas asuvate söestunud mööblitükkide ja tuhavälja poole kaldu. „Kõik läheb allamäge,“ ütleb ühel hetkel Andres Raagi Miška: lavapõrand ongi allakäigu metafoor. Lavale lähedal istujale tekitavad viltune põrand ja massiivsed, kaldus tahvelseinad üpriski intensiivse, optiliselt tajutava surutise tunde. Näidataksegi hukatust ja hävingut.

Lavastuses pole aga kasutatud romaanitriloogia kõnetavaimat kujundit, klaasseina (tagalava teispoolsust eraldavat õhukest kangast ei saa selleks siiski pidada), mida imestades ja mõistmatuna tunneb peategelane Aurel juba lapsena seisvat tema ja läti talulaste vahel. Kujund kasvab romaani käigus baltisaksa kultuuri ja rahvast tervikuna kogu ümbritsevast eraldavaks klaasseinaks. Aga olgu, lavastus loobki oma, romaanist erineva kujundimaailma.

Lavastuse suurejoonelisse visuaalsesse tulevärki annavad oma panuse ka Kristīne Pasternaka kostüümid: laitmatud ülikonnad ja vaimukad kleidid, mis vangistavad osa tegelasi justkui ajaloolisteks portselannukkudeks. Samuti tõstab lavategevuse argisest kõrgemale valguse kui pintsliga lavapinda maaliv Rene Liivamägi. Hukatuse poole lükkavad seda maailma ka helilooja Ann Reimanni ja helikujundaja Arbo Marani minimalistlikud helipildid. Lavastuslikult on aga tegevus üles ehitatud peaaegu muutumatu rütmiga ideedraamana ning küsimuseks jääb, kuidas selline mitteolmeline abstraktsus panna performatiivselt elama.

Varjukujud. Kui üks lavastust veel mitte näinud huviline küsis, kas tegelased kehastavadki laval surnuid, siis tuleb tõdeda, et kuigi eeldatavalt ei olnud see lavastaja kontseptsioon, võib tegelasi nii tõlgendada küll. Seda vaateviisi toetab nii enamiku tegelaste küllalt järsk ja tuim näitlemismaneer kui ka mõneti nukulikud kostüümid ja aegluubis tantsuliigutused (koreograaf Rauno Zubko). Teisalt läheks selliselt aga kaduma selge vastandus „elus“ ja „surnud“ maailma, eeslava ja tagalava vahel: kui etendus algab suure hulga inimestega eeslaval, siis etenduse käigus jääb eeslaval inimesi vähemaks, neid tapetakse revolutsioonides ja sõdades, järk-järgult lisandub neid tagalavale ehk teispoolsusse, kuni etenduse lõpuks on eeslavale alles jäänud vaid peategelane Aurel, kogu teda ümbritsev maailma on hävinud, hukkunud.

Siegfried von Vegesack on oma romaani kirjutanud peategelase Aureli (autori alter ego) silme läbi. Aurel on küll vaatleja baltisaksa aadli kaleidoskoopiliselt kirevas maailmas, suures ja väärikas suguvõsas, kuid ta mõjub siiski ajaloo subjektina. Lugeja elab tegelase arengule kaasa, mõistab tema kujunemislugu ja saab osa tema erisuguste poliitiliste vaadete vahel kõikumisest. Ka Laumetsa lavastust võib vaadelda läbi Aureli (Kaspar Velbergi) silmade, justkui kogu tegevustik toimukski Aureli peas. Aurel on laval vaatleja, kelle kaudu avaneb (peaks avanema) baltisaksa maailm, aga kes ise ei avane. Aurel võib justkui olla vana mees, kirjanik, kes nüüd vanuigi meenutab manalasse vajunud varjukujusid, oma suursugust suguvõsa.

Et aga mitte liiga ühekülgseks jääda, tuleb osutada, et mõned teatrikülastajad, kellega vestlesin, kogu kontseptsiooni nii morbiidsena ei näinud: filosoofiliste ja poliitiliste väitluste destilleeritud pingpong ja kogu tegevuse ja lavapildi puhastatus olmelisest kribu-krabust oli ka nauditav. Lavalt kostab mitmel korral Vegesacki mõte, et „tähtis pole see, mis me oleme, vaid see, missugused me oleme“. Selle lausega tuuakse kokku lavastuse algus ja lõpp. Leian aga, et see inimlik „missugune“ etenduse kestel siiski ei selgunud.

* Jaan Undusk, Eesti lugu: Siegfried von Vegesacki „Balti tragöödia“. – Eesti Päevaleht 30. I 2009.