Ääremärkusi teaduse vahelt – Süstematiseerimise nuhtlus

LAURI LAANISTO, nuhtlusisend

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mais 2020 kuulutas ühes USA ringkonnakohtus kohtunik ämblikud putukate sekka kuuluvaks. Nii see hakkab … Ellu ärkavad kõik need vanad naljad paadunud kriminaalidest, kes saavad niigi juba eluaegse otsas sitsides omale aina karistusaastaid juurde, kuna rikuvad kongis gravitatsiooniseadust. Enam-vähem nii läks nende vaeste itaalia seismoloogidega, kes pandi tapmise eest vangi, kuna nad ei suutnud ennustada inimohvritega maavärinat …

Mõnikord usun, et olen võimeline jälgima keerukaid mõttekäike, mõistma abstraktseid kontseptsioone, teoreetilisi mudeleid ja nautima nn väärtkultuuri. Aga vaat juriidikast ei saa kohe üldse aru! See on mu arule kättesaamatu paralleelmaailm, kus elatakse korraga mitmes ühel ajal aset leidvas tulevikus ja minevikus ning kus iga kujuteldav arengutee on palistatud kummaliste vastastikmõjuliste pretsedentide ja paragrahvidega. Sestap kipun hätta jääma kõige lihtsamategi hangetega, kuna kusagil dokumendihaldussüsteemis kohustuslikke, juriidikast lähtuvaid välju täites näib mulle alati, et selle käigus lüüakse aegruum segamini nagu mõnes Christopher Nolani unenäos.

Ja see juriidika tungib aina peale. Elu muutub aina õiguskesksemaks, kõiksugu valdkondades lähtutakse aina enam seadustest, lubadest ja muust juriidilisest. Paragrahvide haarmed ulatuvad ka loodusesse, mis seni on, ja nüüd juba paistab, et täiesti mõne seaduskogu tegemata töö tulemusel, saanud täiesti seadusetult tegutseda. Üks oportunism ajab teist erandit taga ja ainsa kõikehõlmava seadusena justkui kehtiv „tugevam jääb ellu“ on pelgalt Charles Darwini evolutsiooniteooria räme väär­tõlgendus. Loodus ja selle toimimine on juba nüanssideni jaotatud inimesele kasulikeks ökosüsteemi teenusteks ja igale teenusele on külge pandud hinnasilt. Loodusressursid kuuluvad juba ammu üksnes majanduse valda, loodus ise sellesse enam ei puutugi. Nii ongi looduslikud elupaigad, kasvukohad ja muu säärane ette määratud kasutusega maatükid, mille olemuslikud piirid ei jookse enam maastikuelemente, vaid omandit, kasutuslube, majandamis­tsoone ja muud säärast pidi.

Kuna see pealetung on võimas ja lõppu pole sel näha, siis on ka selge, et senised viisid – kuidas maailma on eri aspekte pidi jaotatud alates Mendelejevi tabelist kuni elusolendite süstemaatikani – on muutumas. Olemasolevad jaotused jäävad uuele ajale ilmselgelt jalgu, sest juriidilises maailmas mõeldakse sootuks teistes kategooriates. Ja need esimeses lõigus mainitud näited ongi näited esimestest linnukestest (linnuke on juba ise klassikaline näide, kuidas ornitoloogilis-taksonoomiline kontseptsioon on pisendatud bürokraatiaalaseks nähtuseks), kus vanad jaotused on asendatud uute, tänapäevastega.

Loe jalad üle või ei loe

Niisiis, lähme teksti alguse juurde tagasi. Eelmisel aastal juhtus tõepoolest see, et üks Alabama kohtunik kuulutas ämblikud putukateks.1 Kas ongi üldse tähtis, kui palju jalgu neil on – kuus, kaheksa või sada –, ühed vastikud sitikad on need lülijalgsed kõik. Kunagi süstematiseeritigi loomi ju terve mõistuse alusel. Ka XVIII sajandi suurimate süstemaatikute, Carl von Linné ja Jean-Baptiste de Lamarcki jaoks kuulusid kõik pika pehme kehaga roomavad elukad usside klassi (Vermes) ja näiteks Ernst Haeckel lükkas kõik primitiivsed päristuumsed olevused, kes ei olnud taimed, loomad ega seened kokku protistideks (Protista) ehk algloomadeks. Ja see riigi tasandi takson hakkas alles mõnikümmend aastat tagasi tänu Carl Woese, Lynn Margulise ja teiste tuumakate süstemaatikute tööle natukenegi sisukamateks riikideks lagunema. Praegu jagunevad päristuumsed organismid järgmistesse riikidesse: taimed, seened, loomad, amööbid, kromalveolaadid, ekskavaadid ja juurjalgsed. Aga kauaks seda, sest mis kasu sellisest jaotusest ikka on?

Ometigi on putukaid ja ämblikke antiikajast saati eri klassidesse jaotatud. Jalgade arv on ikka määrav olnud, domineerides isegi jumalavallatu Linné genitaalikeskses süstemaatikas: kaks jalga – inimene, neli jalga – tetrapood (seniajani kehtiv takson zooloogias), kuus jalga – putukas, kaheksa jalga – ämblik, rohkem jalgu – noh, kõik need ülejäänud olendid. Eks selle tagant paistavad Suure Olemise Ahela kõrvad – mida rohkem jalgu alla loodud, seda rohkem peab ta endast vähemate jalgadega, elu kõrgematel astmetel paiknejate heaks ringi sibama. Kuni kogu selle sibamise kasu jõuab välja Looduse Kroonini, kel on otse loomulikult jalgu kõige vähem. Puhas matemaatika. Erasmus Rotterdamist ütles küll omal ajal, et pimedate riigis on ühe silmaga mees kuningas, aga tegelikult tundub, et Looduse Krooni ülim tasand oleks hoopis jalutus.

Õigupoolest lähtus see kohtuasi hoopis praktilisematest kaalutlustest. Üks Alabamas elav paar oli ostnud endale uue kodu. Ja loomulikult kindlustas selle ka ära lepinguga, mis muu hulgas kattis ka kõiksuguste kahjurite ja nuhtluste tekitatud hädad. Õige pea selguski, et nende majas elasid Sicariidae sugukonda kuuluvad Loxosceles reclusa ämblikud. Tegemist on USA kaguosa endeemse, kuni paari sentimeetri pikkuse ämblikuga, kelle hammustus tekitab nahal nekroosi ja haavu, mis ei pruugi kuude kaupa paraneda, ja võib harvemal juhul põhjustada kroonilisi vaevusi. Üldjuhul nad agressiivsed ei ole ja kipuvad hammustama üliharva.

Paar püüdis ämblikest lahti saada, aga see ei õnnestunud. Miski ei aidanud. Seepeale esitasid nad kindlustusfirmale kompensatsiooninõude, kuna nende uus kodu oli osutunud elamiseks ohtlikuks ja selle ohtlikkuse põhjust ei saadud kuidagi likvideerida. Kindlustusfirma lükkas nõude tagasi, kuna lepingus oli sätestatud, et kompenseeritakse vaid need kahjustused, mille on tekitanud „linnud, kahjurid [vermin], närilised või putukad“. Mitte aga ämblike põhjustatud. Edasi tuli kohus, kus protsessiti valdavalt terminoloogia üle. Algatuseks vaieldi selle üle, kas ämblikud käivad kahjurite alla. Selgus, et nad on selleks liialt suured – vähemalt see liik. Kahjurid olevat pisilased, nt kirbud ja täid, kellest on raske lahti saada. Kuigi tõsi ta ju on, et nii kirbud kui ka täid on samal ajal ka putukad.

Ämbliku kuuluvuse üle putukate sekka arutleti enam-vähem samal moel, nii nagu telemängus „Rooside sõda“ selgitatakse välja „õiged“ vastused. Küsitakse juhuslikelt inimestelt, et ütle nüüd üks suur kala ja siis 80 protsenti neist ütleb „vaal“. Järelikult on vaal kala. Ilmnes, et samamoodi peetakse ämblikke putukateks. Nii-öelda tavatähenduses, millel ei ole teaduslikku alust. Ämblikud pole putukad üksnes „tehnilises“ mõttes. Ja sellest lähtuvalt otsustaski kohtunik, et kindlustusfirma peab ikkagi paarile kompenseerima maja elamiskõlbmatuse, kuna vastavat lepingus olevat punkti tõlgendaks tavaline inimene nii, et sinna alla käivad ka ämblikud. Ja nii saidki ämblikest putukad.

Nuhtluse taksonoomia

Nagu ilmneb, klassifitseerusid täid ühtaegu nii putukate kui ka kahjurite alla. See on üks tüüpiline hübriidsüstemaatika nippe, kuidas tuuakse jaotustesse mängu mittekomplementaarseid üksusi. Korralik taksonoomia on ju ikka selline, kus üks entiteet saab kuuluda vaid ühte klassi või jaotusse, aga mitte mitmesse korraga. Nii nagu näiteks „Viimse reliikvia“ sitikaid määravad mungad, kes lähtusid klassikalisest dihhotoomsest määramisprintsiibist: pühakirjas pole sellist putukat märgitud, järelikult on ta saatanast. Ei mingit kattuvust nende kahe rühma vahel.

Pikaajalised nuhtlusloomad on ajapikku muutunud väga inimesesarnaseks.

Piia Ruber

Ent selliseid jaotusi teha on väga keeruline ja neid ei saa niisama lihtsalt ka potentsiaalselt konjunktuursete kategooriatega rikastada. Ennemini saadakse kokku selline kompott, nagu on Jorge Luis Borgese ära toodud jaotus Hiina entsüklopeediast „Helde teadmise Taevalik kogu“, mille alusel kategoriseeritakse loomad järgmiselt: need, kes kuuluvad Imperaatorile; palsameeritud loomad; need, kes on koolitatud; notsud; näkid; imetoredad loomad; hulkuvad koerad; need, kes sisalduvad käesolevas klassifikatsioonis; need, kes värisevad, nagu oleksid nad hullud; loendamatud loomad; need, kes on joonistatud väga peene kaamelikarvast pintsliga; kõik teised; need, kes on äsja purustanud lillevaasi; need, kes kaugelt näevad välja nagu kärbsed. Sellise jaotuse pealt saab vajaduse korral igale organismile kõiki vajalikke paragrahve ja eriplaneeringuid rakendada.

Üks kõige läbivam tendents nendes hübriidjaotustes on jagada elusloodus kasulikuks ja kahjulikuks, kasuriteks ja kahjuriteks. „Kasur“ on veel nõnda uus kategooria, et mu tekstiredaktor tõmbab sellele punase joone alla, samal ajal kui kahjurid on juba ammu, ja väga laiatähenduslikult, keeles põlistunud. Viimasel ajal on siiski ka sellele kontseptsioonile keeleline värskendus tehtud ja suuremaid, selgrooga varustatud kahjureid on hakatud nimetama nuhtlusloomadeks. Karu on see põhiline loom, kes on saanud nuhtluslooma tiitli, aga sellesse kategooriasse on Eestis lükatud ka punahirved, koprad, hundid, ilvesed, rebased ja mägrad. Samuti linnas elavad tülikad linnud, nt varesed ja kajakad, Tartu kesklinna hakkidest rääkimata.2 Kunagi, kui Etioopias matkal olime, virutas üks etioopia ronk (Corvus crassirostris) laagriplatsilt ära meie viimase vetsupaberirulli – täielik nuhtlus, mis siis, et samal ajal ka Aafrika Sarve endeem, maailma suurim värvuline jne. Ei, tema muud kvaliteedid kadusid niipea, kui ta selle rulli oli haaranud. Nuhtluseks liigitamine käib nagu nipsti!

Nuhtluse taksonisse paigutatud loomad kipuvad ikka sinna, kus leidub suurtes kogustes toitu ja on mõnus olla. Kõik kööki ei mahu, nii lepitakse ka salvede, keldrite ja prügikastidega. Põhimõtteliselt tahetakse ju samasugust õdusat äraolemist nagu me isegi – et oleks katus pea kohal ja palju närimist käeulatuses. Pikaajalised nuhtlusloomad ongi ajapikku muutunud väga inimesesarnaseks. Näiteks Suurbritannia mägrad, kes on saare suurimad liha­sööjad ja kellel seal looduslikud vaenlased puuduvad. Õigemini on nad omnivoorid ja söövad peaaegu kõike, samamoodi nagu meie karud. Suurbritannia mägrad tuhnivad äärelinnade prügikastides, kus leidub ohtralt äravisatud kiirtoitu. Nad kipuvad olema ülekaalulised ja surevad peamiselt südame-veresoonkonna haigustesse. Eks ta ole.

Kunagi uue aastatuhande algusaastatel oli Eestis liikumine, mille eesmärgiks oli teha mägrast rahvusloom (veel üks kummaline looduse jaotamise viis, kus peale rahvuslooma on alati ka rahvus­lind, ja igal aastal veel ka eraldi entiteedid aasta linnust, puust, orhideest kuni aasta mullani välja). Liikumist vedas (nüüdseks likvideeritud) MTÜ Mäger Rahvusloomaks, Saku hakkas tootma Mägra õlut, mille eesmärgiks oli mägrale humoorika ja sümpaatse kuvandi loomine.3 Pudeli tagaküljel olevale sildile oli paigutatud hoiatus „Ära kunagi lähene mägrale selja tagant“, mis pealegi on visualiseeritud „eesti pärani piibri“ parimas vaimus.4 See oli küllap poos, kuidas liikumine soovis mäkra vapil kujutada, sest nende üks eesmärk oli ka vapil olevad kolm lõvi mägraga asendada.

Väike heraldiline vahemärkus: Eesti vapil olevad loomad on ühtaegu nii lõvid kui leopardid. Nimelt on vappidel kujutatud lõvidel kümmekond traditsioonilist poosi, neist kõige tavalisem on tagajalgadele tõusnud ja esikäppadega vehkiv lõvi. Heraldikas tema ongi lõvi ehk ründav lõvi. Ent kui lõvi kõnnib, siis olevat ta millegipärast leopardne. See­pärast on Eesti vapil justkui kolm leopardi, kes tegelikult on ikkagi lõvid, kuigi pisut leopardsemad kui näiteks Soome vapil olev ründav lõvi. Zooloogilises mõttes leoparde leidub mõne Aafrika riigi vapil, aga näiteks ka Lõuna-Osseetia vapil.5 Muide, täiesti leopardses kehaasendis.

Kes vastutab?

Aga mis siis teha nende inimestega, kes mäkra mängivad? (Eelmainitud õlle sildil seda millegipärast taunitakse ja öeldakse otsesõnu, et „ära mängi mäkra“.) Kahjurlus on juurdunud ka meie liiki, oleme ju kõik omamoodi joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja taina­pead. Juriidilise maailmakäsitluse üheks aluseks on vastutusvõime – keegi peab alati oma pea või nahaga maksma, kui miski rappa läheb. Kes aga siis vastutab, kui loodus kipub nuhtluseks? Üldjuhul on vastutajaks justkui riik – põllumeestele hüvitatakse saagi untsuminek, kui on liiga palju või liiga vähe sadanud, kui tuul puhub liiga kõvasti, kui rändlinnud maanduvad põllule. Maaomanikul on õigus kehtestada oma maalapil liikumispiirang ja kui tuul ja haned seda rikuvad, peab riik selle hirmsa teo tagajärjed kompenseerima. Vähemalt eluslooduse puhul on nii, et riik vastutab ka selle eest, et elusolendeid poleks liiga palju – ühe ja sama regulatsiooniga nii kaitstakse kui ka ohjeldatakse näiteks hanesid ja laglesid.6 Rändlindude puhul on seega põhjust muretseda veel ühe geopoliitilise pingeohu pärast. Seda see Putin seal linnuparvede ees deltaplaaniga põristab …

Palju otsesem geopoliitiline pinge­allikas on aga maakoore pingetest vabanemise protsess, mille käigus kipub maapind „värisema nagu hull“. Kui ma kümmekond aastat tagasi Tšiilis järeldoktorantuuris olin, kattis seal pärast iga suuremat maavärinat (ja neid suuremaid oli seal keskeltläbi ikka korra kuus) tabloidide esikülgi poleemika, et milline nurjatu välisjõud seekord Tšiilit geoterroriseerib. On see Argentina, see igavene ******, kes on alati kade, kui naabril hästi läheb? Või USA, kes tahab kõik õitsvad majandused oma mõjupiirkonnas maha suruda, et need liialt isepäisena ei toimiks ja turistina oleks sinna odav minna? Või Venezuela, kus vana bussijuht Maduro kapitalismi neab, põrutades oma salarelvaga kontinendi kõige stabiilsema ja kõrgema SKTga majanduse pihta? Kes vastutab?!

Maavärinaid uurivad teatavasti seismo­loogid, kellel on vastavad tundlikud masinad ja keerukad mudelsimulatsioonid, mille põhjal nad registreerivad väiksemaidki tõukeid maapõues, uurivad nende tugevust, ulatust ja mõju. Nende mudelite põhjal on võimalik ennustada, kas mingis paigas on parasjagu seismiliselt aktiivsem või passiivsem periood jne. Eestis on näiteks kolm püsivat seismo­jaama: Arbaveres, Matsalus ja Vasulas. Neis paigus, kus maa väriseb sagedamini, on ka vastav võrgustik tihedam ja nende tegevus operatiivsemalt koordineeritud. Itaalias näiteks on suurte ohtude ennustamise ja ärahoidmise riiklik komisjon (Commissione Nazionale per la Previsione e Prevenzione dei Grandi Rischi), mille üks vastutusvaldkond on ka maavärinad. Kui 2009. aasta aprillis toimus Kesk-Itaalias LʼAquila linna lähedal tugev maavärin (6,3 magnituudi), mille tagajärjel varises linnas kokku väga palju maju ning rusude all hukkus 308 inimest, siis pididki seismoloogid vastutuse võtma.

Varem olid selles piirkonnas aset leidnud mõned raputused, mis osutasid, et parasjagu on seismiliselt aktiivsem periood tulekul. Komisjonilt küsiti nädal enne maavärina toimumist, kas on oht, et tuleb suur maavärin. Komisjon ütles, et see on ebatõenäoline, aga välistada ei saa. Mis on enam-vähem ainus vastus, mille saabki anda, sest erakordselt tugevad maavärinad on väga harvad, aga neid kunagi välistada ei saa, eriti seismiliselt aktiivsetes piirkondades, nagu Kesk-Itaalia seda on. Komisjon koostab jooksvalt uuendatavaid seismilise ohu kaarte ja nädal enne maavärinat avaldatud kaardil oli LʼAquila kõige suurema ohu vööndis. Teadlased oskavad küll ennustada aktiivsemaid ja passiivsemaid perioode eri piirkondade maapõues, sest maa väriseb igal aastal ligikaudu 20 000 korda, kuid ennustada seda, et vaat nüüd tuleb ilge purakas – seda ei suudeta, kuigi on katsetatud väga erinevaid meetodeid ja eks neid otsita edaspidigi.

Sellest hoolimata said komisjoni kuus teadlasest liiget, pluss üks ametnik süüdistuse ettekavatsemata tapmises – et nad ei hoiatanud rahvast ohu eest. Kriminaalne hoolimatus. Süüdistajateks oli rühm hukkunute lähedasi. Ja teadlased mõistetigi 2012. aastal kuueks aastaks vangi. Kohus küll väitis, et see pole protsess teaduse üle, vaid teadlaste hoolimatuse üle – et nad ei teatanud ohust. Aga kas see eristus antud olukorras on ikkagi võimalik? Kas saab sel moel reaalsust jaotada? Kui ohtu ei ole kuidagi võimalik täpselt ennustada, siis kuidas sellest teavitada, et säiliks mingi optimaalne tasakaal? Väga keeruline on väita, et keegi vastas valesti, kui vastamise ajaks pole veel õige vastus selgunud. Vastad, et pole väga tõenäoline – lähed vangi; vastad, et on suur tõenäosus – sind tituleeritakse hüsteerikuks ja paanikaõhutajaks. Ja kui üldse ei vasta, siis süüdistatakse informatsiooni varjamises. Igal juhul tuleb välja nii, et pärast on võimalik isik juriidiliselt vastutusele võtta.

Apellatsioonikohus siiski tühistas süüdimõistva otsuse, aga alles kaks aastat hiljem. Ja veel aasta hiljem kinnitas apellatsioonikohtu otsuse Itaalia ülemkohus, kuna omaksed olid edasi kaevanud. Küll tuleb neid protsesse veelgi! Küll võetakse varsti kõik loodusteadlased vastutusele, et nad ei rääkinud tarvilikul määral, et kliima muutub ja mida need muutused kaasa toovad, kui veel ka metsad maha raiuda, märgalad kuivendada ja …

Nagu poleks juba ammu selge, kes see ainus tõeline nuhtlusloom meie planeedil on. Looduse Kroon(viirus).

 

1 Otsuse täisteksti leiab siit: http://www.courthousenews.com/wp-content/uploads/2020/05/spiders-ca11.pdf

2 Muidugi need, keda me klassifitseerime nuhtlusloomadeks häirivad meie elu seepärast, et me oleme nende elu nii raskeks teinud (elupaikade, toiduahelate ja ökovõrgustike hävitamisega), et neil ei jäägi nurka surutuna midagi muud üle. Aga las see jääda praegu.

3 Saku õlletehas hakkas Mägra õlut tootma. – Delfi 11. VI 2004. https://arileht.delfi.ee/artikkel/50986316/saku-olletehas-hakkas-magra-olut-tootma

4 http://www.beersofestonia.com/index.php?page=product&product_id=101

5 Kus teda ka leidub, täpsemalt, leopardi alamliiki Panthera pardus tulliana.

6 Haneliste kaitse ja ohjeldamise tegevuskava püüab leida tasakaalu põllumeeste ja looduskaitsjate huvide vahel. – Keskkonnaamet 23. III 2021. https://keskkonnaamet.ee/uudised/haneliste-kaitse-ja-ohjamise-tegevuskava-puuab-leida-tasakaalu-pollumeeste-ja poolik!

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht