Roheteekond Tallinna südalinnas

Septembri esimesel nädalavahetusel katsetas linnavalitsus autovaba linnaruumi võimalikkust.

MATTIAS MALK

Mootorsõidukiteta linnaruumi katsetamiseks suleti eelmisel nädalavahetusel pealinnas autoliiklusele Tammsaare pargi ulatuses lõik Estonia puiesteest ja kutsuti pealinlasi üritusele „Roheteekond linnasüdames“, mis oli ühtlasi keskkonnasõbraliku liikumise kuu avaüritus. Aastaringse ratturi ja linnauurijana käisin lubavat ruuminihet uudistamas.

Tühja koti sündroom

Loomulikult sõitsin kohale jalgrattaga. Lisaks teemakohasele liikumisviisile oli mu eesmärk aru saada, mis hetkest ja kuidas suunatakse ümber autoliiklus. Kuigi spordivõistluste ja teetööde puhul on muudatuste info ning ümbersõitudest teavitavad tablood aegsasti väljas, siis sel korral oli märgimets vaid vahetult enne ürituse ala. Tähenduslikult oli väljas liiklusmärk 186, mis hoiatab liiklusohtliku teelõigu või koha eest ning all selgituseks „ÜRITUS“, s.t, liiklejad, olge hoiatatud, linnavalitsus üritab kergliiklust soosida!

Kuivõrd nädalavahetuse autovoog on kesklinnas küllalt rahulik, eksisid vaid üksikud sohvrid autovaba ala äärde. Minus tekitas ebalust aga see, et sissesõidu keelumärgi all polnud ühtegi eranditahvlit. See justkui tähendas, et igat sorti sõidukid olid ürituse alal keelatud, kaasa arvatud jalg- ja tõukerattad.

Kohapeal sai mu hämmeldus vaid lisa. Kuigi ürituse algusest oli paar tundi möödas, jäi mulje, et ettevalmistused alles käivad. Esiteks puudus ala ümber ja sees mis tahes märgistus ürituse sisust, korraldajast, ajakavast ja eesmärgist. Kuigi infot ürituse kohta leidus Tallinna veebisaidil ja ühismeedias, poleks juhuslikul külalisel olnud aimugi, kuhu ta on sattunud. Seetõttu kõndis ka enamik linlasi niisama mööda. Teiseks ei mõjunud kutsuvalt ka ainult õhtupäikesele avatud tänav, mis on enamiku päevast tuule käes ja hoonete varjus. Seda möönis ka kohale kutsutud trendika toiduauto murelik pidaja, kes oli kella kaheks teenindanud vaid ühte klienti. Kolmandaks puudus igasugune kutsuv melu. Ei mängitud muusikat, midagi ei räägitud ega viidud läbi programmi. Samal ajal kui linnaisad keskturu väravas valimisnimekirja tutvustasid, olid kohale kutsutud lühiatraktsioonide – minigolf, ronimissein, üleelusuuruses kabe ja korvpall – haldajad jäetud linlastega omapäi. Omavaheline suhtlus algas aga pea alati samaviisi külastajate küsimusega „kui palju maksab?“. See iseloomustab hästi üldist arusaama linnast kui tarbimisruumist, kus hea olemine tuleb raha eest lunastada.

Vähestki isemääramise ja -olemise rõõmu, mis külalistel võis kokku keeratud käkist olenemata tekkida, segasid kõige tipuks patrullivad helkurvestiga turvamehed. Alustuseks parkisid nad oma masina autovaba ala keskele ning seejärel sammusid igavlevalt ümber perimeetri. Kui ma küsisin, mis nende täpsed juhised päevaks on, sain vastuseks: „Peamiselt valvata, et midagi ei varastata.“ Kuigi ma ei näinud neid ruumikorraldusse otseselt sekkumas, piisas nende kohalolust, et luua valvatud territooriumi ja usaldamatuse õhkkond. Eraldi võib veel arutada, kas kaks kohale kutsutud elektriliste tõukerataste pakkujat ikka esindavad keskkonnasäästlikku liikumisviisi,¹ kuid vähemalt normaliseerivad nad autota liikumist nende seas, kes omal jõul ei viitsi või ei jaksa.

Kahjuks ei jõudnud ma osa võtta kummastki rattaretkest: üks uutel ja valmivatel nn rattatee objektidel² ja teine läbi kesklinna asumite. Paarikümnene seltskond, kes mulle vastu väntas, paistis heas meeleolus, nad olid just edukalt ületanud värskelt valminud kahesuunalise kaubamaja ristmiku rattateelõigu. Sedasama ristmiku­lahendust kiitis ka Kadriorus elav naine, kellega olime sattunud rattahoolduse telgi ees vestlema. Tiheda väntajana jätkus tal kriitikat ülejäänud Gonsiori tänava kohta: ta pidas silmas betoonist vihmaveevagusid, mis rattureid juba aastaid raputavad. Oma loksuva keskjooksu ja väljaveninud keti sai ta Velomarketi noorte mehaanikute abiga korda ning enne tagasi Kadrioru poole suundumist andis ta noormeestele tänuks kaasa­võetud šokolaadi. Kuigi kogu üritus jättis mõru maitse suhu, tasus minu silmis selle korraldamine ära ainuüksi selle viisaka seiga tõttu.

Tühi kott püsti ei seisa, kindlasti jäi „Linnasüdame roheteekonnal“ sisust puudu. Kuivõrd ürituse eesmärk oli tõsta linlaste liiklemisalast teadlikkust ning õhutada kasutama säästlikke liikumisviise,³ ootasin korraldajatelt julgust, entusiasmi ja head eeskuju. Meelsasti oleksin kuulanud midagi Tallinna ratta­strateegia rakendamise hetkeolukorrast ja tulevikuplaanidest. Vägisi jäi mulje, et valimisaastal oli tegu järjekordse kiirustamisega ning sõnu „rohe“, „rattatee“ ja „autovaba“ dikteerivad vaid valimis­tsüklite tõusud ja mõõnad.

Vähem täidet, rohkem sisu

Pealinna ajalehes, linnavalitsuse suuvoodris sedastab Tallinna strateegiadirektor Raido Roop autostumise kasvu. „Tallinnas on enam kui 400 autot tuhande elaniku kohta ja see arv kasvab. Eesmärgiks on saavutada Helsingi-laadne tase, kus on alla 350 auto elaniku kohta,“ märgib ta.⁴ Autouputusele tähelepanu juhtimine on tema sõnul üks Tallinna rohestrateegia osa, kuid ta jätab mainimata täpse tegevuskava, mis peaks tulemuseni viima. Sama rohestrateegia hulka kuulub ka linnavalitsuse püha lehm, seni püüdmatu Euroopa rohelise pealinna tiitli võitmine. Samal ajal surutakse läbi Mustakivi tee pikendust, mis kattub pea täies ulatuses Pirita rohevõrgustikuga ning piirneb „Natura 2000“ võrgustikku kuuluva Pirita loodusalaga ega tooks liikluskorraldusse mõõdetavat muudatust.⁵ Ühtlasi plaanitakse Tallinna väikest ringteed, mis näeb ette lennujaama alla kilomeetrise tunneli ehitamise. Ainuüksi tunnel läheks maksma 100 miljonit eurot (pretsedenditu keerukuse tõttu ilmselt siiski palju rohkem). Selle summa roheline mõju oleks palju mõõdetavam näiteks rattastrateegia teenistuses. Kahjuks lisandus sel suvel Tallinna rohevaenule ka riigiettevõtte Elron otsus jalgrattaid rongist peletada. Seega lähevad teod senisel roheteekonnal sõnadega otsustavalt risti ega tekita, vaid pidurdavad autota liikumisharjumuse tekkimist.

Ammu ei pea roheteekonnajuhti otsima Amsterdamist või Kopenhaagenist. Meist isegi hullemas poliitilises olukorras olnud Riias, kus linnapea Nils Ušakovs nimetas linnaruumiaktiviste „täielikeks lohhideks“,⁶ on praeguseks katkestatud pikaajalise korruptiivse partei ainuvõim ning asutud rajama kõigile liiklejaile võrdsemat linnaruumi. Veel lähemal, Tartus, on juba teist suve autovaba puiestee, mis nõudis autodelt jalakäijatele tagasi arvestatava tüki keskset linnaruumi mitte pärastlõunaks, vaid nädalateks.

Kui arhitektide liidu president Andro Mänd tegi aasta alguses Mihhail Kõlvartile üleskutse katsetada sama Rävala puiesteel,⁷ ei võtnud linn vedu. Selle asemel toetati läbimurret Pärnu maanteele, s.t 14 miljoni euro eest hankeid ja lepinguid põhjendamata projektile kulutamiseks.⁸ Kuigi Tallinna linnapea ei ole nii otsekohene kui Ušakov, jääb vastuse mõte samaks.

Seni on Tallinnas roheteekonnal liigutud üks samm ette- ja kaks tahapoole. Olenemata lubadusest järgmisel suvel Rävala puiestee autovabaks teha,⁹ võib valimistsükli lõpuks see lubadus taas ununeda. Tulemuslikuks autostumisvastaseks võitluseks peab linnavõim tegema täispöörde või peavad linlased otsima uue partneri.

1 Nn dokita elektrilised tõukerattad, mida võib jätta kuhu iganes, on suurema keskkonnajäljega kui need liikumismeetodid, mida nad asendada püüavad. Loe lähemalt: Hélie Moreau, Loïc de Jamblinne de Meux, Vanessa Zeller, Pierre D’Ans, OrcID, Coline Ruwet, OrcID, Wouter M. J. Achten, Dockless E-Scooter: A Green Solution for Mobility? Comparative Case Study between Dockless E-Scooters, Displaced Transport, and Personal E-Scooters. – Sustainability, 12(5), 2020. https://doi.org/10.3390/su12051803

2 Roheteekond linnasüdames 4. – 5. septembril 2021. Tallinna veebileht. https://www.tallinn.ee/roheteekond

3 Sama.

4 Priit Liiveste, Roheteekond linnasüdames. Estonia puiestee muudetakse nädalavahetusel autovabaks. – Pealinn 3. IX 2021.

5 Vt Facebooki kasutaja mitte_tallinn seina: https://www.facebook.com/mitte.tallinn/videos/326332335574203

6 Hea võrdlus Tallinna ja Riia probleemide sarnasusest on toodud siin: https://youtu.be/KMvsw3SzlvA?t=435

7 Peeter Kormašov, Eesti linnaplaneerimine on tupikus. Ainuke muudatus pärast 1990-ndate algust on „rasvaringid“. – Eesti Päevaleht 21. I 2021.

8 Madle Lippus, Kas Rävala puiesteest saab sel suvel Tallinna (auto)vaba puiestee? – Sirp 5. II 2021.

9 Priit Liiveste, Roheteekond linnasüdames. Estonia puiestee muudetakse nädalavahetusel autovabaks. – Pealinn 3. IX 2021.