Nõukogudeaegsete tüüpmajade karge modernism

Heiki Pärdi: „Vabaõhumuuseumi uus kolhoosi korterelamu on ühenduslüli, mis toob muuseumi ja selle keskkonna inimestele palju lähemale.“

ANDRA ROOSMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Nõukogude ajal ehitati maapiirkondades arvukalt tüüpprojektide järgi kortermaju. Nüüd saab ühte sellist, aastatel 1963–1964 arhitekt Boris Mirovi tüüpprojekti nr 61 järgi ehitatud nelja korteriga kolhoosimaja, näha Eesti vabaõhumuuseumis. Sellest, kuidas mõjutas tüüpprojektiga majade levik maaelu XX sajandi keskel, missugune oli nende väärtus siis ja on praegu, räägivad vestlusringis kultuuriministeeriumi muinsuskaitsenõunik Liina Jänes, muinsuskaitsja ja ehitusajaloolane Maris Mändel, arhitektuuriloolane Andres Kurg ja vabaõhumuuseumi vanemteadur Heiki Pärdi.

Missugune on kolhooside pärand Eesti maa-arhitektuuris?

Liina Jänes: Osa kolhoosidest on Eesti nõukogude perioodi tipparhitektuur: parimad arhitektid projekteerisid silmapaistvaid maju ja komplekse. Kolhoosikord on aga Eesti maastikku niivõrd palju muutnud – ka negatiivses mõttes –, et tipud ei pruugi esimesena silma paista. Omajagu toona ehitatust on ka hävinud. Tipparhitektuuri nägemiseks tuleb spetsiaalselt kohale minna. Kolhoosiaja tavapärast maastikku esindavad korterelamud ja tööstushooned.

Heiki Pärdi: Tööstushooned ongi need, mis üldmuljet kõige rohkem rikuvad, kuna suur osa on jäänud laokile, paljud ka jõhkralt ümber ehitatud. Mäletame, et minister Rein Lang tahtis kolhoosiaegsed korterelamud kokku lükata. Sellest on 15 aastat möödas ja mulle tundub, et suhtumine on hakanud muutuma.

Maris Mändel: Tekkima hakkab nostalgia.

Pärdi: Seda ka, aga võib-olla võetakse asja rahulikumalt. Kolhoosid, kollektiviseerimine, küüditamine, Nõukogude võim – see kõik pandi ühte patta ja juba iseenesest pidi see olema halb asi. Tegelikult päris nii ei ole.

Andres Kurg: Tõepoolest, kolhooside pärandi juures on mitu etappi. Algus on seotud kollektiviseerimise, sunni, küüditamise ja õudustega. Tolleaegsed kolhoosid olid pisikesed, neil oli rahaga kitsas ja seal ehitati suhteliselt vähe. Suurem ehitusbuum ja kolhooside jõukuse tõus tuli 1960. aastate lõpus, kui liideti paljud väikesed kolhoosid ja sovhoosid. Selle tulemusel ehitati uued keskused, elumajad ja olmehooned. Tehti järsk hüpe ja tekkis omamoodi anomaalia: elu maal oli jõukam kui linnas, aga inimesed tahtsid ikkagi linna. 1980. aastate lõpus ennustati, et maaelu läheb paremaks, kuid 1990. aastate alguses majandussüsteem muutus ja maaelu asetus hoopis teistele alustele.

Mändel: Kolhooside algusaja arhitektuuripärandit on väga vähe alles.

Pärdi: Olen neid maju vanade fotode pealt leidnud, need on väga põnevad. Traditsionalistlikke, eestiaegse vaimuga puumaju ehitati vähe ning see arhitektuur ei jää nii palju kõlama kui uuem, see, mida mainis Andres Kurg.

Mändel: Jah, see ajastu lööb kvantiteediga. Nagu ka Liina Jänes välja tõi, siis üksikud tipud hajuvad ära, silme ees on just seesama tüüpprojektide kordus. Tegelikult võis neis tüüphoonetes elamine olla paljudele väga tore aeg: ikka oldi ju õnnelik, kui saadi oma elamispind.

Millal tüüpprojektide järgi maju ehitama hakati?

Mändel: Silikaattellistest maa-korterelamuid püstitati hulgaliselt 1960. aastatel, massiliselt hakati kortermaju ehitama 1970. aastatel, siis juba silikaltsiidist.

Muuseumi toodud nelja korteriga kolhoosimaja ehitati aastatel 1963–1964 tüüpprojekti nr 61 järgi (arhitekt Boris Mirov) Valga rajooni Järvesalu kolhoosi Räbi küla Sookuru lauda töötajatele.

Heiki Pärdi

Kurg: Selle taga on ka mitmed majandusreformid. Kolhooside juhtimine organiseeriti ümber ja see ei sõltunud enam parteiliinist ega ideoloogiast, vaid lubati võtta arvesse majanduslikku kasu. 1960. aastate keskel püüti NSV Liidu ministrite nõukogu esimehe Aleksei Kossõgini algatatud reformidega majandust elavdada.

Jänes: Nõukogudeaegset keskkonda on veel palju järel nii maal kui ka linnas. On öeldud, et kuni 75 protsenti keskkonnast, kus me elame, on Teise maailmasõja järgne ehk ehitatud pärast 1945. aastat. Kõige rohkem torkavadki selle aja arhitektuuripärandis silma just need tüüpprojektid. Arhitektuuriloolasele ei ole „kolhoosiarhitektuur“ sõimusõna.

Pärdi: Praegu, kui kõik on nii kirev, mõjuvad sellised lihtsad vormid väga värskelt. Neid oli nii palju üle Eesti, kõik olid ühesugused, ilmselt see tüütas ka ära. Tegelikult ei ole need majad ühesugused, kuigi paistavad nii nendele, kes pole arhitektuuriloolased või ajaloolased.

Mändel: Kuna kasutada oli piiratud hulk välisviimistlusmaterjale – kas puhasvuugil laotud silikaattellis või hall pritskrohv –, mõjuvad need hooned eriti ühetaolistena. Veel üks põhjus, miks selle perioodi hooneid põlatakse, on see, et paljud majad on lagunenud ja räämas.

Milline on tüüpprojektide järgi valminud kortermaja väärtus?

Mändel: Kui midagi on palju, siis on seda raske hinnata. Unikaalväärtust ju neil tüüpprojektidel ei ole. Teine tugev mõjutaja on vanus: mida aeg edasi, seda rohkem tekib neile kihte juurde. Istume praegu tüüpprojekti nr 61 järgi ehitatud hoones, mis äsja vabaõhumuuseumisse toodi. Seesama kortermaja oli pärast vabariigi iseseisvuse taastamist veel nii noor, et kui siis oleks räägitud selle muuseumisse toomisest, oleks rääkijaid puhta ogaraks peetud. Selge see, et kõike pole võimalik säilitada, veel vähem autentselt säilitada, aga muuseumis eksponeerimine ongi hea viis mingi perioodi pärand alles hoida.

Jänes: See on tõesti suurepärane moodus. Muuseumid tegutsevad pärandiga kiiremini kui näiteks muinsuskaitse. Kaitse alla võetakse teatud vanuseproovi läbinud pärand. Mõnes riigis on see piir näiteks 50 aastat, aga muuseumid tegutsevad kärmemalt, 1990. aastate pärand on juba musealiseeritud.

Mändel: Tegelikult ongi muuseumis mingis mõttes lihtsam pärandit kaitsta. Elamiseks mõeldud hoonet on muinsuskaitse mõttes kaitsta väga keeruline – inimesed peavad seal ju elama. Ei saa öelda, et elage nüüd palun nii nagu 1960. aastatel.

Kurg: Tüüpprojektid iseenesest ei ole ju midagi erilist, vaid võimalus, kuidas paljudele odavalt korter ehitada. Elukvaliteedilt ei ole need korterid halvad, sest tüüpprojekteerimisel läbiti väga palju instantse, järgiti ehitusnorme ja reegleid, mis töötati välja Moskva projekteerimise keskinstituutides. Häda on pigem selles, et ehitustööstus orienteerus ühele kindlale tüüpprojektile ja ühele ehitussüsteemile. Tollal ei olnud kellelgi huvi ehitussüsteemi muuta ja uut tehase sisseseadet välja töötada, kuna see oli kallis. Sellepärast oligi nii, et 1960. aastate algusest kuni 1980. aastate lõpuni ehitati kõik ühtedest ja samadest suurpaneelidest. Korterite põhiplaani küll varieeriti, aga tehnoloogia oli suuresti sama. Seetõttu domineerivadki näiteks Lasnamäe ja Mustamäe fassaadipildis toasuurune paneel ja selle vuugivahedest moodustuv võrestik.

Mändel: Maal oli pilt selles mõttes natuke parem, et seal ei olnud põhielement toasuurune paneel, vaid suurplokk. Arhitektidel oli mänguruumi natuke rohkem.

Pärdi: Hruštšovi ajast peale taheti tuua maa lähemale linnale, muuta maainimesed linnainimestega sarnasemaks. See oli suhteliselt radikaalne ellusekkumine. Ma ei saa eitada, et sellel olid oma positiivsed küljed, aga võib-olla oli see liiga järsk muutus. Kuigi sellistesse majadesse mindi suure rõõmuga elama, siis muutis see toonast sisseharjunud elulaadi totaalselt. Aastasadadega välja kujunenud elulaad ja täiesti uued elutingimused läksid omavahel kõvasti vastuollu ja sisseelamine polnud nii sujuv.

Kurg: Teine variant on see, et inimene ise tahtis muutuda, kui mõelda nendele tuhandetele, kes liikusid maalt linna ja olid valmis uut elu alustama. Pealesurutud linnaelu maal on mõistagi teine lugu.

Pärdi: Just. Kui linna juba mindi, siis teati ette, et seal ei saa elada nagu maal. Võeti hoopis teine hoiak, muutusteks oldi valmis. Maal linnaelamusse kolimisel see ilmselt päris nii libedalt ei käinud.

Jänes: Ka kortermajas taheti ikka loomi pidada ja aiamaad harida, see oli selline huvitav kombineeritud viis vanast ja uuest maaelust.

Mändel: Kui ei oleks olnud suurt eluasemekriisi, mis sõjaga tekkis, siis võib-olla oleks areng ka teistsugune olnud. Kuna aga elamispindadest oli pidevalt puudus ja teistpidi oli vajadus läänele järele jõuda, siis see ka tingis nende korterelamute ebaratsionaalse püstitamise.

Kui paljudes tüüpprojektide järgi ehitatud kortermajades siiamaani veel maal elatakse? Milline on nende väärtus?

Mändel: Ma arvan, et maal ikkagi suures osas. Tondilosse on, aga need ei domineeri. Kõige suurem väärtus on neil majadel endiselt koduna inimesele endale, mitte niivõrd arhitektuuriline väärtus.

Pärdi: Kindlasti on kodu väärtuse hindamise alus. Inimesed on seal juba lapsepõlvest peale elanud, paljud on sinna kolinud väga noorena ja neil pole mingit põhjust hakata elukohta vahetama, eriti kui selleks puudub ka raha. Miks nad peaksidki? Vastavalt võimalustele ehitatakse oma kodu ümber. Seesama korter, kus me praegu istume, on suurepärane näide, kuidas saab tüüpmaja nii sisustada ja ümber ehitada, et see vastab kõigile arusaamadele moodsast elamisest.

Kurg: Need hooned ei muutu tondilossiks sellepärast, et on tüüpmajad, vaid pigem asukoha tõttu. Kui elu on piirkonnast välja voolanud ja sissetulijatele midagi atraktiivset pole, siis on majadel oht tühjaks jääda ja laguneda. Kui selline tüüpkorter on näiteks Viljandis, Suure-Jaanis või mõnes raudteeäärses kohas, siis on sellel suur potentsiaal.

Mändel: Paljudest võib ehk saada näiteks suvituskorter: ei pea ostma maale maja, millega on nii palju tööd, vaid korteri, mille kõrval on ka aiamaalapp ja järveke.

Millised mõtted teil vabaõhumuuseumi kolhoosi korter­elamus ringi jalutades tekkisid?

Kurg: Ainult positiivsed. Maja on maastikule väga hästi paigutatud ja ekspositsioon väga kõnekas, näitab omamoodi maitse-eelistuste muutumist ajas. Alustasime korterist, kus on käsitsi maalitud tapeet ja väga askeetlik sisustus, sest raha oli vähe, ja jõudsime viimaks aastasse 2019: ses korteris on samuti käsitsi maalitud sein ja kõik üleliigne kadunud – oleme tagasi minimalismi juures. Nüüd on see aga seotud teadlikkusega n-ö keskklassi heast maitsest. See on tagasivaade tarbimissajandile ja elule, mis sellega kaasas käis. Sellist moderniseerimist ja elulaadi muutusi ei esinenud ainult Nõukogude Liidus, sama arengut võib jälgida näiteks ka Rootsis ja mujal. Detailides oli sealne elu aga muidugi hoopis teistsugune.

Heiki Pärdi, Andres Kurg, Maris Mändel ja Liina Jänes vabaõhumuuseumi kolhoosi korterelamu 2019. aastat matkiva korteri köögis.

Andra Roosmets

Pärdi: Nõus, ega Nõukogude Liit ei olnud maailmast väljaspool, ajastu vaim oli siin täpselt samamoodi õhus, aga oli vahendatud teisiti. Põhimõtteliselt oleme kogu aeg olnud osa maailmast. See kõik kajastub ka tüüpprojekteerimises ja tüüpmajades.

Kurg: Üks erinevus vabaõhumuuseumi kolhoosihoone ja taluhoonete vahel on see, et talus saab arhitektuurist omaniku elulaadi ja jõukust välja lugeda, aga siin on nii, et ehitaja püstitas samasuguseid maju paljudesse kohtadesse ja elanik ise ei olnud oma maja ehitamisega seotud. Muuseumisse toodud kortermajas näeme, kuidas toimus ühtlustamine: erineva jõukusastmega inimesed võivad elada ühes majas ja rikkus või vaesus väljendub muudes detailides.

Jänes: Minus tekitas ringkäik kolhoosi korterelamus samuti positiivseid tundeid ja mõtteid. Niisuguse kolhoosi tüüpmaja eksponeerimine on väga positiivne uus samm vabaõhumuuseumi mõtteviisis. Sellist tüüpmaja korterit, kuhu viia ka turiste, on ju vaja. Minu meelest on sellest räägitud, et miks arhitektuurimuuseum ei osta ühte Mustamäe korterit, näiteks Mati Undi kunagist eluaset, kus saaks näidata tollast keskkonda. Võiks võtta kaitse alla ka mõne väikse kolhoosiasula või küla selle autentses asukohas, aga see on palju ebatõenäolisem. Seda on tehtud Leedus, aga ma ei usu, et kaitse saaks laieneda interjöörile. Selles mõttes on muuseumil suur eelis. Vaatame küll Koguva küla Muhumaal, et küll on kihvt keskkond, kuid kolhoosiasula puhul elanikud ilmselt nii ei arvaks.

Mändel: Olen kõigiga nõus. Mulle tundub, et see ekspositsioon võib ka nende majade väärtustamisele kaasa aidata, just nostalgiavõtmes. Tuled siia, vaatad: „Oh, mul on samasugune serviis!“ Nostalgia tekib siin palju ehedamalt, kui maal sellest majast mööda sõites. Kui selline maja on muuseumis, võib tekkida tunne, et tegelikult on tegu päris kihvti asjaga. See tõstab hoobilt hoone väärtust, mistõttu on suurem tõenäosus, et samasuguseid maju hakatakse ka maal sellisel kujul alles jätma. Ollakse uhked selle üle, et meil on samasugune maja nagu vabaõhumuuseumis.

Nõukogude aja musealiseerimine muudab selle ohutuks. Varasemalt seostus see periood valusa minevikumälestusega. Kui see aga muuseumisse panna, siis vaatad nagu klaasi tagant, et „näe, oli niimoodi“.

Pärdi: Vabaõhumuuseumile on see oluline just sellepärast, et me tegelesime siiamaani paljude ettekujutuses enneminevikuga, millega ei olnud enamikul mingit elulist kokkupuudet. Kolhoosi korterelamu on ühenduslüli, mis toob muuseumi ja selle keskkonna inimestele palju lähemale.

Missugune on nende majade tulevik? Kuidas neutraliseerida seda negatiivset aurat, mis nendega on kaasas käinud?

Jänes: Mõnikord mõtlen, et kas see ikka on nii negatiivne või kujutame seda lihtsalt ette. Ennekõike tuleks teadvustada, et ka nõukogude aja maju projekteerisid eesti arhitektid ja see on Eesti arhitektuur.

Pärdi: Jah, ma arvan ka, et ei ole negatiivset suhtumist, kui, siis ainult seetõttu, et neid on nii palju, nad on räämas ja pealtnäha suhteliselt sarnased. Võib-olla on see tüütu, aga mitte tohutult negatiivne sellepärast, et see on nõukogudeaegne ehitis.

Mändel: Välisilme on see, mida massid veel ei hinda. Sina, Heiki, ütled, et sulle meeldib, mulle ka juba meeldib, aga ma arvan, et peame ootama veel 20 aastat, et see arvamus leviks. Tegelikult on näiteks EKE Projekti majad, kus on hall pritskrohv kombineeritud värvitud laudistega, ju väga kenad. Neid jääb vähemaks ja neid renoveeritakse. Kui neid jääb ehedamal kujul järjest vähemaks, tunduvad need aina huvitavamad. Just nagu rehielamudki.

Pärdi: Uue arhitektuuri kirevuse taustal mõjuvad need hoopis värskelt.

Mändel: Karge põhjamaine modernism.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht