Võimuvahetusel Washingtonis on Eestile tagajärjed ja seda eriti kliimapoliitikas.
Iga Betti Alveri auhinna žürii on dilemma ees: kas tõsta esile konkreetse teose kvaliteeti just praegu või proovida lugeda autori veel kirjutamata teist ja kolmandat teost?
Vaidlustades laste sigitamise kui abielu peaeesmärgi astub Hupel ühtlasi välja naiste kaitseks, keda valitsev arusaam sunnib sünnitusmasinaks.
Kaua on jätkusuutlik selline tulu- ja maksupoliitika, kui solidaarsust eeldavas piirangute, kasvanud ravikindluskulude ja rahanappuse keskkonnas ei maksustata osa tuludest üldse?
Emajõe kallastel toimuv näitab, et arusaam majade mõjust keskkonnale on veel kehvapoolne ja alaliste hoonete rajamist saaks targemalt suunata.
Boris Baum: „Töötasime šamaani tekitatud transis ja see aitas meil ajust eemaldada teadvuse pandud piirangud.“
Riigikogu ilmutas eksliku tõlkevaste tõrjumisel keeletunnet ja jättis transpordivaldkondade ühendameti Liikuvusametiks nimetamata.
Festival „Sound Plasma“ pakkus sel aastal palju intensiivseid kuulamiskogemusi. Nelja aastaga on festival leidnud endale Eesti muusikavaldkonnas kindla koha.
Populaarteaduslike tekstide korrektsus ja sisu peab olema kvaliteetne ning selle tagamisel on eriala teadlastel tähtis osa.
Milline on innovatsioon humanitaarias?
„Nostalgiata“ annab Pääsukese loomingust hea ülevaate. See on maiuspala tema kunsti austajatele, ülejäänutele huvitav peatükk eesti nüüdiskunsti lähiajaloost.
Selle mudeli kohaselt on tõeliselt fundamentaalsed ainult vaatlused ja meile tuttav väline maailm on vaid väga sobiv ja mugav väljamõeldis, mis aitab ennustada tulevikus toimuvaid vaatlusi.
Liiga sageli tundub, et illustratsioon on lasteraamatute teema, mitte tõsiseltvõetav kunstivaldkond. Täiskasvanutele mõeldud raamatute illustreerimiseks tavaliselt raha ei jätku.
„Peer Gynti“ suurejoonelise vaatemängu tagant paistab lavastaja Karl Laumetsa suur visioon, nüansirohke kontseptsiooni vahelt tema detailitäpsus.
Kipub olema nõnda, et teosed ei mõju – olenemata uuenduslikust või alalhoidlikust mõtteviisist. Või ei mõju vahetult, nii et saaks kohe aru, et mõjub.
Vaatan ringi ja näen, et asja võetakse väga rahulikult, ega saa enam aru, kas peaksin tundma end süüdi või olema hirmul. Minu tegelikkus on täiesti teistsugune – ja ma pole üksi.
Tartus on puudu selge kunstilise taotlusega teater, kus huvitutaks peale lavastuste ka kunstikeele arendamisest, teooriast, teatri rolli ja olemuse mõtestamisest.
Valgevene protestiliikumise sümbolid on punane ja valge kui vabaduse, must kui vägivalla ning naine kui targa ja järjekindla kartmatuse tähistus.
Musta Kasti „Memmes“ mängitakse mäletamist kui subjektiivset ja ebatäpset sidet minevikuga läbi mitmel viisil, iga kord uue nurga alt.
Heiki Kalberg: „Planeerimises on riigi roll vastuoluline, otsustatakse oma mullis ja see loob olukorra, kus uuel maanteel asuvad loomade ülepääsud keset kaevandusala.“
Veiko Märka on otsekui lõbus Vanemuine, kes lõkke ääres pidurdamatult meile meie endi lugusid pajatab, küsimata sellest, kas me neid veel viitsime kuulata või ei.
Jaan Elkeni näituse pealkiri ja ta enda selgitused osutavad tema loomingu autobiograafilisusele, vajadusele registreerida kogetud aistinguid ja mälestusi.
Romaanis „Margarita“ käsitletakse individuaalsuse ja looduse alistamist homogeense kultuuriruumi ja ühiskonna uuesti üles ehitamise ideoloogiale.
Veiko Märka „Lingvistiline mats“
Keele-elu. Madli Vitismanni „Ettevaatust, kaup liigub!“
Kas tõugust sirgub liblikas? Tallinna illustratsioonitriennaal „Pildi jõud“
Näitus „Valgevene. Protest. Kunst“
Tiit Pääsukese „Nostalgiata“
Intervjuu režissöör Boris Baumiga
Marina Richter,„Andke mulle mu elevandipoeg!“
Intervjuu planeerija Heiki Kalbergiga
Oliver Issak, „Vanemuise võimalik nägu“
Ugala teatri, Vanemuise ja TÜ Viljandi kultuuri-akadeemia „Peer Gynt“