Andke mulle mu elevandipoeg!

Vaatan ringi ja näen, et asja võetakse väga rahulikult, ega saa enam aru, kas peaksin tundma end süüdi või olema hirmul. Minu tegelikkus on täiesti teistsugune – ja ma pole üksi.

MARINA RICHTER

Kui COVID-19 uudised aasta alguses meediasse paiskusid, raputati need kõik endalt maha, sest need tundusid rääkivat järjekordsest viirusest „seal“. Osalt seetõttu, et sellistest ohtudest oli Euroopat juba tükk aega justkui võluväel säästetud, ja osalt seetõttu, et ka parima tahtmise juures poleks osanud ette näha, mis tegelikult ees ootab.

Veebruaris jõudis kätte „Berlinale“ ja sellega koos tuli üle kogu maakera kokku ka filmitööstuse rändtsirkus nagu alati. Tutvustati käte desinfitseerimise vahendeid, aga maskidest juttu polnud, kuigi olin Berliinis näinud Aasia ajakirjanikke neid kandmas. Selles polnud midagi erilist ega uut. Mõned Aasia rahvad on harjunud maski kandma ka kaitseks tavalise gripi eest – parem karta kui kahetseda. Mulle tundub, et tuleks hakata vaikselt kohanema mõttega, et vajame kaitset ka siis, kui pandeemia on läbi. Ma ei korda siin lihtsalt teadlaste sõnumit, et kliimamuutus toob ka edaspidi kaasa surmavate viiruste laialdasema leviku, vaid mõtlen pigem nende peale, kes on mulle linastusel krae vahele aevastanud või ühissõidukis näkku köhinud.

Pean küll üles tunnistama, et pooleldi kaetud näoga kinoskäimine polnud mulle kohe täiesti vastuvõetav, kuigi läksin korraldusega kaasa. Läks natuke aega, et häirivale maskile mitte enam tähelepanu pöörata ja keskenduda täielikult filmile, mida olin vaatama tulnud. Nüüd ma ei pane seda pagana asjandust enam tähelegi. Maskist on saanud mu näo osa ja kangekaelse festivalide külastamise sümbol.

Alles mõne päeva eest küsis PÖFFi direktor Tiina Lokk minult hommikul, kas olen teise pandeemialaine ajal reisides ka oma tervise pärast mures olnud. Ta oli näinud Facebookis mu Akraneses, Dresdenis ja Veneetsias tehtud pilte. Vastasin peaaegu ausalt, et need kohad olid tollal ohutud (kui Veneetsiasse jõudsin, et külastada Ca’ Foscari lühifilmide festivali, tehti mask avalikus ruumis kohustuslikuks). Jätsin lisamata, et andsin korduvalt proove suures hirmus, et jään mõnda välisriiki karantiini ja olen sunnitud oma kulud ise kandma. Ega see odav lõbu ole, sest Austrias tuleb iga proovi eest maksta 110–150 eurot. Jätsin rääkimata ka selle, et mul on viiruse ees kabuhirm, eriti siis, kui inimesed peavad end ülal nagu tavaliselt.

Eile õhtul vajusin sügavale oma tooli, kui sain suširestoranis aru, et mitte keegi pole võtnud vaevaks maski ette panna. Märtsist saadik on treenitud inimesi siseruumides maski kandma, kui nad pole rangelt nõutud vahemaaga arvestades ruumi paigutatud. Sellestki polnud eile ühtki märki. Istusin ülilähedal kahele tüdrukule ja ühe küünarnukk riivas mind paar korda. Mul oli ebamugav. Läks aga veelgi hullemaks, sest täiesti maskivaba näoga ettekandja kummardus minu ruumi sisse vähemalt kolmandiku elevandipoja jagu. Austrias õpetatakse, et kaugust kahe inimese vahel tuleb mõõta nii, et nende vahele mahuks üks elevandipoeg. Ettekandja otsis silmsidet. Mina pelgasin lähedust nagu ka mu inglise kolleeg, kes hakkas vaikselt tooli sisse ära kaduma. Olime nördinud, et midagi ei öelnud, aga inglased on viisakad ja mina üritan konfliktidest hoiduda.

PÖFFi-hunt luurab.

Marina Richter

Kuidas PÖFF sel keerulisel ajal tundub? Esiteks tuleb öelda, et olin meeldivalt üllatunud, kui paljud inimesed olid pandeemiast hoolimata kohale tulnud, eriti filmitegijad ja produtsendid. Ja eriti veel Aasiast. Tunnen sügavat austust nende vastu, kes sellise pika teekonna nii hirmutaval ajal ette võtavad. Mina nii julge ei ole ja minu reisid sellist julgust ka ei nõua. Üheksa tundi (tühjas) rongis või neli tundi lennukis pole kuidagi võrreldavad pikkade kontinentidevaheliste lendudega koos ümberistumise ja mitmetes lennujaamades ootamisega.

Olen ülimalt õnnelik, et PÖFFil saab näha nii paljusid Aasia filme, pealegi on üks kahest väljaandest, millele siin kirjutan, Aasia filmidele spetsialiseerunud. Ei mäletagi, millal õnnestus Aasia filmi viimati suurelt linalt vaadata. Ehk Berliinis. Ja sealgi võib-olla korra.

Tallinnas korjati meid kõiki, festivali külalisi, lennujaamast peale ja toodi hotelli, kus tuli oodata koroonaproovi andmist. Mul lihtsalt vedas, et marslaseks riietunud pikk kutt tuli mu hotellituppa 15 minutit pärast mu sinna jõudmist. Ja vahet pole, et ta ei näidanud mulle seda pulka valusalt sügavale ninasõõrmesse surudes üles mingit halastust. Pidin karantiinis istuma kuni kella kaheksani õhtul, kuni sain teada, et olen „negatiivne“. „Negatiivne“ on sõna, mida on minu kohta kasutatud mu emakeeles palju kordi, aga mitte kunagi nii positiivses tähenduses!

Nii et jah, reisimine on XXI sajandi koolera ajastul riskantne ja loomulikult on mul ka hirm, aga ometi olin taas Tallinna jõudmise üle vaimustuses nagu väike laps. Huvitav, et ma ei igatse taga pidusid, kui lahedad need varem ka poleks olnud. PÖFF Shortsi viinatrammipeod on olnud lõbusad ja originaalsed. (Pagan, see jänesepeaga tüüp, kes eelmisel aastal saksofoni mängis, oli vägev. Kujutage ette, mis tunne on sellise asjandusega peas puhkpilli mängida.) Poola peod on legendaarsed, samuti tantsurohked tunnid Naga Nagas, karaokemaratonid ja spontaansed kogunemised Red Emperoris, mis on nüüdseks kahjuks lakanud olemast. Mine perse, COVID, et sa selle koha pankrotti ajasid!

Seekord on PÖFFI festivalielu võrdlemisi tervislik. Pohmakate asemel algavad päevad varahommikuse suplusega Läänemeres ja kihisev vahuvein pärastlõunastel vastuvõttudel on asendunud uisutamise ja glögiga (karske versioon enne jääle minekut ja see teine pärast).

Tuleb öelda, et sellised väikesed asjad on väga väärt ja mind hämmastab loomingulisus, millega selliste ürituste korraldamisele lähenetakse. See kosutab hinge ja taastab normaalse tunde selles globaalses ebanormaalsuses.

Nüüd aga see kõige parem osa, millest paljudes riikides ollakse üldse ilma jäetud – kokkupuude festivalieluga kinos. Siin näeb päris inimesi, kes on üleöö pikslitest taas lihaks ja luuks muutunud. Ma tunnen end nagu paralleel­universumis, mingis teises aegruumis. Põnev on näha elusuuruses päris inimesi rääkimas oma filmidest. Mul tuleb kananahk peale, kui vaatan päris kinos suurelt ekraanilt filmi, aga rahutus ei jäta mind ka siin maha. Äkki on see mu petlik unenägu, mis pakub ülevoolavat ja väga realistlikuna tunduvat õnnetunnet kuni hetkeni, kui heliseb äratuskell.

Õnnehetkede vahepeal tõstab taas pead viirusehirm. Sõnadega „mis siis kui …“ algavad küsimused kuhjuvad ja paranoia võtab jälle võimust. Meenuvad superranged koroonameetmed, millega paljud juba harjunud on: suletud baarid ja restoranid, poed samuti (välja arvatud apteegid ja supermarketid), maskid, vahehoidmine, kodukontor, kodukool jne. Vaatan ringi ja näen, et asja võetakse väga rahulikult, ega saa enam aru, kas peaksin tundma end süüdi või olema hirmul. Minu tegelikkus on täiesti teistsugune – ja ma pole üksi.

Jälgin oma briti kolleege. Näen üht neist maski pähe tõmbamas, sest ta sattus kahe inimesega hotelli ees vestlema. Ma mõistan teda. Ma märkan ka, et tal on seda tehes piinlik. Ta võtab maski eest, ent astub kaks sammu tagasi. Ka mina taban end tihti ruumis asukohta vahetamas, tuues põhjuseks mingi ebatõese ettekäände. Mul on vaja oma elevandipoega.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht