Kel nimeks rahvusülikool, selle vastutusel on ka rahvuskehandi ehitamine ehk õnnelike paaride kokkuviimine.
Uus maailm ei ole enam musta ja valge maailm. See on maailm, milles kaks poolust moodustavad mina ja teised.
Õppejõududel lasus emakeelse ülikooli algusaegadel topeltkoormus: lisaks teadustööle ja sihiteadlikule kasvatustööle oodati neilt ka eesti rahvuskultuuri loomist ja arendamist.
Me kirjutame igavikule, surma perspektiiv on kirjaniku ainus tõeline perspektiiv. Kuid siin ja praegu inimestena elades me kirjutame ka oma kaasaegsetele, elavatele.
Pöördeline üleskutse hakata keele ühtlustamiseks seda keeleliselt toimetama tehti ajalehtedele 1929. aasta 29. novembril.
Ajakiri Plug tähistab täna kümnendat tegevusaastat, kuid ühtlasi märgib see verstapost ajakirja ilmumise lõppemist senisel kujul.
Andrei Ivanovi on vallanud Pariisi kirjeldamise kirg ja seda teeb ta suurepäraselt, kuid tema elegantsis on siiski liigset lohakust.
Renate Keerd on jõudnud oma loomingus ühe perioodi lõppu, teatud kujundite ja stilistika väljakurnamise lävele.
Jaan Ots: „Olen üliõnnelik, kui avastan midagi, kui võtan mingi uue teose, leian seosed ja äratundmise, saan seda edasi anda ning jõuan inimestega ühele arvamusele.“
Saksamaa hegemoonia rahaliidus tähendas, et Euroopa ja iseäranis Lõuna-Euroopa vasakpoolsete erakondade mänguruum vajus kokku.
HAPKOMAHi tekst on võigas ja robustne, ehmatav ja eemaletõukav. Õnneks pole lavastaja Vallo Kirs ja dramaturg Jim Ashilevi sellest samuti moraalivõõbaga üle käinud.
Urmas Lennuk on võtnud tõepoolest ette ei rohkem ega vähem kui evangeeliumi enda, luues sellele aga lavavaste, mitte seda tsiteerides.
Beau Willimon: „Põhiliselt huvitavad mind suured unistajad, kes tahavad korda saata suuri tegusid ja see tundub olevat mu tööd läbiv motiiv.“
„Nugade peal“ on pentsiku atmosfääriga värvikirev film, mida ilmestavad lõikav dialoog, täpselt ajastatud vahe koomika ning toekad osatäitmised.
Irina Flige: „Kuna Venemaa riigiterror sarnaneb tüpoloogiliselt Nõukogude Liidu omaga, on tekkinud plahvatuslik huvi viimast mõista.“
Tõnu Kõrvits vaatab oma teoses kuule usalduslik-asjalikult, nagu saab teha vaid kuupõlvkonna esindaja.
Kui vaadata näitust värske pilguga ja peast visata kuraatoritekst, siis ei räägigi see ehk koletistest, plahvatustest, kehast ja kodust, vaid tänapäeva inimese unustatud tunnetest.
Pimedatel öödel Tallinnas linastuvate araabia filmidega on pigem kindla peale mindud – tüli neist ei tõuse.
Griselda Pollock: „Kunstiajalugu aitab meil analüüsida ja aru saada, sest kunst eeldab representatsioonivahendite ja nende kaudu maailma uurimise võimaluste tundma õppimist.“
Betti Alveri kirjandusauhinna pälvis Øyvind Rangøy luulekoguga „Sisikond“.
„Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja“ juures tuleb hinnata valikuvõimalust, ükskõik kas selleks on poeetiline, ebatõenäoline või isegi utoopiline lahendus.
EFK kontsert pakkus tuule, hinge ja vaimu metafoori kujul piiramatult alguspunkte, et edasi mõtiskleda.
Ajakiri Plug 10
Krimmi annekteerimisega elustas Putin NSVLi vaimu
Andrei Ivanovi „Isevärki kalmistu asukad“ – haarav romaan, mida pole võimalik lugeda
Mis saab Euroopast?
PÖFFi eriprogrammi „Särisev araabia“
Intervjuu dirigent Jaan Otsaga
Intervjuu Ameerika näitekirjaniku Beau Willimoniga
Näitus: „Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja“
Tõnu Kõrvitsa autorikontsert „Nocturanus“
Kuidas linnad meid keskkonnasõbralikumaks kujundavad
Esikülg: TUUMIK