Mis saab Euroopast?

Saksamaa hegemoonia rahaliidus tähendas, et Euroopa ja iseäranis Lõuna-Euroopa vasakpoolsete erakondade mänguruum vajus kokku.

MARTIN AIDNIK

Mis saab Euroopast? Küsimus on möödapääsmatu ajal, mil Euroopa riikide valitsused ei pinguta ühtse Euroopa nimel, Brüsseli bürokraatia on justkui omaette maailm, Euroopa majanduse väljavaated on ebamäärased. Poolas, Ungaris, Itaalias, Prantsusmaal, Eestis jm on esile kerkinud parempopulismi inetu nägu, Suurbritannia on valinud väljaastumise tee. EL on reageerinud liberaalse konsensuse lagunemisele ilma suuremate muutusteta, nagu seisneks lahendus peenhäälestuses või status quo kaitsmises oponentide hurjutamisega. Põhjapanevast suunamuutusest on Euroopa establishment hoolikalt hoidunud. Nii on mõistetav, et humanistlikud kriitikud, kes ei lepi deklaratiivse või retoorilise humanismiga, on leidnud, et EL on jõudnud ummikseisu. Tegu on eesmärgi kaotanud projektiga, millele käesolev ajalooline hetk vastu töötab.1

Parempopulistlike erakondade esiletõus ja koostöö (nationalist international) on kahtlemata ebameeldiv üllatus süveneva ELi integratsiooni eestkõnelejatele ning arhitektidele. Euroopat palju kujundanud sotsiaaldemokraatia on juba pikemat aega toetust kaotanud. Kuidas on see juhtunud? 1990ndatel hüljati majanduslik õiglus. Eelistama hakati paindlikumat ja individualistlikumat ühiskonda. Kõigil neil, kellele paindlikkus ei sobinud, ei olnud sotsiaaldemokraatiast enam palju loota. Sotsiaalkaitse poliitika on nüüdseks Orbani ja Le Peni pärusmaa. Võõravaenulik retoorika ja praktika aga eksistentsiaalset ebakindlust ei leevenda.2

Erinevalt Douglas Murrayst ei väida ma, et Euroopa on surnud.3 Küll aga nõustun Yanis Varoufakisega, et on käimas maailmaajalooline võitlus Euroopa hinge pärast ning nüüd on vanas maailmas initsiatiivi haaranud autoritaarsus ja vaenulikkus.4 Käesoleva artikli juhtmõte on sotsiaalne Euroopa, kus on esikohal õiglus ja inimväärikus, igaühel on olemasoluõigus ja vajaduse korral ühiskondlik toetus. Vaid see lubab loota, et valitsev madalseis ületatakse. Metodoloogiliselt ja vaimsuselt on järgitud Frankfurdi koolkonna kriitilist teooriat, mille eesmärk on terviklik elukorralduse muutus. Majanduse kriitika on lahutamatu osa kriitilisest teooriast, sest just majandus on ühiskonna viletsuse üks peamisi allikaid.5 Majandus kui ühiskonda struktureeriv printsiip on niisiis liiga määrav, et jätta see majandusteadlastele. ELi poolt institutsionaliseeritud majandusliku korra kriitika on vajalik sotsiaalse Euroopa mõtestamiseks.

Sotsiaalse Euroopa tähendus

Anthony Giddens on kirjutanud, et sotsiaalse Euroopa väärtusteks on riskide laialdane jagamine, ebavõrdsuse piiramine solidaarsuse nimel, haavatavamate ühiskonnaliikmete kaitsmine ning majanduses konsulteerimise viljelemine.6 Neid väärtusi sisaldav sotsiaalne mudel on lahutamatu osa Euroopa olemusest. Ilmselgelt eeldab sotsiaalne Euroopa majandusliku jõukuse ja ühiskondliku õigluse kooseksisteerimist. Heaoluriik ja töötundide normeerimine koos kõrgete maksudega kuulusid pakti, mis sõlmiti töö ja kapitali vahel sõjajärgses Euroopas. Niisugune „ela ja lase elada“ korraldus sai võimalikuks omanike ja ärimeeste järeleandmiste tõttu.

Võlakriisi ja kasinusepoliitika kümnendil on Euroopa sotsiaalsele mudelile osaks saanud tagasilöögid – töötajate õiguste piiramine, palkade vähendamine, sotsiaaltoetuste kärpimine ja koondamine avalikus sektoris. Pildil neist muredest ajendatud demonstratsioon Dublinis veebruaris 2013.

William Murphy, Flickr

Euroopa sotsiaalsel mudelil on kuus alustala: töötajate õigused ja head töötingimused, universaalne sotsiaalkaitse süsteem, kaasav tööturg, tugev ja hästi toimiv sotsiaalne dialoog, avalikud teenused, kaasamine ja sotsiaalne sidusus. Sotsiaalne mudel kujundab tootmist, tööhõivet ja produktiivsust koos teiste eesmärkidega. Mudeli tähtsus ei piirne majandusega: selle mõju ulatub ühiskondlikesse suhetesse, kultuuriinstitutsioonidesse ja teadmiste loomisesse.7

Viimasel, võlakriisi ja kasinusepoliitika kümnendil on Euroopa sotsiaalsele mudelile osaks saanud tagasilöögid – töötajate õiguste piiramine, palkade vähendamine, sotsiaaltoetuste kärpimine ja koondamine avalikus sektoris. Saksa sotsioloog Wolfgang Streeck on ilmekalt kirjeldanud Euroopa sotsiaalpoliitika teisenemist alates sotsiaalse mudeli kõrgaegadest sõjajärgsel perioodil kuni tänapäevani. Euroopa sotsiaalpoliitika konfliktide osalisteks on nüüd heaoluriigi kaitsjad ja Euroopa-meelsed reformijad, kelle hulka kuuluvad Euroopa Komisjoni rahvusvahelised institutsioonid, Euroopa Liidu Kohus ja Euroopa Keskpank, mis on jätkuvalt 2008. aasta kriisi eelsel trajektooril.

Sotsiaalpoliitika lahinguid peetakse rahandus-, fiskaal- ja immigratsioonipoliitika väljadel, mille prioriteetsus kaalub teised üles. Kõige selle käigus on sotsiaalpoliitika staatus Euroopa poliitökonoomias läbinisti muutunud. Sõjajärgses sotsiaaldemokraatias oli sotsiaalpoliitika osaliselt autonoomne valdkond. Sotsiaalpoliitika ja ühiskonna integratsiooni loogika esitasid majanduspoliitikale väljakutse ja tasakaalustasid majanduspoliitika eesmärki kasutada kapitali võimalikult efektiivselt. Hiljem on sotsiaalpoliitika oma autonoomia kaotanud. Selle on hõivanud monistlik neoliberaalne ratsionaliseerumine ja kaubastamise loogika.8

Maastrichti leping kui pöördepunkt

Sotsiaalse Euroopa tagaplaanile tõrjumise põhjused ulatuvad kaugemale 2008. aasta kriisist, 1992. aastal allkirjastatud Maastrichti lepinguni, millega pandi alus Euroopa rahaliidule, mis hiljem sillutas teed ühisrahale. Maastrichti lepinguga said Euroopa majanduse jõujoonteks kapitali vaba liikumine koos distsiplineeritud eelarvepoliitikaga. Heaoluinvesteeringutele leping palju ruumi ei jätnud. Veelgi enam – Euroopas 2010ndatel vastuvõetavaks saanud kärpe- ja kasinuspoliitika alged peituvad just selles lepingus. Euroopa ühtsuse kadumise üks põhjus ongi Maastrichti lepingu loogika.9

Rahaliit loodi ühisturu efektiivsuse huvides. Ühisraha ja Euroopa Keskpank vähendavad tehingute kulusid ja on kasulikud Euroopa kaubandus- ja finantssektorile. Rahaliit pidi ka regiooni majandustele ühised reeglid kujundama. Miks siis 2010ndate euroskleroosi põhjused peituvad Maastrichti lepingus? Esiteks tähtsustab leping ühekülgselt distsiplineeritud eelarvepoliitikat, eirates teisi aspekte, nt majanduskasv, tööhõive ja reguleerimata kapitali liikumisest tekkivad ohud. Peamine eesmärk seisneb eelarvedefitsiidist hoidumises. Euroopa Keskpank ja ühisraha olid algusest peale vormitud Saksa keskpanga järgi, kus valitses ordo- ja neoliberaalne paradigma. Saksamaa ja Prantsusmaa võitlesid rahaliidu kujundamise pärast ja Prantsusmaal tuli kapituleeruda Saksamaa majandusliku distsipliini ees.10 See tähendas Prantsusmaa varasema sotsialistliku kasinusvastase investeerimispoliitika lõppu. Saksamaa hegemoonia rahaliidus tähendas, et Euroopa ja iseäranis Lõuna-Euroopa vasakpoolsete erakondade mänguruum vajus kokku. Maad võttis distsipliin.

Rahvusriigid kaotasid oma varasema majandusliku suveräänsuse. Asemele ei tekkinud ka föderaalsust. Nii oleme jõudnud olukorda, kus euroliidu riigid on ilma jäänud varasematest majanduspoliitilistest instrumentidest ja võlgades lõunariigid sõltuvad aktsiaturgude armust. Valitsemise asemel karistatakse raskustesse sattunud riike. Kõik see tähendab muidugi depolitiseerumise uut taset. Maastrichti leping tähistas Euroopas majandusliku liberalismi võitu sotsiaaldemokraatia üle.11 Kuid see oli alles algus.

Euroala vastuolud

2008. aasta majanduskrahhist sai kiiresti riikide võlakriis. Valitsuste kulutused kasvasid hüppeliselt. Poliitikas murti pead kasvava eelarvedefitsiidi pärast. Mitu riiki sattus kuristiku äärele. Iirimaa, Portugali ja Kreeka eelarvedefitsiit väljus kontrolli alt. Euroopa majandus oli sügavas languses. Finantsspekulatsioon levis kulutulena. Riikide valitsustel käis tekkinud olukorra haldamine üle jõu. Pärast esialgset kõhklust hakkas majanduse stimuleerimise asemel domineerima kasinuspoliitika.12

Tegemist on otsusega, mille mõjuväljas on Euroopa pikemat aega. Hoolimata tõenditest, et kasinus on ebaõnnestunud, ei ole EL suunamuutust toetanud. Kasinuspoliitikat toetab kaudselt müüt või ideoloogia kokkuhoidlikust švaabi koduperenaisest, kes on rahaasjad kõik läbi mõelnud ja võlgu olemise hukka mõistab. Siiski ei saa koduperenaise hoiakust tuletada mõistlikku majanduspoliitikat. Kasinusega kahanevad riigi tulud ja kiduneb majanduskasv. Vajadus kärpimise järele tekib uuesti. Kasinuspoliitika pole lühiajaline ravikuur, vaid jääb majanduse tootlikkuse langusega visalt kestma, süvendades probleeme.13

Ekspordile orienteeritud riigid eesotsas Saksamaaga said vähem kannatada kui Euroopa ida ja lõuna perifeeria ning finantsturgudest sõltuvad Briti saared. Üldiselt on 2010ndad aga olnud Euroopale ebaõnnestunud kümnend. Varemetes heaoluriigid (Suurbritannia ja Lõuna-Euroopa riigid) ning pitsitav kasinus Iirimaal ja Ida-Euroopas on sotsiaalse Euroopa allakäigu sümptomid. Sotsiaalsele Euroopale asendamatut solidaarsust on vähe olnud kõikjal. Sotsiaalne mudel on nüüd kui kustuv mälestus.

Euroala autoritaarne valitsemine on kaasa toonud integratsiooni ja lagunemise dialektika. Ekspordile orienteeritud põhja ja riigisisesele nõudlusele orienteeritud lõuna riikide majanduse liitmine rangete eelarvereeglitega on osutunud ühtse Euroopa Trooja hobuseks. Euroalal domineerib piirideülene finantssektor. Euroala valitsemine on läbipaistmatu. Euroopa Parlament – ainus demokraatlikult valitud institutsioon Brüsselis – on valitsemisest kõrvale jäetud, initsiatiiv majandusagenda kujundamises tal puudub; selle asemel on parlamendi roll konsulteerimine. Võim kuulub finantsbürokraatia, riigikassade, Euroopa Komisjoni eelarve peadirektoraadi kõrgemate ametnike, pankurite ja eurogrupi (euroala liikmesriikide majandusministrid) liikmete võrgustikule.14

Niisiis on Euroopas majanduse ja demokraatia seos nõrgenenud. Kui tahes vähe sellest probleemist ka räägitakse, on see üks põhjus, miks integratsiooni süvendamise asemel on päevakajalisem tagasipöördumine rahvusriiki. Nii on hiljaaegu kirjutatud: „Seal, kus demokraatlikud institutsioonid on neutraliseeritud rahvusvahelise „valitsemise“ poolt, nagu Euroopa rahaliidus, täidetakse nende depolitiseeritud tühi ruum uue sisuga milleks on kas järeldemokraatia avalik meelelahutus või agressiivne rahvuslus.“15 Majanduslikku ja kultuurilis-poliitilist muutust ei saa teineteisest lahutada. Rahvuslikud jõud ja ideoloogid on kõnetanud ebakindlust või võõrandumist, mille juured on Euroopas majandusprobleemides.

Rekonstruktsiooni visand

Euroopa vajab uut algust. Ületamist vajab nii demokraatlik defitsiit kui ka sotsiaalse Euroopaga vastuolus „võitjale kuulub kõik“ majandus. Mõlemaga tegeleb Euroopa kodanike „Manifest Euroopa demokratiseerimiseks“.16 Manifestis nähakse ette euroala parlamentaarse assamblee loomine. Assamblee esindaks eurooplasi euroala valitsemises ja koosneks maksimaalselt 400 liikmest, kellest 4/5 oleks rahvusriikide parlamentidest ja 1/5 Euroopa Parlamendist. Liikmed valitaks mõlema puhul proportsionaalselt poliitilistest gruppidest ja kooskõlas Euroopa Parlamendi protseduuriga. Parlamendi eesmärk ei ole olemasolevaid ELi institutsioone asendada, vaid neid täiendada.

Assamblee osaleks euroala valitsemises, kujundades selle poliitilist agendat, algatades euroala tippkohtumise, kus osalevad riikide riigipead ja valitsusjuhid. Seadusandlikku võimu omav assamblee soodustaks kestlikku kasvu ja töökohtade loomist, tal oleks õigus hinnata viimase kümnendi majanduspoliitikat, sealhulgas viimane otsustusõigus lahkarvamuse korral eurogrupiga. Assamblee eesmärk olekski tasakaalustada eurogrupi täidesaatvat võimu, osaledes euroala liikmesriikide eelarveprojekti diskussioonis, hinnates Euroopa Komisjonilt Euroopa Nõukogule esitatud ülevaateid (võlgades) riikide kohta, kelle suhtes on algatatud ülemäärase tasakaalunihke menetlus ja osaledes liikmesriikide eelarvepoliitka koordineerimises.

Peale assamblee on manifestis sõnastatud euroala ühise eelarve vajadus. Eelarve peaksid heaks kiitma nii loodav assamblee kui ka eurogrupp. Eelarve suurus oleks 4% euroala SKTst. Eelarve eesmärk on investeeringute suurendamine sotsiaalvaldkonda, teadusse ja kõrgharidusse ning ka riikidevahelise ebavõrdsuse vähendamine. Raha investeeringuteks tuleks progressiivsetest maksudest, nt suurfirmade kasumimaks, kõrgemate sissetulekute maks (üle 200 000 euro aastas), varamaks (üle miljoni euro) ja keskkonnamaks.

Kindlasti ei ole manifesti ideed utoopilised ega ka pelgalt majandustehnilised. Näen ise nendes Euroopa transformatsiooni esimest staadiumi, millele võiksid järgneda juba visionääride postkapitalistlikud lahendused. Euroala valitsemise reform on õhus olnud alates 2010ndate algusest. Ka varem on tehtud sellesarnaseid ettepanekuid, nagu on kõne all olevas manifestis. Näiteks 2012. aastal nähti Barroso komisjoni eelnõus ette Euroopa Parlamendile euroala valitsemises suurema otsustusõiguse andmist. Eelnõu lükkasid Saksamaa, Holland, Iirimaa ning Skandinaavia ja Balti riigid tagasi. Kui Emmanuel Macron tõi 2017. aastal välja euroala eelarve vajaduse, jäi idee pead tõstnud parempopulismi vastuseisu taha.17

Nii assamblee kui ka ühine eelarve aitaksid vähendada Euroopa polariseerumist, mis väljendub kasina ida ja võlgades lõuna perifeeria mahajäämuses Lääne-Euroopast ja Skandinaaviast. Ida-Euroopa riigid, kes on palju ohverdanud euroga liitumiseks, vajavad investeeringute programmi, et panna piir agressiivse rahvusluse võidukäigule. EL peab selles piirkonnas tähendama rohkem kui vaid selle pealisehitis ehk ametlik Brüsseli kosmopolitism. Kuid manifesti ideest võidaksid ka teised piirkonnad ja riigid, sealhulgas Saksamaa.18

Joseph Stiglitzil on õigus, kui ta kirjutab, et euro on kõigest vahend, konstruktsioon, eksimisvõimeliste inimeste loodud institutsioon. Euro lõid visionääridest liidrid parimate kavatsustega. Kuid euro loojad ei mõistnud hästi rahaliidu tagajärgi. Seda ei saa neile ette heita, sest midagi sellist ei oldud varem proovitud. Tõeline patt aga oleks see, kui Euroopa ei suuda õppida viimasel kahel kümnendil toimunust.19 Euro on soodustanud negatiivset ehk konkurentsikeskset integratsiooni. Kui Maastrichti leping ei võtnud arvesse regioonide ja majanduste eripära, siis hilisem kasinus ja struktuurireformid on vaid õli tulle valanud. Sotsiaalse Euroopa vaimsus vajab kiiremas korras päästmist Euroopa enda päästmiseks.

1 Etienne Balibar, More Than Ever: For Another Europe! Theses, W. Baier, E. Canepa & E. Himmelstoss The Enigma of Europe, London, Merlin Press 2016, lk 13–23; Claus Offe, Europe Entrapped. Cambridge, Malden; MA: Polity 2015.

2 Orbáni ja Le Peni mõttelaad on jõudnud väljapeetumasse publitsistikasse. Suletud piirid koos humanitaarabist loobumisega on esmased meetmed Euroopa probleemide lahendamiseks ka kirjanik Jaak Jõerüüdi arvates. Jõerüüdi käsitluses külalislahkus ega humanism Euroopa traditsiooni ei kuulu. Vt Jaak Jõerüüt, Enesetapjalik Euroopa. – Akadeemia 2019, nr 6, lk 975–984.

3 Douglas Murray, Euroopa kummaline surm. Post Factum, 2018.

4 Yanis Varoufakis, And The Weak Suffer What They Must?: Europe, Austerity and the Threat to Global Stability. Penguin Books, London 2016.

5 Max Horkheimer, Critical Theory: Selected essays, New York: Continuum. Paremradikalismi esiletõusu jõudis oma elu viimastel aastatel analüüsida ka teine kriitilise teooria suurkuju T. W. Adorno, kelle 1960ndate lõpust pärinevad teesid kõlavad nüüdisaegselt. Ta tõdeb, et mida enam rahvusriik globaliseerumise tingimustes oma suveräänsust kaotab, seda hüsteerilisemalt parempoolsed jõud suveräänsusele rõhuvad. Lisaks rõhuvad nad hirmudele, mis tulenevad migratsioonist ja staatuse kaotamisest. Küll aga on Adorno järgi paremradikalismi peamine kasvupinnas kapitalistliku tootmisprotsessi anarhia, mis jääb püsima seni, kuni majanduses kaaluvad erahuvid üles demokraatia. Fašismi kalduvad autoritaarsed isikud ei nõustu diskuteerima. Adorno järgi jõutakse võimaliku lahenduseni siis, kui avalikkus muutub paremradikaalsete meeleolude vastu immuunseks. Vt Theodor Adorno, Aspekte des neuen Rechtsradikalismus. Ein Vortrag. Suhrkamp Verlag, Berlin 2019.

6 Anthony Giddens, A Social Model for Europe; A. Giddens, P. Diamond & R. Liddle, Global Europe: Social Europe. Cambridge, Malden; MA: Polity 2006, lk 14–36.

7 Daniel Vaughan-Whitehead, The European Socal Model in Times of Crisis: an overview; D. Vaughan-Whitehead, The European Social Model in Crisis: Is Europe Losing Its Soul?. Cheltenham, Northampton, Edgar Elgar 2015, lk 1–65.

8 Wolfgang Streeck, Progressive regression: Metamorphoses of European Social Policy, New Left Review, vol. 118, July-August 2019, lk 117–139, lk 133.

9 Bill Lucarelli, The Euro: A currency in search of state, The Economic and Labour Relations Review, vol. 25/2014, no. 3, lk 484-496.

10 David Howarth, The French Road to European Monetary Union. Basingstoke, UK: Palgrave 2001.

11 Michael Wilkinson, Authoritarian Liberalism in Europe: A Common Critique of Neoliberalism and Ordolibralism. Critical Sociology 2019, doi.org/10.1177/0896920519837325

12 Davide Gualerzi, Crisis in the Eurozone: Austerity and economic transformation. Review of Radical Political Economics, vol. 49, no. 3, 2017, lk 394–409.

13 Joseph Stiglitz, The Euro: and its threat to the future of Europe. Penguin Books, London 2017.

14 Guillaume Sacriste, Antoine Vauchez, The Euro-ization of Europe: The Extra-Mural Rise of the Government of Euro and the Redefinition of the “European Project”, How to democratize Europe. Harvard University Press, Cambridge, Massachussets 2019, lk 9–45.

15 Wolfgang Streeck (2016), How will capitalism end?: essays on a failing system. Verso, London 2006, lk 141.

16 Bouju, M., Chancel, L., Delatte, A.N, Hennette, S., Piketty, T., Sacriste, G. & Vauchez, A. (2019), ´Manifesto for the Democratization of Europe,´ How to democratize Europe, Cambridge, Massachussets: Harvard University Press, lk. 185-190. Manifesti petitsioon on Internetis praeguseks kogunud 117 433 allkirja. Vt. http://tdem.eu/en/manifesto/ Kindlasti on ka teisi arvestatavaid ideid, mis aitaksid Euroopa projekti taaskäivitada. Üks neist on tingimusteta põhisissetulek või Eurodividend. Tingimusteta baassissetulekut toetab ka üleeuroopaline DIEM 25 liikumine, mille eesmärgid ühtivad paljuski manifestiga. Manifesti visandatud lahendusi ja tingimusteta põhisissetulekut võiks iseenest muidugi ka koos ellu rakendada.

17 KlausBusch , The Crises of the EU and Eurozone – National Regression Blocks Solutions, in W. Baier, E. Canepa & H. Golemis The Radical Left in Europe – Rediscovering Hope. Merlin Press, London 2019, lk 194–204.

18 A. Troost, For Fundamental Reform of the European Economic and Monetary Union, in W. Baier, E. Canepa & E. Himmelstoss, The Enigma of Europe. Merlin Press, London 2016, lk 201–209.

19 Stiglitz, samas, lk 325.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht