Eesti noored on nagu Vargamäe põllud: noorsootöö piibliga pekstes neilt armastust vastutasuks ei saa.
Naised on mitut liiki moraalse ebaõnne eest meestest halvemini kaitstud, abordi puhul peab naine vastutama olukorra eest, mille tekkimine suuresti temast ei sõltu.
Siinset rahvuslust hoiavad ülal pigem liiga suur venekeelse elanikkonna osakaal, selle jätkuv paisumine koos Ukrainast jt endise NSV Liidu alalt saabuvate võõrtöölistega ning raskused selle kontingendi integreerimisel.
Jordan Peele loob originaalse omailma, mis on väljas ja üle mis tahes žanridest ning toimib ainulaadsete filmikujundite kaudu.
Volodõmõr Fedorin: „Porošenkol oli võimalus tõusta Laari ja Saakašvili kõrvale.“
Priit Kuulberg: „Muusikafondi arhiivis on täiesti ainulaadseid originaalsalvestusi, kus mõni helilooja ise mängib oma klaveriteost, mida ei ole isegi ERRi arhiivis.“
Venemaal tuntud näitleja ja lavastaja Julia Aug avab lavastuses „Minu eesti vanaema“ oma keerulise pereloo XX sajandi risttuultes.
Toomas Asser: „Üks põhiküsimusi, mis vajab läbivaidlemist ja pikaks ajaks kokkuleppe sõlmimist, on õpetajate järelkasv – selle lahendamine on riigile eksistentsiaalne ülesanne.“
Loojad peavad jõuliselt ajama oma asja, liit aga vastutustundega jälgima, et igasugusel kunstil on eluõigus ja loominguline loopealne liigirikas.
Kuraator Ingrid Ruudi ei analüüsi ehitisi, vaid vaatleb arhitektuurikaanonit soo aspektist, s.t Eesti naisarhitektide positsiooni ning ruumi soolisust ja selle kriitikat, argipäeva ja elamise kogemust.
Pärnu uue kunsti muuseumi, Kastellaanimaja või ka Fahle galerii maalikunstnike näituste teosed ei ole mitte ainult nagu elus, vaid ka ilusad.
Jeesus Kristus pole köitnud Carrère’i mitte ainult ideena, vaid ka kehana.
Nii Eestis kui ka mujal tasub uurida, mis on eestilikku Eesti subkultuurides, saksalikku Saksamaa skeenedes või prantslaslikku Prantsuse undergound’is.
Kaja Kann on vigade ja ärevuse, rahutuse, ekslemise mootor ning praeguse aja kunstikeelele on see kaunis oluline. Talle võib küll nii sõge mõte pähe tulla, et tõmmata oma maailma Helle Laas.
Eelmisel aastal Pärnus rekonstrueeritud Rüütli ja Aia tänava osad on hästi läbi mõeldud ja eelkõige keskendatud jalakäijate ruumile.
Oslo teatrifestivali läbivateks teemadeks kujunesid intiimsus ja haavatavus. Kunstnikud olid kaevunud oma sisemusse: otsiti sisemist häält, siseruumi, sisemist mina.
Eestikeelse humanitaaria suhtlusruum on ahtake. Kas vajame sellist konverentsi, mis lätlastel juba on?
Järjest enam pööratakse tähelepanu kvaliteetsele avalikule ruumile ja looduspõhistele jätkusuutlikele lahendustele.
Marco Laimre on valinud poliitilise olukorra teadvustamiseks enesehävitusliku tee.
Probleemistik, millega seisavad silmitsi lavastuse „Surmkindlad asjad siin elus“ tegelased, keerleb ümber perekonna.
Pool aastat tööd Shanghai ja Jaapani arhitektuuribüroodes tähendab kaugest kultuuriruumist tulnule kurbnaljakaid kogemusi, aga avardab silmaringi.
Maarit Murka põgenemistuba on elu ja müsteeriumide kummastav segu.
Katoliku kirikus ei ole alati valitsenud arusaam, et juba munaraku viljastumise hetkel on tegemist kohe ja täiel määral inimesega.
Winston Duke: „Mis see Ameerika unelm õigupoolest on? Kui ohtlik võib see tegelikult olla? See on mulle üks filmi olulisemaid küsimusi nagu seegi, mida üldse tänapäeval tähendab olla ameeriklane.“
Kuigi näituse kuraator ei väida, et tegu on feministliku lähenemisega, kuid ei näituse teemapüstitus ega enamik töidki poleks sündinud naiste ühiskondlik-kultuurilise emantsipatsiooni ja kriitilise teadlikkuseta.
Kaarel Tarand, „Koalitsioonipäike noorsugu ei paita“
Ülo Mattheus, „Mida rahvusparteid pelgavad?“
Intervjuu Ukraina publitsisti Vladimir Fedoriniga
Vano Allsalu, „Kunstnike liidust, armastusega“
Ave Kallo, „Tänavamekk. Jalakäijasõbralikud tänavalõigud Pärnus“
„Bioeetika võtmetekste: antoloogia“
Ryan Galeri ja Rebecca Larkini „Eksinud hingede turismikontor“
Vaba Lava ja R.A.A.A.Mi „Minu eesti vanaema“
Jordan Peele’i mängufilm „Meie“
ESIKÜLG: Liisa Kruusmägi