Valimiste põhiküsimus otse karjub otsustajatele näkku – kas jätkata poolharitlaste tootmist või taastada oma nime vääriv ülikool.
Targad rahvad on aru saanud, et rahvuse majandusliku ja sotsiaalse kapitali kõrval on ka rahvuse vaimne kapital ning need kolm on omavahel seotud.
2018. aasta alguses avaldatud maailma õnnelikkuse edetabelis (World Happiness Report, WHR) asub Eesti 63. kohal Paraguay ja Boliivia vahel.
Keegi meist ei ole kaitstud ületöötamise, läbipõlemise ega depressiooni eest. Kui hakkame sellest rääkima ja murrame sotsiaalsed tabud, saab kogu ühiskond paremaks.
Õppeainete kokkuhoid on lahutamatult seotud õppejõudude kokkuhoiuga. Majanduslikult tundub mõistlik asendada professor paari lektori või õpetajaga.
Terve teadlaste armee töötab tasuta, selleks et reitingupidajate ehk tsiteerimisindeksite koostajate kontserne ülal pidada.
Arhitektuuribüroo Kaos arhitektid tahavad elada maailmas, kus on lubatud palju erinevaid olekuid, võimalusi ja pooltoone.
Pealtnäha oleks võinud öelda, et Rahmaninovi kolmas klaverikontsert on mingi kergemat sorti klaveriteos – nii loomulikult ja lihtsalt mängis Mihkel Poll.
Sel õhtul jäid kõrva hästi välja töötatud ja läbitunnetatud karakterid, detailide täpsust hägustas vastupandamatult jõuline, kuid ka atraktiivne hoog ja mängulust.
Ajaloohuviline modernistlik skulptor räägib seekord saja-aasta vanuse kaardi fragmentide kaudu oma isast, aga ka laiemalt ühtsuspüüdest.
Nii nagu kosmosevallutus oli Sambia riigile sümboolselt sama oluline kui Ameerikale ja Nõukogude Liidule, nii on ka Mäetamme riikide vahel lõhutud perekonna lugu universaalne.
Pirkko Saisio lahkab romaanis „Kaini tütar“ peenelt armastajate omavahelise mõistmise ja mõistmatuse teemat.
Võimalus kuulda ühe õhtu jooksul Imre Kálmáni loomingu läbilõiget köidab kärsitut teatrikülastajat, kes tahab saada palju ja korraga.
Jim Ashilevi näidendis „Unusta/unista“ lahatakse hinge otsimiseks kartesiaanlikku keha üsna verise psühholoogia ja psühhopaatia kokteili abil.
Samaväärselt pärandihoiuga on rahvusparkide kultuuripärandi kaitsel vaja lähtuda omanike vajadustest ning olla neile partner.
Erkki Vettenniemi raamat ei paku kuigi palju uut, kuid huvitavaks teeb selle eeskätt Soome ja Eesti ainulaadne perspektiiv.
Kristjan Haljak: „Enesehävitus, liiderdamine ja muu meelelahutus on kõik sümpaatsed ja kannatusrikkad viisid, kuidas elu õhtusse veeretada, ent ega vaimset tööd ikka naljalt üle ei trumpa.“
Eesti rahvuslaste oletus, et kui mõni vene intellektuaal on kirglikult antikommunistlik, siis on ta automaatselt eesti rahvuslastega samal positsioonil ka muudes küsimustes, oli ja on vapustavalt naiivne.
Pihkva Akadeemilise Draamateatri 113. hooaja avalavastus „Revident“ annab tunnistust, et selle teatri riskantsed reformid on ennast õigustanud.
2018. aastal käis aasta halvima filmi tiitlile tihe rebimine, aga tõeliselt ebameeldivad sündmused leidsid aset hoopis kaadri taga.
Kõik on hea, nagu on rõhutanud nii Leonid Iljitš Brežnev kui ka Kersti Kaljulaid. Aasta 2018 oli hea ka filmivallas. Elu läheb üha helgemaks.
Kaarel Tarand, „Bakalaureus on teadmusühiskonna proletaarlane“
Liisi Kööts-Ausmees, „Eestlase rahulolematusest ja rahust“
Kirsti Akkermann, „Rahvuse vaimne tervis“
Marta Bałaga, „Sina ei pea mitte solvuma“
Rasmus Kask, „Ehituspärandi kaitse rahvusparkides elanike silme läbi“
Aleksandr Solženitsõni „Lenin Zürichis“
Rahmaninovi kolmas ERSO sarjas „Klaverikontsert“