Ühiskond, kus on esindatud ka naiste kogemused ja arvamused, on rikkam ühiskond.
Emadepäeva retoorika kinnitab rollimudeli emadele jala külge nagu pommi vangi omale.
Juhan Liivi 40. luuleauhinna laureaat on aeglane luuletaja ja aeglase elu eestkõneleja Andrus Kasemaa.
Kas riik võiks eales kaaluda mõne enda asutatu etendustegevuse mahu vähendamist?
Xavier Legrand: „Inimesed pole kahjuks võimelised ära tundma, mis hetkest algab vägivald.“
„Jazzkaar“ on olnud ajalooliselt igasugustest trendidest alati sammu võrra ees ja loodetavasti peab festival seda silmas ka edaspidi.
Tartu linnasüdamesse on viimastel aastatel kerkinud maju, mis uute võtetega täidavad auke ajalooliselt tihedas ruumis.
Rooma stiilis näituse ja kataloogita ei oleks põhjust arutleda meie oma stiilis graafikakataloogide üle.
Ivan Aivazovski kunsti ja võimu suhe on olemas, kuid meisterlikult edasi antud hingestatus ja harmoonia köidab vaatajaid ka praegu.
Linnalooduse ja -aiandusega kaasneb lisaks toidule inimeste algatusvõime ja heaolu kasv, linnaruumi mitmekesisus ja terviklikkus.
Eesti naine on vaimult tugev, hingelt suur ja loomult jagaja. Nii ei ole naiskooridel kahju ulatada abikäsi meeskooridele, et need uuele elule puhuda.
Inimeseks olemise seisund ongi kogu aeg kujunemine või millekski saamine, sellest tuleneb, et lapsi ei tohiks võtta nii, nagu nad poleks veel valmis inimesed.
Eeldades, et „Elava laiba“ probleemistik on aegunud, seab lavastaja sihiku näidendist distantseerumisele, muudab vägisi ja vihuti rõhke tegelaste motiivides ja suhtlemise süsteemis.
Kui lauljatel on vähimgi kokkupuude lavakunstikooli lavastajatega, saavad nad vähemalt nuusutada seda, mis ootab neid ees teatris.
Kuidas teadus, teadlased ja neid ühendavad organisatsioonid saaksid panustada nii akadeemilise kogukonna kui ka kogu ühiskonna arengusse?
Singulaarsuse mõistet kasutatakse eri tähendustes, mõnikord on põhirõhk tehisintelligentsil ja mõtlevatel arvutitel, teinekord viidatakse laiemalt tehnilisele arengule.
„Vene unenägude“ monolooge ühendavaks märksõnaks on palju kasutatud, kuid defineerimatu „vene hing“, millele lavastus on andnud veelgi metafüüsilisema mõõtme.
Riia Kunstiteatri festivali „Performance Parade“ kirss oli Dž. Dž. Džilindžersi „Bunny Munro surm“, mis põhineb rokisuurkuju Nick Cave’i romaanil.
Kogumiku „Minu elu ja armastus“ lugeja ees avaneb ajaloo suur pilt kui kogemuste panoraam, kus oma roll on nii sihikindlatel valikutel kui ka kokkusattumustel.
Romaanid „Kõik vajub koost“ ja „Pool kollast päikest“ näitavad, et teatud mõttes pole Aafrikat veel ikkagi õieti avastama asutud.
Tallinna Kammerorkester on vaadis laagerdanud 25 aastat, kaotanud selle aja jooksul toore maitse ja rikastunud kõiksugu muusikaliste nüanssidega.
Hasso Krulli „Imelihtne tulevik. Kaheksa kannaga manifest“
Ott Karulini „Riik teab paremini“
Eret Talviste „Emad kirjanduses ja kirjanduslikud emad“
Tarmo Soomere „Järjepidevuse ja muutlikkuse tasakaal“
Aleksandra Murre „Aivazovski, kas nähtus või bränd?“
Liis Pihl, „Toiduvõrgustikud linnas“
elulookogumik „Minu elu ja armastus“
Riia Kunstiteatri (Dailes teātris) festival „Lavastuste paraad“
romaanid: Chinụa Achebe „Kõik vajub koost“ ja Chimamanda Ngozi Adichie’ „Pool kollast päikest“