Trendikas mugavustsoon

„Jazzkaar“ on olnud ajalooliselt igasugustest trendidest alati sammu võrra ees ja loodetavasti peab festival seda silmas ka edaspidi.

IVO HEINLOO

Tallinna rahvusvaheline festival „Jazzkaar“ 20. – 29. IV. Kunstiline juht Anne Erm.

„Jazzkaar“ on olnud meie kõikide teadvuses juba rohkem kui veerand sajandit, minu teadvuses ehk umbes poole sellest ajast. Meenub, et raadiost kuuldud Estonian Dream Big Bandi kontsert millalgi 2002. aasta paiku võis olla esimesi, mis minu kõrvu jõudis ja mida teadlikult kuulasin kui džässi.

On täiesti loomulik, et festival nii pika ajaga muutub. Muutunud on muidugi kontserdipaigad. Pärast pikka stabiilset perioodi Sakala keskuses, sellele järgnenud ekslemist mööda linna ja aastaid sadama piirkonda ehitatud merepaviljoni nime kandnud telgis on festival nüüdseks jõudnud Telliskivi loomelinnakusse.

Kas „Jazzkaar“ on ühes sellega jõudnud mingisse mugavustsooni? Mõnes mõttes võib tõesti öelda, et festival on etableerunud, hoiab oma kindlat ja nähtavasti ka pidevalt kasvavat publiku­segmenti. On tekkinud traditsioonid ja teatav ettearvatavus. Nii näiteks võib kihla vedada, et garanteeritud on stiilide mitmekesisus. See hakkas tänavu isegi rohkem silma kui varasematel aastatel. Tundub, et keskmise festivalikülastaja mudel, umbes kolme-neljakümnendates uudishimulik kultuuritarbija, on selgelt välja joonistunud. „Jazzkaar“ teab hästi, milline on tema sihtgrupp ja pakubki muusikat, mis sellele sihtgrupile võiks kas juba meeldida või hakata meeldima. Festivalil on kvaliteedimärk, mis on mingis mõttes kahe teraga mõõk: kuulaja usaldus on laias laastus võidetud, samal ajal tuleb teha pidevalt tööd, et seda usaldust hoida.

Tõenäoliselt kadestavad „Jazzkaart“ paljud teised festivalid Eestis, sest kuulajanumbrid on ikkagi kaunis hämmastavad. Viimastel andmetel külastas tänavust „Jazzkaart“ üle 26 000 inimese. Ilmselt ongi põhjus muusikalises kirevuses ja ega vist teistmoodi saagi. Kui programm oleks täis ainult padudžässi Ambrose Akinmusire, The Bad Plusi või Benoit Delbecqi stiilis, siis oleks see nišifestival, mis ajaks kusagil nurga taga oma asja, aga ei ületaks peavoolu­meedia uudiskünnist. Eks seetõttu on festivalil välja mõeldud ka hilisõhtune klubivöönd. Nii näiteks sobis Berliini trio Komfortrauschen iseenesest Punase Maja industriaalsesse õhkkonda ideaalselt, kuid džässifestivali kontekstis võttis see saksa steriilne ja halastamatu tekno natuke nõutuks – nagu ka mõni teine artist, kellel džässi ega ka improvisatsiooniga õigupoolest seost ei olnud.

Kui Vabale Lavale ei ole kontserdisaalina midagi ette heita, siis Punane Maja pakub juba rohkem mõtteainet. Kui ma sinna esimest korda sattusin, siis ei uskunud ma oma kõrvu, kui kuulsin, et festivali üks peamisi lavasid tuleb sellesse tegelikult nirus seisus hoonesse, mis väljast vaadates võiks ehk huvi pakkuda ainult skvottijatele.

„Jazzkaar“ on andnud oma parima, et teha Punane Maja festivali ajaks õdusaks ajaveetmispaigaks, paigaldanud soojapuhurid ning andnud kohvikutele võimaluse oma äri ajada ja vahvleid müüa. Tegelikult ongi see paik festivali keskuseks sobilik. Näiteks tasuta kontsertide päeval laotati sinna laiali plaaditurg, mis oleks võinud toimida ka teistel päevadel, aga ilmselt ei olnud see võimalik bändide tihedate saundigraafikute tõttu. Kontsertide, eriti selliste intiimsemate ja rohkem keskendumist nõudvate puhul on aga oht, et taustasumin, mis kohvikuosas paratamatult eriti hilisõhtusemal ajal muutub tähelepandavaks, hakkab elamust varjutama – eriti, kui laval mängitakse juhtumisi Heikko Remmeli kvarteti laadi padudžässi. Too kontsert oli mulle ilmselt ka üks kõige meeldivamaid üllatusi.

Viimastel aastatel on „Jazzkaar“ kontsertide kõrvale tekitanud ka paralleel­programmi vestlusringide ja igasuguste huvitavate ettevõtmistega, mille eesmärk on džässi populariseerida. Linnaruumiprojektis püütakse tuua džässi lähemale ka tavakodanikule, kes ei pruugi „Jazzkaarest“ isegi varem kuulnud olla.

Tänavustest vestlus­ringidest põnevaim oli kindlasti ECMi plaadifirma ümber keerelnud ja Immo Mihkelsoni juhitud diskussioon, milles osales tõeline raskekahurvägi – äsja ECMi artistiks saanud Kristjan Randalu, juba aastaid ECMiga tihedalt seotud Tõnu Kaljuste ja muidugi Manfred Eicher, kes on iga viimase kui ECMis vastu võetud otsuse taga. Huvitav oli kuulata, kuidas Randalu kirjeldas oma kogemust ECMile salvestamisel ja tunnistas, et tema mõnest loost jäi pärast Eicheri revisjoni alles pool, mõnest kolmveerand. Ka plaadikujunduse osas jäi sakslase sõna maksma. Eks Eicheri geniaalsus avaldubki muu hulgas selles, et ta kuuleb seda, mille peale artistid ise ei tule, aga mis hiljem lõplikult vormistatuna tundub ainuõige valikuna.

Kui meenutada veel kontserte, siis hispaania lauljanna Sílvia Pérez Cruz üksinda kitarriga laval mõjus ülimalt sümpaatselt. Tema hääl on niivõrd varjundirohke ja rikkalik, et tundub, nagu kõlaks kõik tema esituses huvitavalt, milline iganes poleks repertuaar – Ladina-Ameerika muusika, flamenko, Edith Piafi laulud … Festivali kontekstis liigitub see kontsert ilmselt maailmamuusika sektsiooni, mis on „Jazzkaarel“ ka alati olnud esindatud.

Eraldi toon välja Estonian Dream Big Bandi juubelikontserdi, mis kroonis tasuta kontsertide päeva. Kui midagi tasuta pakutakse, siis on nõudlus alati suur ja ka Vabal Laval oli vähemalt kontserdi alguses selline mass igas vanuses inimesi sülelastest eakateni, et ma isegi ei suutnud meenutada, kas olen viimasel ajal näinud mõnel džässikontserdil niivõrd pilgeni täitunud saali. Kuuldavasti oli sarnane olukord „Jazzkaare“ esimesel pühapäeval valitsenud ka teistes Telliskivi piirkonnas asetsenud improviseeritud kontserdipaikades, kus kontsertide külastamise eest raha ei nõutud.

„Jazzkaarel“ käia on kahtlemata trendikas, selles mõttes on „Jazzkaar“ kujunenud justkui elustiilifestivaliks. Ajalooliselt on „Jazzkaar“ aga olnud igasugustest trendidest alati sammu võrra ees ja loodetavasti peetakse seda silmas ka edaspidi – eriti aasta pärast, kui 30aastaseks saava festivali programmi suhtes on taas põhjendatult kõrged ootused.