Tartu vangla raamatukogus on eriti populaarsed teemad filosoofia, psühholoogia ja eneseabi, laenutuste edetabelis troonivad aga tehnikaajakirjad.
Võib-olla oleks hea luua raamatusaar, kuhu autorid ja kirjastajad saaksid pidevalt tuua oma teosed ja kuhu laekunud värske kirjandusega varustataks haigla- ja vanglaraamatukogusid?
Rootsi kirjanik Lena Andersson uurib armunu psüühet – ja mitte luubi, vaid lausa mikroskoobiga.
Väljamõeldist Katariina I-st kui Rõngu talutüdrukust Martast on nüüdseks tiražeeritud, nii et vähe pole.
Isegi kõige getostunumal struktuuril on oma hierarhia, mille tipus on poliitikud, kelle poolt „marginaalid“ hääletavad.
Kertu Moppel on loonud selge loogikaga maailma, kus etendajad püsivad küll oma tegelases, kuid on nende suhtes kõrvaltvaatajad – kusjuures heatahtlikud.
Arhitekt Tania Tovar Torres jutustab kaduvate hoonete lugusid. Arhitektuuri järelelu toidavad kujutlusvõime ja loovus.
Igavuse esteetika on osake moodsale kunstile tunnuslikust mässust kunsti instinktiivselt antud universaalse olemuse vastu.
Joel Tammiku heliteosed kulgevad tihti sihipäratult – ta tajub maailma justkui rikkumata uudishimulik laps.
Paul Hoyningen-Huene: „Teaduslik imperialism on kitsarinnalisus, vaade, et kõik peaksid olema ühe või teise teaduse, näiteks füüsika sarnased.“
Oleme harjunud hierarhilise mõtteviisiga, aga see tuleb kahtluse alla seada. Miks peaks linn olema normatiivne standard, millega ääremaad võrrelda?
Liisa Hirsch ja Justė Janulytė püüavad püsida muusikakunsti laineharjal ning arendada edasi kitsast suunda, kus ei eeldata mitte midagi.
üks asutajatest
„Jaanipäevas“ puudub läbiv tegevus ning kandev konflikt, see on „meie elulugude“ laadne lavajutustus, kus näitlejad toovad meie ette eriilmelisi karaktereid.
Wiesbadeni filmifestivalil „Go East“ analüüsiti Baltimaade filmiajalugu ja identiteeti sümpoosionil „Hübriididentiteedid. Balti filmikunst“.
Thilo Sarrazini raamatu probleem on argumentide pealiskaudsuses, soovimatuses tõsiseltvõetavate vastaste kriitikale vastata ja pidevas hüplemises eetiliste eelduste vahel.
Uno Naissoo klarnetikontsert kõlas viimati 34 aastat tagasi Peeter Lilje dirigeerimisel ERSO ja klarnetisolisti Hannes Altrovi esituses.