Imaginaarsed ruumid

Arhitekt Tania Tovar Torres jutustab kaduvate hoonete lugusid. Arhitektuuri järelelu toidavad kujutlusvõime ja loovus.

TRIIN OJARI

Teise templi lugu. Saalomoni tempel on Jehoova enda käsu kohaselt püstitatud pühakoda, kahel korral hävinud ja taas „algupärasena“ püstitatud hoone, mille püha müüri juurde Jeruusalemmas toob ehe usk igal aastal tuhanded inimesed üle maailma. Templi koopiaid on aegade jooksul ehitatud paljudesse paikadesse. Nelja aasta eest avati ka São Paulos uus hiiglaslik Saalomoni tempel. Oma kümne tuhande kohaga on see Brasiilias suurim. Jumala Kuningriigi universaalkirik (UCKG) tegi pühakoja jälle „täpse koopiana“, ent loomulikult kümneid kordi suuremana – ning taas toob ehe usk massid selle juurde. Maja küütlev valgusmäng ja teatraalsed tseremooniad räägivad sedasama igavest lugu hoone kui idee kestvusest. Kopeerimine on algse säilitamise abivahend, kuid jääb küsimus, kas sel juhul on ikka tegu täiesti uue hoone või siiski pärandiga.

Seadusandluse keerdkäikude lugu. Silmapiiri taha ulatuv Le Corbusier’ vaimus klotsidest México Tlatelolco elurajooni tornmajad said 1985. aasta maavärinas kõvasti kannatada, üks kukkus koguni kokku ja tappis sadu inimesi. Millegipärast on modernismi lõppmäng olnud mitmel pool dramaatiline: õhkimistes hävinud hooned sümboliseeriksid nagu ühe ajastu kaardimajana kokkukukkumist. Võimude otsusel pidi lammutatama ka teised tornid, ent rahapuudusel protsess venis, vanad määrused asendusid uutega ja osa inimesi ei läinud oma kaardimajadest kuhugi. Segadust oli palju ja härra Leopoldo, aastaid tulutult oma luksusliku katusekorteri tagasisaamise eest seisnud mehe lugu on sama sünge ja kafkalik, nagu ikka väikeste inimeste lood, kes tahavad süsteemi vastu võideldes tagasi saada oma kaotatud paradiisi. Leopoldol läks ligi viisteist aastat, et terrasside ja marmorpõrandatega eluase jälle talle kuuluks, ometi polnud hävingu järel suure vaevaga üles ehitatud kodu enam sama, sest maailm, isiklikud suhted ja moodsas kodus peituv õnn – kõik oli pöördumatult muutunud.

Järelelu lugudes

Lugude jutustamine on ilmselt iidseim viis kujutlusvõime tööle panna, kohad ja inimesed ellu äratada. Ka arhitektuurist kirjutades on tehtud seda ikka ja jälle: lõimitud füüsiline ruum kirjanduslikuga, lastud fiktsioonil reaalsete ruumide üle võimust võtta, loodud teadmine emotsionaalselt, mitte dokumentide või joonistega vooderdatud pinnalt. Veneetsia pole sama pärast Italo Calvinot, postindustriaalne linn pärast William Gibsonit.

Mehhiklanna Tania Tovar Torres on arhitekt ja kuraator, kes väljendab end just nimelt lugudes ühel või teisel viisil kummalistest majadest, mida ta on leidnud üle maailma. Teda huvitab majade juures aeg ja selle suhtelisus, täpsemalt majade surmahetk ehk articulo mortis – viiv, mis jääb hävingule määratuse ja tegeliku lõpu vahele ja mis mõnel juhul võib venida aastakümneteks. Mis jääb järele? Milliseks kujuneb hoonete järelelu, kui füüsist enam ei ole? Iga kadumine jätab jälje nii maastikule kui ka arhiividesse. Mõne maja sisuks on tema transtsendentaalne funktsioon, mitte füüsis, nagu see on aeg-ajalt uuesti üles ehitatavate Jaapani templite või Saalomoni pühakoja arvukate variatsioonide puhul. Mõne maja loo räägivad selle elanikud (ka härra Leopoldo Méxicost on päriselt olemas ning tegeleb oma uuesti üles ehitatud korteri müügiga). Tovar Torrese peategelasteks on nii ISISe hävitatud Palmyra iidne tempel kui ka Londoni Robin Hoodi aiad¹ – vaatamata kõigi aegade suurimale kaitsekampaaniale on see modernistlike sotsiaalelamute kaitsjate meelehärmiks lammutamisel, ehkki Victoria ja Alberti muuseum pidas vajalikuks kahekorruselise tüki kadunukesest ajaloo tarbeks siiski talletada (sic!).

Tõepoolest, mateeria paralleelid inimese elutsükliga on siin kerged tulema: „Hoone hääbumine toob arhitektuuri aja mõiste: kaduda võib kas järk-järgult või korraga, loomulikel või välistel põhjustel. Ometi võtame me hooneid loomuldasa püsivatena ega suhtu seetõttu arhitektuuri kadumisse samamoodi nagu inimkeha lahkumisse. Hoone kadumine on meie meelest ebaloomulik,“ juhatab Tovar Torres oma teema sisse.² „Isegi kui ta on läinud, jätab hoone alati endast jälje. Võib-olla soovime leida midagi peidetut, varjatut või unustatut ning just sellepärast huvitavad meid mahajäetud maastikud või hävitatud linnad, tühjad krundid ja augud, varemed oma haigutavate sissepääsuavade ja grotesksete moodustistega. Seetõttu naudime ka lammutamisest tehtud videot või fotosid majast, mis kohe kaob – meile meeldib nostalgitseda keset tänapäeva ühiskonna muutlikkust.“

Arhitektuur kui uurimus

Noore arhitekti Tania Tovar Torrese Tallinnasse avatud loengute raames esinema kutsumise taga on tulevikuarhitektuuri platvorm, üleeuroopaline võrgustik Future Architecture,³ mille eesmärk on tutvustada tulevikutegijaid trendikate märksõnade valguses (innovatsioon, noored, linnade tulevik ja kriitiline praktika). Columbia ülikoolis kureerimise alal magistrikraadi saanud ja seejärel teoreetiliste projektidega seotud olnud Tovar Torres ei ole selles noorte arhitektide seltskonnas mingi erand: meie ajale omaselt on enamik võrgustikuga liitunud noori andeid kuraatorid, korraldajad, kirjastajad või koosloome entusiastid. Nende töö sisuks on võrgustike loomine ja elushoidmine, nad töötavad poole kohaga akadeemilises maailmas ja poole kohaga kui maailmaparandajad, sotsiaalprojektide elluviijad, urbaansete ajutiste keskkondade loojad. Arhitektuurist räägitakse kui tegevusest, sündmusest, teatud ühiskondlikust programmeerimisvõttest, mille väljundiks võib olla elanike loodud linnaaed, korteriturgu raputav jagamismajandusprojekt, samuti probleemse linnajao või hoone tulevikustsenaarium. Sealjuures on avalikkuse ning meedia kaasamine nende tööde orgaaniline osa.

Kui Tovar Torrese käest selle kohta küsisin, ütles ta, et arhitektuur pakub lihtsalt nii palju erinevaid võimalusi: „Küsimus on ka auditooriumi laiendamises. Uute vahendite tõttu saab ületada piiri arhitektide ja mitte-arhitektide vahel, trükiste ning näituste vahendusel läheneda aga teistelegi nähtustele ruumiliselt. Teiselt poolt on ka vastuvõtt muutunud spetsialiseeritumaks ja turgu on nii näitustele, uurimustele kui ka arhiividele – neis nähakse väärtust.“

Ka Tovar Torres tegeleb mõnes mõttes arhitektuuri perifeeriaga, majade järelelu konstrueerimisega lugudes, mille fiktsiooni ja päriselu piiril kulgev sündmustik ja fataalne alatoon võiksid köita ka neid, kes arhitektuurikirjutisi igavaks peavad. Kontekst loeb samuti: „Mehhikos leiab alati tööd büroos projekteerijana, ent kuraatoreid eriti pole. New Yorgis seevastu sain aru, et seda tüüpi töö alal valitseb seal kõva konkurents ning seetõttu tuli ka otsus luua endale ise töö, alustada omaenda projektiga.“ Sügisel avabki Tovar Torres pealinnas Méxicos arhitektuurigalerii Proyector.

Peatatud aeg

Columbia GSAPPi⁴ kriitilise ja kontseptuaalse praktika kursust ning oma teemat kirjeldades rõhutab Tovar Torres, et teda on alati huvitanud, kuidas rääkida arhitektuurist, ilma et peaks tingimata ehitama: „Columbia näitas, kuidas eri viisil arhitektuuri mitmekülgsusele läheneda. Sel ajal töötasin ka Arthur Rossi arhitektuurigaleriis, kus näituste juhina tegutses Mark Wasiuta. Toonased näitused olid väga arhiivi- ja dokumenteerimispõhised. Vahel polnud maju enam olemaski, kuid nende kohta kirjavahetust ja fotosid uurides oli tunne, nagu oleksid nad endiselt alles. Nägin siin intriigi. Lõputööd kirjutades huvitas mind, kuidas rekonstrueerida midagi, mida enam ei ole, mida tähendab hoone mälestuse hoidmine, samuti paralleelid inimeste rituaalse käitumisega – testamendi või nekroloogi kirjutamisega. Majad seda teha ei saa.“

Tovar Torrese sõnul alustaski ta oma uurimusi hoonete kohta käivatest juriidilistest dokumentidest, millega olid need majad kasutuskõlbmatuks kuulutatud. Seejärel jälgis ta, mis muutus selle ajaga, kuni need ka tegelikult lammutati. „Juba kirjeldamise viis oli omaette huvitav – kui kuivalt ja valikuliselt maja kirjeldati: meetrid, korrused, seinad. Juba see võttis majadest elu välja. Need paberid olid täpsed ja puudulikud ühteaegu. Tahtsin selle puudujäägi tasa teha, majadele midagi tagasi anda. Seetõttu tõin sisse kirjandusliku poole, kuna olen ise suur lühijuttude fänn.“

Oma lugude alusmaterjalina kasutab ta niisiis väga erinevaid allikaid oma lemmikute Edgar Allan Poe’ või Franz Kafka novellideni välja. „Miksin tükke siit ja sealt, kusjuures teen majadest lugude peategelased. Mõni lugu sai väga sünge, sest oli lihtsalt nii kahju pealt vaadata, kui majad vaikselt lagunevad, mõni on jälle rõõmsam.“ Tovar Torresele on oluline nii juttude laiem publik kui ka emotsiooni edasiandmine. „Mind huvitab imelik olukord, kuhu majad on jäetud. Need ei pea tingimata olema kuulsad hooned, vaid võivad olla täiesti tavalised ehitised, mida kõik mäletavad või kus paljud tahavad info kogumisel aidata.“

Üks erilisemaid objekte on arhitekti arvates juba mainitud Tlatelolco elamud, mis said maavärinas kõvasti kannatada, ent mille lammutamine venis, sest omanikul polnud selleks raha, inimestel polnud mujale minna jne. „Ja nii ta seisab zombina tänaseni, kokku kukkumas, ent asustatud.“ Mu mõtteisse lipsab paralleel maailmas tuntust kogunud Torre de David, Caracase pooleli jäänud kõrghoonega, mille betoonist skeletis elutseb kirev isetekkeline kogukond. Meie Tallinna linnahallgi oma talveunes on näide pikaksveninud vahehetkest enne surma (või uuestisündi?).

Arhiiv kui tööriist

Tovar Torrese lugude puhul on tegu arhitektuuri representatsiooniga, ühe võimaliku esitusviisiga, kus panus on tehtud nii lugeja kujutlusvõimele kui ka dokumentaalse materjali loovale käsitlemisele. Teda huvitavad arhiivid (teema, mis on infoküllasel digiajastul aina raskemini haaratav), nende subjektiivsus ja põhjatud tõlgendusvõimalused. Tovar Torrese seos mäluasutustega on tegelikult üsna otsene, sest ta on lühikest aega töötanud mainekas Montréali Kanada arhitektuurikeskuses (CCA), rahvusvaheliselt ühes tuntumas arhitektuurimuuseumis, kelle trump on nii erakordsed kogud kui ka teadlik arhiivi strateegilise tööriistana kasutamine.

Tovar Torres leiab, et praegu on pärandiga tegelemiseks taas hea aeg: „Möödas on tuhin otsida alati uut, millel poleks minevikuga midagi tegemist. Nüüd, vastupidi, minnakse tagasi, otsitakse algupärast. See peegeldub kõiges, alates moest kuni retrokultuseni välja. Arhiivi minnakse otsima seda, mis on vahepeal kahe silma vahele jäänud, mida on juba varem tehtud, ent anda sellele tänapäevane vaatenurk, esitada uusi küsimusi. Toimunu kohta saab alati midagi uut öelda ja see aitab mõista seda, mida me praegu teeme.“ Tema sõnul ongi vaja arhitektuurinäituste puhul ennekõike läbi mõelda, kuidas esitleda arhitektuuri kui laiemat nähtust, mitte tingimata üksnes hooneid.

Tovar Torresele on kõige huvitavamad leiud kummalised märkmed ja vihjed inimese või teatud aja kohta – need käivitavad loo. „Näitust tehes on habras piir selle vahel, mida on sobiv näidata ja mida mitte, eriti kui asjaosaline on veel elus,“ kirjeldab ta oma kogemust CCAs arhitektuuriajaloo grand old man’i Kenneth Framptoni arhiiviga töötades. Kõige põnevam oli muidugi kirjavahetus, sest loomulikult suhtles Frampton XX sajandi arhitektuuriajaloo põhilise koostajana nii-öelda kõigiga. Kuna arhiivi põhjal koostatud näituselt jäi palju isiklikku välja, kasutati materjal ära näiteks publikuprogrammides, mille raames loeti kirju avalikult ette. „Delikaatne asi muidugi, sest tegu on ikkagi erakirjadega, mis polnud avalikustamiseks mõeldud,“ tõdeb Tovar Torres.

Lugudes, teadagi, on sarnasus tegelike persoonidega juhuslik. Isegi kui peategelaseks on hoone, on see kirjanduslik konstruktsioon, fiktsionaalne ruum. „Kõige mõjuvõimsamad arhitektuuriteosed pole sugugi reaalsed ehitised. Me püstitame need lugudes – olgu need siis müüdid, fiktsioonid või poeesia,“ on kirjutanud arhitektuurikriitik Aaron Betsky kogumikus „Beyond“, kus püüti teha sama mis Tovar Torreski, arhitektuuri kirjeldamise asemel kirjutada selle teemal lühijutte. „Ehitatuna on arhitektuur täiesti abstraktne. Kriitikust või interpreteerijast sõltub arhitektuuri majast väljameelitamine. Siin astub mängu kirjutamine.“⁵

Kirjutamine on üks võimalus ruume uurida: keel on nagu joonis, mis loob maailma, mida veel olemas ei ole. Mis seal salata, loomulikult nõuab see annet ja lahtilaskmist analüütilisest kaanonist, ent pakub ka alternatiivi praegusele pildikesksele maailmale, kus meid sunnitakse tarbima ainult visuaalset infot ja tuleviku näib olevat juba keegi loonud.

1 1972. aastal valminud elamu oli arhitektide Alison ja Peter Smithsoni tuntumaid töid, mille päästmiseks võtsid sõna nii Briti muinsuskaitse kui ka rida nimekaid arhitekte. Sellele vaatamata on praeguseks kahest hoonest üks lammutatud.

2 Tania Tovar Torres esines Tallinnas kunstiakadeemia arhitektuuri osakonna avatud loengute raames 5. IV 2018.

3 Vt futurearchitectureplatform.org. Võrgustiku koostööpartneriks Eestis on arhitektuurimuuseum, kelle vahendusel jõuavad siia loengutega peamiselt Euroopas tegutsevad noored arhitektid.

4 Columbia ülikooli arhitektuuri, planeerimise ja muinsuskaitse magistrikool (Columbia Graduate School of Architecture, Planning and Preservation).

5 Aaron Betsky, The Alpha and the Omega. Beyond no. 1. Amsterdam 2009, lk 127. Kogumikku ilmus kaks numbrit, siis läks kirjastus pankrotti.