Kas maailm jääb seisma, kui arvutid peatuvad?

TRIINU SOIKMETS

Eesti Maalikunstnike Liidu näitus „Kui arvutid peatuvad“ Jõhvi kunstikooli galerii kuni 14. V, kuraator Rait Rosin.

Näituse pealkiri kõlab fataalsena. „Kui“ ei ole tingimuslik – mis siis juhtub, kui arvutid peaksid peatuma – , vaid pigem määratleb aega, mil see nagunii juhtub. Jõhvi kunstikooli galeriiruum näitab aja ise kätte. Sealne seintesse imbunud lakkpõranda ja klaveri lõhn on küllap tuttav igale nõukogude ajal lasteaias käinule, kes ei osanud toona arvutitest puudustki tunda, rääkimata nende peatumise pärast muretsemisest. Üks asi, mis arvutite peatumisel juhtuks, oleks see, et noorema põlvkonna ekstaasiallikaks oleks arvutimängude asemel taas lihtsalt lasteaias klaveri saatel puupulgakestega rütmi kaasa toksimine, või kellel veab – triangliga tinistamine. Näituse peaauhinna annaksin seega kindlasti installatiivsele näitusekeskkonnale ehk Jõhvi kunstikooli galeriile ja selle nostalgilisele aroomile.

Näitusetöödega püütakse teemat avada – nagu ühel grupinäitusel ikka –, siit ja sealtpoolt. On nii otsesemaid kui ka kaudsemaid, arusaadavamaid kui ka arusaamatumaid käsitlusi. On portreid, kus lihast ja luust inimese lümfisõlmestik ja veresoonestik on asetatud kihiti andmevoogude (Maret Suurmets Kuura) või elektrooniliste trükkplaatide radadega (Olesja Katšanovskaja), tuues lihtsamas või keerukamas vormis esile inimese ja masina sõltuvussuhte, nende samastumise. On jutustavaid, ajas tagasi või edasi minevaid figuraalkompositsioone (Nelly Drell, Karl-Kristjan Nagel, Lii Pähkel), mis lisavad teemale kas nostalgiliselt naiivse, futuristlikult utoopilise või hoopis süüdimatult naljatleva mõõtme ja tooni. On geomeetrilisi tõlgendusi, happelisi vormimänge (Eva Jänes) ja optilisi illusioone (Herlet Elvisto), mille mõjust silmanägemisele võib tuletada vaid väga improviseeritud seose teemaga: arvutite peatumishetke üheks signaaliks on tajumoonded ja meelepetted, meelelahutus sisekaemuslikus 5D kinos.

Näituse peaauhinna võiks anda installatiivsele näitusekeskkonnale ehk Jõhvi kunstikooli galeriile ja selle nostalgilisele aroomile.

Tiiu Rebane

Näitusel on ka töid, mis rändavad ühelt näituselt teisele ja mille puhul tekib paratamatult küsimus, mis on selliste, justkui esinemiskohustusega sarigrupinäituste printsiip: kas teema valib tööd või töö valib teemad? Esimesel juhul püstitab kuraator kunstnikele ülesande, mille need täidavad, esitades sellega haakuvad uhiuued või varem valminud tööd. Teisel juhul esitab kunstnik üheainsa, ükskõik millal valminud töö, ükskõik millise ülesande täitmiseks. Ja kuigi tehniliselt ta ei eksi, sest see töö võib tõesti olla niivõrd universaalne, siis lati alt läbi jooksmise maik on siin ikkagi man. On loogiline ja loomulik lülitada isikunäituse tarvis valminud uued tööd hiljem grupi,- teema- või retrospektiivnäituste koosseisu, kuid viia üks ja sama akt mitmele järjestikusele, sama pundi ja publikuga ühisväljapanekule – see on nagu sõprade tüütamine ühe ja sama jutu või anekdoodiga.

Mõnes mõttes on üheks selliseks (aga siiski mitte eelmise märkusega kuidagi seotud olevaks) lahenduseks loodusvaated. Kõige kiuste moodustavad kõnealuse näituse minu silmis kõige kõnekama kombinatsiooni just seda žanrit esindavad ja kõrvuti paigutatud tagasihoidlikult efektsed tööd (Anne Parmasto, Valev Sein). Üks kujutab lopsakat sirelipõõsastikku, teine tuhastunud metsaviirgu. Looduse pungumised ja närbumised on siinses kultuuriruumis justkui sünni ja surma semiootilised märgid, millega mängimine on vaatajale arusaadavam kui abstraktsed nägemused Harmagedonist. Pole vaja ümber nurga mõtlemist või tagamõtte otsimist, et näha seost: kui arvutid peatuvad, heidame taas looduse rüppe – kui seda selleks ajaks alles on.

Selle seose kõnekus peitub aga siiski hoopis selles, millest see ei kõnele. Floorat kujutavad meie kunstnikud hästi, kuid kus on fauna? Kus on künnivaresed ja tori ruunad adra ees? Sülearvuteid ja iPad’e oskavad kunstnikud samuti maalida, aga kuidas oleks sisepõlemismootori või auruveduriga? Sotsrealistlik temaatika oleks siin näitusel sama sisukal kohal kui eelmainitud klaver ja lakkpõrand, kuid arvutitel baseeruva automaatika taustal paistab üha enam ununevat, et töötegemiseks on ka manuaalseid ja mehaanilisi viise. On ju kuraator Rait Rosin ise ka nentinud: „Isegi kui toimuvad maailma raputavad sündmused, ei kao kord leiutatud seadeldised.“ Kus need seadeldised siis on? Kas tõesti sirelipõõsas kudrutava tulnukapaari käes?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht