Kas me oleme valmis selleks, et „Kultuur 2030“ peamine arutelu toimub erakondade vahel?
Kersti Kaljulaid: „Ei pea olema teab mis rikas koht, et arvestada ühiskonna nõrgematega.“
Rahapuudusest tõukuv närvilisus on vähemasti osa seletusest, miks on Eesti erakondade käitumine aina metsikum ja lubadused ebarealistlikumad.
Keskkonnaministeeriumi poliitika: 30 aastaga metsadele lageraietega ring peale
Eesti rahvussport iroonia ja retoorika mänguväljal
Sport pole õieti kunagi ühelegi kunstivaldkonnale suuremat huvi pakkunud. Eesti kunstis kipub kogu muu massikultuur olema igati aktsepteeritud, aga spordi kohal laiub üüratu pimetähn.
Raamatu põhiliin jookseb mööda teatreid ja sealseid olulisemaid lavastusi, kus Aarne Üksküla on mänginud.
Parmupilliaasta tähtüritusega anti põhjalik ülevaade praegusest eesti parmupillikultuurist ja mängijatest ning vanadest mängutraditsioonidest.
Perifeeria varjatud potentsiaal avaneb näitusel tugeva minimalistliku installatsiooni kaudu, paradoksaalselt on see välja kasvanud hoopis vastupidise iseloomuga ruumist.
Agnès Varda: „Tööd tehes on mul meeles alati kolm suurt sõna: inspiratsioon, loomine ja jagamine.“
Jämekoomika toimib suurepäraselt, kui seda ümbritseb rangelt pidulik pieteet – nii lasti ka narr õukonna kopitanud õhku värskendama.
Martin McDonaghist on „Kolme reklaamtahvliga“ saanud käesoleva kümnendi uus Tarantino, Coenid ja Kieślowski.
„Невесомость“ koosneb kolmest paralleelsest ja üksteisest sisuliselt sõltumatust osast: Ruslan Stepanovi liikumisest, Oliver Kulpsoo valguskujundusest ja Artjom Astrovi muusikast.
Elina Brotheruse ülimalt lihtsatest teostest võib leida sümboleid, teoste melanhoolne noot paneb tajuma elu absurdsust ja märkama eksistentsi tühja kulgemist.
Paul O’Neill ja Eliisa Suvanto: „Tahame luua ruumi, kus empaatiat, kaasamist ja mitmekesisust mitte üksnes ei hinnata, vaid ka stimuleeritakse.“
Kuuldes sõna „uusaastakontsert“, kangastub Viini Filharmoonikute 1. jaanuari kontsert ja käsi haarab teleripuldi järele.
Erja Kärkkäineni värvilised maastikud ja Anssi Hanhela tabudeta suhtumine seksuaalsusse ei kummuta küll põhjala kuvandit, kuid kutsuvad suhtlema.
Mai Murdmaa koreograafikäekiri on „Ninasarvikus“ tunda: duettides on palju nostalgilisi tõsteid, haardumisi, kõikumisi, libistamisi, kehade mängu.
Kontserdil „Ludus tonalis“ tulid valdavalt ettekandele heakõlalise helikeelega nüüdisteosed, kuid võis hoomata ka katsetamisvalmidust.
Eesti tööstuse ajaloos oli Kreenholmi manufaktuur kui riik, mille kuulsusetu lõpuga jäi meile kaela üüratu ja esmapilgul üle jõu käiv pärandus. Või kas siiski?
„Meie väike saladus“. Rebeka Põldsami intervjuu president Kersti Kaljulaiuga
Ott Karulin, „Kelle asi on „Kultuur 2030““
Kaarel Tarand, „Ratas ei käi, sest raha pole“
Piret Voolaid, „Tugitoolispordist meeleheiteolümpiani“
kontsert „Soolo“ sarjas „Ludus tonalis“