Folgisoojus talvises Tallinnas

Parmupilliaasta tähtüritusega anti põhjalik ülevaade praegusest eesti parmupillikultuurist ja mängijatest ning vanadest mängutraditsioonidest.

MAILI METSSALU

V parmupillifestival 2. – 4. II Tallinnas. Korraldaja Eesti pärimusmuusika keskus.

Parmupill on üks vähestest instrumentidest, mida iga levikumaa soovib nimetada just oma maa põliseks rahvapilliks. Nii ka Eesti. Uurijate sõnutsi on niisuguse ehitusega pillid pärit küll Aasiast, ent vanimad Eestis säilinud pillileiud on dateeritud juba XIII sajandisse. Vähemalt nii kaua on siinsetel aladel selle müstilise instrumendi kõla kindlasti võnkunud.

Parmupill on idiofon, mille heli saab valjemalt kuuldavaks alles kokkupuutes inimese kehaga. Nii kasutab see vanasti mokapilliks või suukandleks kutsutud pisike metallist muusikariist mängija koljut kõlakojana. Selliselt toob parmupill kuuldavale sumiseva alatooniga kirka ülemhelirea. Mitmesuguste suuõõne tehnikate, sisse- ja väljahingamiste ning huultega pillikeele katmise abil saab mängida päris keerulisi meloodiaid ning luua põnevaid rütme. Seega ei ole parmupill mingi naljapill, vaid tõeline instrument, mille mängimisse tasub süveneda, sest avastada on väga palju.

Sel aastal peeti parmupillifestivali juba viiendat korda ning see on Eestis kindlasti kõige mahukam parmupillile keskendatud sündmus. Kolm pillisuminat täis päeva said sisse­juhatuse reedel, mil klubis Sinilind leidis aset suur parmupillikontsert. See rahulik ja pingevaba ülevaatekontsert näitas, milliste nurkade alt parmupillimäng tänapäeval avaldub. Selgelt eristusid kaks peamist stiili: nüüdisaegsel mängijal on valida traditsiooniline mängustiil või uuenduslik, enda moodi mängimine. Kuigi kõlas ka nende kahe kombinatsioone, eristus iga mängija telg ja selgroog üsnagi kindlalt. Kõigi esinejate puhul oli tunda tänulikkust selle pilli olemasolu eest ning koos tehti kummardus kõigi aegade mängijatele ja pillimeistritele. Kontserdil esines viis sooloartisti: Katariin Raska, Tom Willy Rustad Norrast, Cätlin Mägi, Áron Szilágyi Ungarist ja Meisterjaan.

Meisterjaani parmupilli luubid koos elektrikitarri käikudega pärinesid popi ja psühhedeelse muusika kohtumisalalt.

Maili Metssalu

Kõigepealt toodi lavale traditsioonilises stiilis mängijad, kes jäljendavad oma mängutehnikas arhiivisalvestistelt õpitut. Vanem mängustiil on Eestis levinud peamiselt tantsimise saateks. Kahjuks töötas kontserdiks valitud ruum korraldajatele vastu: kuigi mängijad olid pühendunud ja esinemisaltid, summutasid tantsupõranda servadesse paigutatud tooliread labajalakire ning tantsuklubile omane hoogne tantsulust industriaalses keskkonnas ei avaldunud. Avapaar jäi põrandale üksi ning vahemaa esineja ja kuulajaskonna vahel püsis paraku kontserdi lõpuni. Oli tunda, kuidas Sinilind ei kõlanud sel korral parmupilliga kokku ning kogu kontserdist jäi meelde vastuolu sisu vägevuse ja ruumi nõrkuse vahel. Ometi ei ole juhtunut vaja tõlgendada kui ebaõnnestumist, sest sisemine rütm käivitus igas kuulajas kindlasti ning ehk vajas publik sel õhtul rohkem just meelerännuelamust kui folgipärast sussisahistamist.

Ajaloost on teada, et šamaanid on siin-seal kasutanud parmupilli justkui hobusena, et rütmi ja vibratsiooni seljas sõita sügavale sisemistele radadele. Nii kandis ka mitme esineja loodud helimaailm kuulajad alateadvuse piirialadele kõndima. Vanadest aegadest pärit muusika lõi eriti kõlama Katariin Raska ja Tom Willy Rustadi etteastetes. Just nemad, õpilane ja tema Norra õpetaja, mängisid sel kontserdil kõige traditsioonilisemas võtmes. Nende kaudu avaldus parimal viisil vanade muusikute mänguviis ja pillilugude tantsufunktsioon. Ka Cätlin Mägi tõi vanade külapillimeeste kohalolu oma lugude kaudu publikule väga lähedale, kuid lisas kamaluga tänapäeva. Cätlin esitas luuperi abil oma uuelt plaadilt „Mu pill parmupill“ kihilisi, hea huumoriga vürtsitatud ja nutikaid seadeid oma lemmikpillimeeste lugudest. Sekka kõlas paar mängulaulu, millest eriti vahetu kogemuse andis „Siidisulgis linnukene“.

Kontserdi teises pooles sai parmupill näidata oma kõlavõimalusi. Ungarist pärit Áron Szilágyi andis pöörase, kõlavärve ja kujutluspilte täis kontserdi, kus keegi ei oleks söandanud nimetada parmupilli vaikseks nurgassumisejaks. Áron suutis ihuüksi oma parmupilliga täita kogu saali ja publikul tõusid elamusest ihukarvad püsti. Eriliselt toimis Ároni kirjeldus Jakuutiast pärit vana kevad­traditsiooni kohta. Nimelt interpreteeris ta Jakuutia kevadise pööripäeva kommet, kus uuristatakse jäässe auk ning sellest hulk maad kaugemale teine. Esimesest sukeldutakse jääkülma vette ja püütakse välja pääseda teisest. Vahemaa kahe jääaugu vahel olnud aga pikk ning seda läbides hakanud hapnik sukelduja kopsudest peagi otsa saama. Aga just siis, kui surm tundus lähedal olevat, avanes sukelduja ees päikesest hiilgav valgusesammas, kustkaudu üles ujudes leidis aset vaimne uuestisünd kevadesse.

Viimasena suurendas Meisterjaan veelgi panuseid ning parmupilli luubid koos elektrikitarri käikudega pärinesid juba popi ja psühhedeelse kohtumisalalt. Plokke ja miksereid läbivad helid olid hullutavad ja võimsad ning oleksid võimaldanud väga hoogsat pidu, kuid taas ei soovinud ükski kaasaelaja tühjal tantsupõrandal rambivalgusse sattuda. Nii sai ka seekord meister­jaanilikku pöörasust nautida ja analüüsida tagasi­hoidlikult toolil istudes. Kontserdi lõpuks oli publik siiski täielikult parmupillilainele häälestunud.

Teine päev oli osalejatel, õppijatel, õpetajatel ja uudistajatel põhiline festivalipäev, sest Erinevate Tubade Klubis pakuti parmupillimängu lühitutvustust, põhjalikke töötubasid, lõbusat koosmängu ja hubast olemist. Just see koht oma toasusside ja korduvate elu­tubadega haakus suurepäraselt parmupilli pisut veidra ja rõõmsameelse ise­loomuga. Seal tunti end oodatult ning päeva sisu võis osalejad kõrvaliste häirijateta kaasa haarata. Töötoad olid põhjalikud ning neid juhendasid nii meie parimad mängijad Juhan Suits, Merike Paberits, Cätlin Mägi, Katariin Raska, Meisterjaan ja Ulvi Võsa kui ka meisterlikud väliskülalised. Osalejad läksid õhinaga kaasa. Pika päeva võttis kokku ettemäng ja lõpuks moodustati suur parmupilliorkester. Õhtu jätkus vaba lava, parmupillivibratsioonist laetud ühisjämmi ning eriliste etteastetega.

Parmupillifestivali kõige läbimõeldum osa oli aga viimasel päeval toimunud Katariin Raska plaadi „Parmu pill“ esitluskontsert. Koostöös nukunäitleja Kadri Skudra Suitsuga loodud kontsert­etendus tõi kuulajad Nuku muuseumi pisikesse sisehoovi, kus oli kasutatud nii ideelise kui ka füüsilise ruumi eri tasandeid. Muusikale anti võimalus olla lihtne, elujõuline ja mõjus. Lugude lugusid jutustav, parmu kui tegelase ellu äratanud maitseka huumoriga tasakaalustatud tervik oli kahe looja esimene ühistöö. Kadri toetas Katariinu muusikat nukuteatrilikult maitsekate detailidega, mis tõid ruumi maagiat ja vabastasid muusika kontserdile omastest piiridest. Hõljuvad pillid ja varjudel sõitvad Norra ekspeditsioonilaevad andsid kuulajale niidiotsa, mida mööda lasta kujutlusel veerema minna. Midagi ei kirjutatud ette ja miski ei üleküllastanud publikut.

Parmupillihuviliste eri vanus, sugu ja rahvus annab aimu selle pilli universaalsusest. Pisike, hõlpsasti kaasa võetav, kiiret eduelamust pakkuv, otsatute avastamisvõimalustega koos või üksi mängitav instrument alustab Eestis alles oma võidukäiku. Parmupillifestival annab instrumendile toetust ja hoiab kogu maailma parmupillikultuuri ühe killuna siinset mängutraditsiooni elus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht