Ehe on südameasi, ehte kandmine on üks ürgsemaid inimlikke instinkte. Kollektsionäärile on ehe elementaarne nagu aluspesu, teistele aga nagu hingeline turvateenus.
2018 on Euroopas kultuuripärandi aasta, et märgataks pärandi mitmekesisust ja riikidevahelisi mõjutusi.
Sõna „pärimusmuusika“ on küll käiku lastud just Viljandi pärimusmuusika festivaliga seoses, aga naljaga pooleks võib öelda, et just viljandlased ei tea, mida see õieti tähendab.
Vene rahvuse erilisuse müüt on tegelikult Nõukogude hariduspoliitika produkt. Seda korrutati nii tihti ja mitmele põlvkonnale, et lõpuks hakkas suur osa venelasi seda ise ka uskuma.
Presidendivalimistest kõrvale jäetud Aleksei Navalnõi selja taga on sadu tuhandeid pooldajaid. See on Venemaa nüüdisajaloos ülitähtis tõsiasi.
Raamat on tänini kirjanduse peamine kandja, aga nii see ei tarvitse kauaks enam jääda.
Vox Clamantis ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor esindavad Pärdi muusika esitamise ideaali kaht eri poolust.
NO99s tehtav teater eeldab vaatajaskonda, kes võiks olla kursis audiovisuaalse kultuuriga laiemalt.
Antoine Picon: „Ilmselt hakkame elama ruumides, mis ei ole loodud ainult inimestele, vaid ka masinatele. Praegu ju planeeritakse linnasid autode järgi.“
Kui koorilauljad jäävad tihti anonüümseteks häälteks, siis Nuku kooris tulevad lavale isiksused, kes moodustavad meeskonna.
Kvantenesetapp on mõtteline eksperiment, mille eesmärk on teha vahet kvantfüüsika interpretatsioonidel.
Piia Ausman: „Kunst ei ole ühepäevaliblikas ega sõltu ainult võimu vahetumisest. Selline arusaamine tuleb kasuks ka kunstiturule.“
Nii uskumatu, kui see ka ei tundu – leiutaja Manfred MIM oli kirjutanud ooperi ning jätnud selle ootama aega, kui ilmuvad tehnilised võimalused tema ideede teostamiseks.
Maailm on liiga kaua katastroofe edasi lükanud, liiga kaua laveerinud segaste ja katteta poliitiliste lubaduste supis. See aeg hakkab otsa saama.
Priit Kruus: „Praegust eesti noorkirjandust iseloomustab töörahu. Noorkirjanikku ei seostata enam mässukohustuse ega brändinäitajatega, tema mõõtühikuks on teksti tase.“
Teatri puhul on see hea, et juba järgmise lavastusega on võimalus ka kõige lagunenum või väsinum maailm uuesti, justkui esmakordselt kokku panna.
Eesti kultuurielus võiks Massiaru töötuba omandada samalaadse kaalu, nagu on Mooste residentuuril.
Juss Piho loomingu mõtestamisel on võtme- ja võlusõnaks „looming“ ise. Eneseküllane looming küsib lakkamatult ja uudishimulikult.
Aaron Moorhead ja Justin Benson on kaks uuema aja teravamat Ameerika žanrifilmitegijat, kes on tuntuseni jõudnud oma tingimustel.
Vastutustundlik riik peab mõtlema, kuidas oma vara kõige ratsionaalsemalt ja kvaliteetsemalt hoida.
Kadri Mälk, „Kogumise võlu ja vaev“
Mihhail Trunin Venemaa presidendivalimistest
2018 on Euroopas kultuuripärandi aasta
Marju Kõivupuu, „Kultuuripärand kui identiteedi ja ühismälu ehi(tu)skivi“
Eesti pärimusmuusika keskuse konverents „Pärimusmuusika hetkeseis ja tulevik“
Tõnu Õnnepalu „Valede kataloog / Inglise aed“
antoloogiad „Kivipilvede all“ ja „Final Cut“
Hardi Tiiduse „Vana hõbe. Lugusid Vana-Kreekast ja Vana-Roomast“