Kogumise võlu ja vaev

Ehe on südameasi, ehte kandmine on üks ürgsemaid inimlikke instinkte. Kollektsionäärile on ehe elementaarne nagu aluspesu, teistele aga nagu hingeline turvateenus.

KADRI MÄLK

Ah! Vanitas vanitatum! Kes meist on õnnelik selles maailmas? Kellel meist on oma soov või kui ongi, siis kellel on see rahuldatud?

William Makepeace Thackeray, „Edevuse laat“ (1848)

Kogumine ja korilus on vanad ja isegi samalaadsed nähtused. Eestlased kui tuntud kütid-korilased mõistavad seda hästi. Seenemetsad on sügiseti inimesi täis. Kuid kunst? Kas ilu ei anna patta panna?

Kunstikollektsionääre leidub Eestiski. Ka neid, kelle kunstikogusid avalikkus näha saab. Enn Kunila maalikollektsioon on ehk eredaim näide. Samuti Aet ja Jüri Kuuskemaa suurepärane ajalooliste tarbeesemete kogu. Kollektsionäär Armin Kõomägi teatavasti deponeerib oma maalikollektsiooni teoseid avalikes ruumides. Lugupidamist vääriv tegu. Sama on teinud ka Tallinna Kunstihoone Fond.

Ehtekollektsionääridega on lugu segasem. Kust läheb joon tõsise ehtekogumise ja lihtsalt kenade iluasjade omamise vahel? Kas seda eristab metoodilisus? Kataloogimine? Andmebaas peab olema, aga eelkõige teadlikkus, tundlikkus, selektiivsus, haritud pilk ja tark raha.

Need küsimused olid epitsentris ka läinud aasta lõpul Amsterdamis toimunud Rijksmuseumi kolmepäevasel konverentsil „Ehtekunst on tähtis“ („Jewellery Matters“). Tegelikult oli üritus hulga laiema haardega, kogu novembrikuu vältel toimus mitmel pool Hollandis ehteteemalisi üritusi – näitusi, vestlusringe, raamatututvustusi, stuudiokülastusi. Teiste hulgas avas oma vastvalminud ateljee külalistele ka meie kunstiakadeemia vilistlane Sandra Savelli, kes õpib praegu Amsterdami ülikoolis ehete restaureerimist.

Kunagine ehtekunsti avangardist Holland soovib oma esirinnas oleku taastada. Neil on selleks ka jõude. CODA muuseumi (Apeldoorni nüüdiskunsti ja regionaalse ajaloo muuseum, kunstis on keskendatud ehte- ja paberikunstile) mahukas Ruudt Petersi näitus „Allikas“ („Bron“) jõuab juunis enne Hiinat ja muid paiku meie disaini- ja tarbekunstimuuseumi kutsel ka Tallinna.

Hanna-Maria Vanaküla. Hedonsim. Viimane sild. Kaelaehe, puusüsi, pigment, vaik, kumm, vask, 2016. Helen Drutti erakogu New Yorgis.

Erle Nemvalts

Miks meil Eestis on ehtekogumine, nagu ta on? Kas vaid seetõttu, et „puudub kodanlus ja aadel“, nagu on laulusalmis osutanud Juhan Viiding? Jah, ka seetõttu.

Kunsti kogumine on kirg. Nii nagu igasugune kirg, on see irratsionaalne. Kunst annab meile selle, mida elu pole ehk suutnud. Või väljendab seda sõnatul kombel. Alateadvusse peitunud hämarad seosed juhivad meid sellel tunnetuslikul teel. Me teeme seda oma tahte ja võimaluste kohaselt. Maksumaksja raha kulutamise argument langeb siinkohal ära.

Ja veel – pärandehted. Nii nostalgiline, kui see ka pole, on pärandehete väärtuse emotsionaalne olemus palju olulisem nende tegelikust väärtusest. Olen näinud ja aidanud parandada õhkõhukeset väärismetallist sõjaaegset sõrmust. See paistis peaaegu läbi – nõnda õhuke oli selle hõbedakiht. Seda oli hoitud peres kui reliikviat ja pärandatud lastele. Aeg on teinekord kõige kangem mõõdupuu. Inimolemuse müsteerium ja essents võtavad vahel silmad veele.

Kuigi hüpnotiseerivad vääriskivid (mida küll on vabalt leida igasugustest kaheldava väärtusega allikatest) võluvad meid ka eelteadmisteta, asub see tõeline ikka vaateväljast eemal – ei poosetata FBs või kusagil mujal. Kes teab, see teab.

Olen alati lugu pidanud kaitseministeeriumi asekantsleri Meelis Oidsalu arvamustest. Ka kunsti kohta. Hiljuti kirjutas ta turutõrkest. Küll teises kontekstis, kuid see kehtib suurepäraselt ka kunsti kohta: „Sarnaselt kõrgkultuuriga eksisteerib ka naljavendade halastamatus paroodiakultuuris n-ö turutõrge, aga seda mitte publiku, vaid tegijate poole pealt.“ Paneb mõtlema. Meelis, kas see on vaid teatris nii? Või ongi kogu me elu vaid teater? Ei taha uskuda. Ehtekunst ei ole väljamäng, ehe on südameasi. Ehte kandmine on üks ürgsemaid inimlikke instinkte.

„Mu armsaim patt on ehe“ („Jewellery is my Dearest Sin“) – nõnda on pealkirjastanud oma Müncheni Biró galerii väljapaneku Petra Zimmermann (Austria) ja Philip Sajet (Prantsusmaa). Olemata väljapanekut näinud rohkem kui piltidelt, söandan öelda, et nende ausus on rabav. Ehte kandmine – olukorra instinktiivne kinnipüüdmine nõuab kuraaži. Eestlastel on seda vähe, ent küll ta kasvab. Ehk nagu Urmas Lüüs on tabavalt sõnastanud: kollektsionäärile on ehe elementaarne nagu aluspesu. Teistele on ehe nagu hingeline turvateenus. Tundeid ja psühholoogiat, karakterit, intelligentseid mõttearendusi jagus nii konverentsil Rijksmuseumis kui ka Amsterdami parimates ateljeedes. Armastuseigatsus, kannatamine ja lootus, mis teatavasti sureb viimasena. Väärikus. Halastus. Need on parima ehtekunsti võtmemõisted.

Heledamad toonid

Rijksmuseumi konverentsil oli pecha-kucha-sarjas valitud umbes veerand tuhande kuulaja ees esinema ka EKA õppejõud Urmas Lüüs. Ja see ei ole ainult minu arvamus, et ta tegi seda väga hästi, tõesti ehtsalt, kõneldes ideest kui ehtekunsti kõige riskantsemast materjalist. Veri, pisarad, loomamaks, metallid jms materiaalne kraam – nendega võib alt minna, kuid kui minna lati alt ideega, siis on asjad tõesti pahasti. Aplaus oli tormiline.

Current Obsession (CO) on 2009. aastast ilmuv erialadevaheline platvorm (esialgu blogina) ja 2013. aastast on see tõsine trükitud ajakiri erilise rõhuga ehtekunstile. Ilmub Hollandis, toimetuses on põhitegijad Marina Jelenskaja (Venemaa), kes on õppinud ehtekunsti nii Amsterdamis Rietveldi akadeemias kui ka Firenzes Alchimia koolis, ja majandusharidusega Sarah Mesritz (Holland), kes hoiab silma peal väljaande majanduspoolel. Lisaks hulgaliselt kaastöölisi Hollandist, USAst, Rootsist jm, ka Eestist.

Ajakirja missioon on ehte toomine nüüdisvisuaalkultuuri, ergutada erialadevahelist koostööd. CO pakub kriitilisi vaatepunkte, kasutatakse mitmesuguseid võimalusi kuni paberajalehe ja lendleheni välja. CO lendleht aitas meid Amsterdamis keerulises ringitõmblemises vägagi palju.

Kollektsionäär Karl Bollmann ja ehtekunstnik Manfred Bischoff  (1947–2015), Bollmann kannab oma kogusse kuuluvat Bischoffi kuldprossi „Ebaõnnestunud katse kampsunit kududa“.

Kadri Mälk

Sarah Mesritzi arvates tuleb eelkõige olla avatud ja aus. Tähtis on ka, kus trükitakse, et ajakiri ei näeks armetu välja. Online-maailm kasvab arutu kiirusega, kuid tegelik inimlik suhtlus ei kaota oma väärtust, on Mesritz kindel.

Eero Epner, keda ma väga austan kui terast mõtlejat ja ütlejat, on sõnanud: „Kunstikogemuse aluseks on endiselt see maagiline hetk, kui inimene kohtub kunstiteosega.“ Ajastul, mil ihaletakse üha enam objektiivsust, on kunst väheseid kohti, kus püüeldakse küll tõe poole, kuid paradoksaalselt kogu aeg selle eest ka pagetakse. Kunst ei ole koht, kust võiks leida meid puudutavatele küsimustele kõigi kohta kehtivaid tõeseid vastuseid, ometi leiame aeg-ajalt neid just sealt.

Väliskogujatest on soome rahandusspetsialistil Helena Pahlmanil suurim eesti ehete kogu, ta alustas kogumist koos abikaasa Larsiga (1946–2014). 2009. aastal eksponeeriti seda ka Helsingi tarbekunstimuuseumis. Erandlik näide on ka Viini härrasmees Karl Bollmann, ametilt advokaat, kuid kutsumuselt filosoof, kantiaan, kes kogub peamiselt väärisehteid, ja kelle noore eesti ehte kogu ületab ilmselt mõnegi maineka Euroopa riigimuuseumi Eesti ehteloomingu kogu. Perekond Bollmann eksponeeris oma rikkalikku kollektsiooni hiljuti Austria tarbekunstimuuseumis (2015) ja ka Saksamaal (Hanau Goldschmiedehaus, 2017). Sinna juurde anti välja mahukas raamat.

Kuid aeg, too fataalne jõud, teeb oma töö. Kogujad vananevad. Probleem on lumehelbekestes. Lumehelbekesel ei ole veel elujälgimisoskust. Kurbus, üksindus ja kannatus on talle võõras. Eestis on levinud prekaristlik elukäsitlus. Prekaristil pole püsivat elukohta, töökohta, partnerit. Kõik voolab.

Tumedamaid toone

Guardiani teatel viisid vargad 4. jaanuaril Veneetsias doodžide paleest kaasa suurmogulite riigi valitsejate aarde. 2017. aasta septembris avatud näitus oli 3. jaanuaril viimast päeva lahti ja vargad kasutasid juhust, et hinnalised ehted omastada.

Mogulite kunagised ehted kuuluvad praegu Katari Al-Tahni valitsejaperele, ehteid hoitakse tavaliselt Londonis pangaseifis. Näitusel oli väljas praegusele Katari emiirile, 2013. aastast valitsevale Tamim bin Hamad Al-Thanile kuuluvaid ehteid. Veneetsia politseijuht Vito Gagliardi kinnitas, et näitusel olnud objektid olid paigutatud klaasist turvakastidesse, mille avamine oleks pidanud kohe alarmsignaali käivitama, kuid alarm jäi millegipärast hiljaks. Al-Thani esindaja teatel on juveelikollektsioonis ehteid, mida olid kandnud suurmogulite riigi (1526–1857) valitsejad. Enamik ehteid on tulvil teemante, sest arvatakse, et need vääriskivid teevad mehe mehelikuks ja viljakaks.

Ühendkuningriigist Itaaliasse näitusele viidud ligi 300 ehte ja iluasja väärtuseks oli tollis märgitud 30 000 eurot, kuid tegelik hind võib ulatuda miljonitesse eurodesse. Võin eksida, kuid ülaltoodu võib olla põhjuseks, miks meie ehtekunsti kollektsionäärid ei kipu oma kogu avalikustama. Ka Tallinnas liigub nugadega varustatud „kirurge“, isegi Tammsaare pargis.

Anders Härm on kirjutanud kultuurivälja autonoomia suhtelisusest ja haprusest, aga autonoomia on oluline, lausa möödapääsmatu väärtus. Veelgi enam, see on ühiskonna vabaduse- ja demokraatiamäära indikaator, kõik katsed sellesse sekkuda on ühtlasi tõlgendatavad katsetena vabadust ja demokraatiat küsimuse alla seada.

Ehtekeeli: mõtle ise, hoia kätt pulsil. Haprus kuulub me elu juurde igal tasandil. Kas ehe on vaid illusoorne lisand, et parem välja paista? Ei, see on otsustus. Vahel ka otsustus kogu eluks.


Liesbeth den Besten: „Ajalooliste ehete abil mõistame ka praegu, miks ehet üldse kantakse.“

Pinterest

Liesbeth den Besten, kunstiajaloolane, vabakutseline õppejõud ja kuraator, „Think Tanki“ ja muude erialaste ettevõtmiste algataja, kauaaegne Françoise van den Boschi fondi juht, silmapaistva raamatu „Ehtekunstist. Rahvusvahelise ehtekunsti kogumik“ („On Jewellery. A compendium of international art jewellery“, 2011) autor, ehtekunsti kollektsionääride fondi (SSC Stichting Sieraden Collections) asutaja:

Mõnedki ehtekollektsionäärid kannavad ka oma kollektsiooni ehteid, ent mis juhtub tulevikus, kui kollektsionääre meie hulgas enam pole? Teada ju on, et ehetele pühendunud muuseume on ülivähe ja enamikus neist on hinnalised ehted kindlalt seifis – need ei ole avalikkusele vaatamiseks.

Meie sügavaim soov on asutada ehtemaja, kus ehe on ohutult eksponeeritud ega sõltu kuraatorite ja muuseumijuhtide kapriisidest. See võiks olla koht, kuhu koondatakse erakogusid ja kus erakogude ehteid ka näha saab. Ja ikka palju häid ehteid korraga. Samuti tahame pöörata tähelepanu digitaalsetele esitlustele ja videotele. Kindlasti peaks saama ehteid proovida ja soovi korral neid ka rentida.

Ehtemaja eesmärk on mõjutada ehte tajumist unikaalse kultuurilise, ühiskondliku, esteetilise fenomenina. Oleme alustanud läbirääkimisi mitme institutsiooniga, loodame sealt saada nii moraalset kui ka ainelist tuge. Kollektsionäärid, ka ehtekollektsionäärid, on oma eelistustes enamasti sedavõrd eraklikud, et nad eelistavad kogu hoidmiseks ja dokumenteerimiseks oma viise.

Rijksmuseumi „Ehtekunst on tähtis“ („Jewellery Matters“) oli võimas üritus eesmärgiga ühendada eri alade inimesi. Kutsutud esinejate ring oli lai: asjatundjad peentest juveelimajadest (peasponsor Tiffany & Co – K. M.), kunstiajaloolased, ajaloolased, moe- ja disainispetsialistid. Geoloogid, gemmoloogid, isegi tollipolitseinikud.

On siiski kaheldav, kas multidistsiplinaarsus tähendab seda, et paljude alade professionaalid tulevad kokku ja igaüks laulab oma laulu. Multidistsiplinaarsus peaks tähendama arvamusalast diskussiooni. Ei oldud kutsutud aga antropolooge, sotsiolooge ja arheolooge – kõik need teadlased on andnud tohutu panuse materiaalse kultuuri arengusse, eriti viimastel kümnenditel. Pecha-kucha-loengud olidki ainus võimalus teada saada, mis ehtekunstis parajasti toimub.

Pean kogumist tähtsaks, sest selle abil saan otse suhelda parimate objektidega, mida inimene on loonud. Sõjast, vägivallast ja vihast – inimkonna suurimatest „saavutustest“ sadade tuhandete aastate jooksul, et meie maailma armetumaks muuta – hoolimata on inimene võimeline looma kunsti. Kunst lohutab ja andestab, kuid esitab ka kriitilisi küsimusi selle kohta, kes me siis õigupoolest oleme. Ehe on erilise taotlusega kunstitegu. Erilise tähenduse annab sellele kehal kandmine. See ütleb midagi inimese, ühiskonna ja rituaalide kohta. Minu unistus on hoida oma kollektsioon terviklikuna: nüüdisaegne ehe koos ajaloolistega, sest ajalooliste ehete abil mõistame ka praegu, miks ehet üldse kantakse.


Urmas Lüüs: „Kui kogutakse ehteid kui kunstiteoseid, tekivad neile tähendused.“

Ruudt Peters

Urmas Lüüs, EKA ehte- ja sepakunsti eriala õppejõud:

Ürituse „Ehtekunst on tähtis“ peamiseks tugevuseks pean sümpoosioni sidusalt põimitud teemasid. Marjan Ungeri visioon segas omavahel maailmad, mis tavaliselt omavahel ei trehva.

Kui kogutakse ehteid kui kunsti­teoseid, tekivad neile tähendused. Detailid suuremast pildist ja nendega end ümbritsedes laome kokku vaimse ja emotsionaalse omailma. Ehte omandanud kollektsionäär laeb ehte omaenda auraga ning ehe saab kogujale sama isiklikuks nagu tätoveering või aluspesu.


Theo Smeets: „Ehet ei looda sahtlis või seifis hoidmiseks, vaid kehal kandmiseks.“

apparat.de

Theo Smeets, Trieri ülikooli Idar-Obersteini kolledži ehtekunsti professor:

„Ehtekunst on tähtis“ oli mõjukas sündmus, tõeline kaleidoskoop. See avas silmad mõistmaks, mis toimub oma eriala läheduses. Loodetavasti on aeg hakata ületama kastide, kastistamise piire, mille oleme ise loonud ja mida kunstiteadlased on võimendanud. Olen kindel, et jõuame selleni. Ehe on üks üleilmastumises kehtivaid argumente, meie aja iseloomustaja.

Kogumine on peamiselt muuseumide ja patroonide-metseenide pärusmaa. Mind see ei huvita. Kuid kogumine toob ehte lähemale eesmärgile, milleks ehet üldse luuakse. Ehet ei looda sahtlis või seifis hoidmiseks, vaid kehal kandmiseks.


Ruudt Peters: „Ehtekogumine on meie identiteedi oluline osa.“

YouTube

Ruudt Peters, õpetanud Amsterdami Rietveldi kunstiakadeemias, Stockholmi Konstfackis, Firenze Al­chimia ehtekoolis, ka EKAs, praegu on vabakutseline kunstnik:

Ürituse „Ehtekunst on tähtis“ alguses arvasin, et see koondab tohutut inimhulka, kus osalt eelteadmisteta osavõtjad ei pruugi hoomata ehte peensusi. Kuid ma eksisin. Hindan olukorda väga heaks. Ehtekogumine on meie identiteedi oluline osa. See näitab meie valikuid siin elus.

„Kogumise rõõmul“ („Joy of Collecting“) oli lihtne eesmärk tõstatada huvi ehtekogumise vastu. Kokku oli tulnud palju rahvusvahelist publikut, mis näitab, et huvi ehte vastu on üle ilma suur.


Susan Cummins: „Olen õppinud oma kollektsiooni koostamise käigus ära tundma suuri asju, sisult olulisi teoseid.“

Darja Popolitova

Susan Cummins, ehtegalerist, kuraator ja veebiajalehe Art Jewelry Form (AJF) asutaja, suurima nüüdisehtekogu omanik Los Angeleses, Rotasa fondi juht, käinud korduvalt ka Tallinnas ehtekunstiga tutvumas:

„Kogumise rõõmul“ kerkis üles väga olulisi kollektsioneerimisega seotud küsimusi. Näiteks: millisest hetkest alates võib end pidada kollektsionääriks? Mis vahe on kollektsionääril ja lihtsalt kogujal, asjaarmastajal? Kõrvale ei jäetud ka muuseume (kuidas muuseumid saaksid loovamalt oma kogusid esitleda?).

Rijksmuseumi konverents „Ehtekunst on tähtis“ oli põhjalikult läbi mõeldud. Põhiküsimus, millele korraldajad Marjan Unger ja Suzanne van Leeuwen vastust otsisid, oli iseenesest lihtne: miks kantakse ehteid? Oli palju liigutavaid vastuseid, kuldaega meenutavaid näiteid, emotsioonipurskeid, nagu näiteks Sondra Shermanilt, kes kõneles ehte hingelisest väärtusest. Konverentsi teisel päeval keskenduti rohkem materiaalsetele teemadele: pärlid, vääriskivid üldisemalt, nende ohustatud liigid jms. Ja lõpuks akadeemiline aspekt ehk kuidas üliõpilastele oma teadmisi edasi anda, nii psühholoogilises kui materiaalses mõttes. Selles alajaotuses oli parim Theo Smeetsi ettekanne.

Kogu konverents oli hästi tasakaalus, ajaloolised ja tänapäevased teemad olid võrdselt esindatud. Konservaatorite kaasamine oli tark mõte. Praegused kunstnikud ei pruugi veel tajuda konservaatorite vajalikkust.

Armastan ehet kui üht ürgseimat kunstiliiki. Ise ma ehteid ei kanna. Hindan ehte inimlikku aspekti – miks neid tehakse ja kingitakse. Midagi seal on. Erutav on jälgida keerukat teed tegijast kandjani. Seda ei ole kerge mõista, kui see üldse on võimalik.

Olen õppinud oma kollektsiooni koostamise käigus ära tundma suuri asju, sisult olulisi teoseid. Neid ma jahin. Samuti on see tegevus andnud mulle teada midagi iseenda kohta. Ma teen oma kollektsiooni kuuluvate ehete kohta üksikasjalikke ülestähendusi. Aastatega on mul kujunenud ehtekunstnikega lähedasi isiklikke suhteid ja see on mu elu rikastanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht