Jumalad soosivad jumalavallatuid

JAAN LAHE

Hardi Tiiduse (1918–1999) saadete ja tema raamatu suur mõju antiigiteadmiste edendajana on ilmselt seletatav sellega, et erinevalt paljudest akadeemilistest uurijatest oli Tiidusel üks oskus, mida pole antud igaühele – oskus rääkida minevikust lihtsalt, huvitavalt ja kütkestavalt. Seetõttu on vaid rõõm, et kirjastus Tammerraamat andis uuesti välja tema Kreeka ja Rooma ajaloost televisioonis peetud vested, mis nägid esmakordselt raamatuna ilmavalgust 1997. aastal. Tiiduse tekstidele on omane värvikas jutustamislaad, elegants ja mõnus huumor. Meie silme eest mööduvad kireva rongkäiguna Kreeka ja Rooma väepealikud, kuningad ja keisrid, filosoofid, teadlased, juristid ja literaadid. Neid on kujutatud ilma pateetikata lihast ja verest inimestena, kellel olid omad puudused ja voorused. Paljude kohta teadis Tiidus jutustada ka naljakaid lugusid.

„Kes poleks kuulnud Sokratesest (470–399 eKr)! Tema filosoofia kohta on palju kirjutatud, ehkki ta ise pole ühtki rida kirja pannud. Sokrates õpetas kõneldes. Ta olevat öelnud: „Ise ei suudaks ma kunagi oma mõtteid nii ilusasti üles tähendada, nagu seda teevad mu usinad õpilased.“ Välimuse poolest oli Sokrates inetu, kuid ta suhtus sellesse pigem irooniliselt (nagu kirjutab Platon): „Mees ei tohi ilus olla, kui ei taha naisi solvata. Mis jääks nõrgemale soole üle, kui mehed oleksid kuked ja naised kanad ka välimuselt? Nöbinina ja paksud huuled meeldivad naistele, sest sobivad suudluseks.“

„…vanema Dionysiose kohta (Süra­kuusa türann, kes valitses a-tel 405–367 eKr – J. L.) on mitu humoorikat lugu. Vajades kartaagolastega sõdimisel raha, tegi ta paar Sürakuusa templit lagedaks. Ta võttis Zeusi kujult kuldrüü ja pani selle asemele lambanaha, öeldes: „Jumalal on talvel külm.“ Riisutud varaga purjetas Dionysios oma paleesse Ortygia saarele. Merel puhus pärituul ja kuninglik templiröövel uhkustas: „Näete nüüd, kuidas jumalad soosivad jumalavallatuid.“ Dionysios karistas muidu kurjategijaid karmilt, kuid varaste suhtes oli ta leebe. Ta ütles: „Sürakuusalased on kõik mündid oma laegastesse korjanud, vargad aga lasevad raha jälle ringlusse.“

Lugusid vanadest roomlastest alustab Hardi Tiidus viimase liitlassõjaga (90–88 eKr) ning lõpetab Rooma väejuhi Ricimeriga (surnud 472 pKr), hõlmates seega perioodi u 90 eKr kuni 472 pKr. Mulle jääb siiski küsimuseks, millest on tingitud selline ajaraam. Kuigi Rooma varasem ajalugu kaob legendide hämarusse ja usaldusväärne ajalugu algab alles IV sajandil eKr, oleks ka varasem vabariigi ajajärk pakkunud ohtrasti põnevaid lugusid, mis ei ole ehk laiemale lugejaskonnale nii hästi teada. Tiiduse lood keisritest on sama värvikad nagu lood Kreeka filosoofidest ja valitsejatest. Olgu needki illustreeritud paari näitega: „Kõige ilmekam tunnistus Tiberiuse tagasihoidlikkusest on ehk see, et septembrikuu ei kanna Tiberiuse kuu nime. Nagu Quintilis oli ümber nimetatud Caesari järgi (juuli) ja Sextilis Augustuse järgi (august), nii tahtis senat toimida ka septembrikuuga, kuid Tiberius oli keeldunud, öeldes: „Kust võtab senat kuid, kui Rooma saab kolmeteistkümnenda keisri?“ (lk 155); „Vibulaskjana olnud Commodus nii osav, et tabanud kord jaanalindu küttides teda kaela, kord surmanud pantri hüppe pealt. Ta olevat hävitanud sada lõvi, elevandi, ninasarviku ja koguni ühe kaelkirjaku. Ent sellest keisrile veel ei piisanud. Ta tõmbas enesele ümber lõvinaha, haaras pihku nuia ja käskis end nimetada Rooma Herakleseks. Muide, tolle nuiaga tappis ta palju inimesi ja loomi ning purustas ka Egiptuse surnute jumala Anubise kujul pea. Oli ta ju innukas Isise kultuse harrastaja“ (lk 220).

Ükski hea raamat pole puudusteta ja see kehtib ka „Vana hõbeda“ kohta. Raamatu suurimaks puuduseks on olematu toimetajatöö. Võtame kas või viimase Commodusest kõneleva lõigu. Commoduse vägiteod on antiikajaloolaste kaudu küll meile hästi teada, kuid näiteks Tiiduse väide „tolle nuiaga tappis ta palju inimesi ja loomi ning purustas ka Egiptuse surnute jumala Anubise kujul pea. Oli ta ju innukas Isise kultuse harrastaja“ vajanuks küll toimetaja kommentaari. Anubis oli nimelt üks nn Isise perekonna liige ja seetõttu jääb mõistetamatuks, kuidas seletab keisri käitumist fakt, et ta oli innukas Isise austaja. Ilmselgelt on siin tegemist arusaamatusega, mis pärineb autorilt endalt.

Korrigeerimist või vähemalt kommenteerimist vajanuksid veel mitmed teisedki pisiasjad. Nii tõlgib näiteks Hardi Tiidus Xenophoni kuulsa teose „Anabasis“ „Sõjaretkeks“ (lk 43), mis on ebatäpne tõlge. Raamatu suurim puudus pole aga mitte näpuvigade sisselaskmine, vaid hädapäraste taustteadmisi andvate kommentaaride ja märkuste puudumine. Kuigi internetiajastul on tohutult palju materjali igaühele kättesaadav ja isegi eesti keeles on nüüdseks ilmunud arvestatav hulk antiikajalugu ja -kultuuri tutvustavaid teoseid, oleks oodanud, et peale nimeregistri oleks toimetaja lisanud vähemalt joonealuste märkustena teksti mõistmiseks vajaliku lisainformatsiooni.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht