Sirpa Kähkönen ja Antti Tuuri jutustavad inimestest, keda juhib halastus ja tahtmine maailma paremaks teha, aga kes satuvad sinna, kus halastus on otsa saanud.
Soome vabariigi saja aasta juubel ja Eesti arhitektuurimuuseumis avatud näitus inspireerivad heitma pilku Soome arhitektuurile laiemalt.
Aristokraat sõdurisinelis ehk Vene kindral, kes päästis Soome
Uus tulumaksuskeem on ideoloogiline samm lääneliku demokraatia filosoofiliste aluste, commonwealthi ehk ühise rikkuse poole.
Jörn Donner: „Euroopa vähemalt püüab edasi areneda – erinevalt Venemaast, aga ka Ameerika Ühendriikidest.“
Oma universaalsuses ja lihtsuses ei ole „Vajadustest“ õnneks plakatlik, küll aga oodanuks iseenesestmõistetavusest enamat.
Riikka Pelo romaan „Meie igapäevane elu“ on oma loomult reekviem Marina Tsvetajeva mälestuseks: lugu luhtunud lootustest, enesepettusest ja hingepiinast.
Suure unistajana on Lauri-Dag Tüüri eesmärk viia kuulaja endaga kaasa teistesse reaalsustesse ning see õnnestus ka seekord igati.
Sünnipäevalapsed on Fine 5 ja Goltsman Ballet.
Ingomar Vihmari „Orpheus allilmas“ on komponeeritud sujuvalt, lugu jookseb selgelt, mingit venitamist pole ja peategelaste heitlemised lähevad hinge.
Nii naljakas, kui see ka ei ole, ei saa soomlased ja eestlased üksteisest peaaegu üldse aru, kusjuures mõlemad arvavad, et saavad.
Dorota Gawęda ja Eglė Kulbokaitė: „Nooremana me ei osanud vastu hakata koolisüsteemis vohavale misogüüniale ja mõista oma positsiooni.“
Soome meelitas Eesti üleminekuajal paljud meie arhitektid sinna õppima, kuidas teha tööd kapitalistlikus ühiskonnas.
Aeg ei ole midagi reaalset, eksisteerib vaid meie mõtlemises ning on seejuures paratamatult piiratud ressurss.
Mika Keränen: „Soome ja eesti keel on mulle nagu jalgpallurile parem ja vasak jalg. Tugevam on mul parem jalg, aga skoorinud olen rohkem vasaku jalaga.“
Koor ei pea püsima omas nišis. Väikesed katsetused ja teiste distsipliinidega suhtlemine hoiab kollektiivi elus.
Nostraatika on võrdlevas keeleteaduses veendumus, et indoeuroopa keeltel on oma lähimate naabritega sedavõrd olulisi ühisjooni, et on põhjust käsitleda neid keeli kokkukuuluvatena.
Üks tõeliselt kasulik asi on Ars Fennica puhul kandidaatide ühisnäitus, kus pakutakse enamasti head ja aktuaalset kunsti.
„Päev nagu elu“ on professionaalne ohtra fotomaterjaliga varustatud elulugu, kuid üldpilt sellest on paraku lahja.
Volli Kalm: „Koht edetabelis ei saa olla ülikooli arendamise ainus ja peamine eesmärk.“
Kirill Tulini kuraatoriprojektist ja Priit Pääsukese filmist jääb õhku küsimus: kas ja kuidas saab tootlikkuse tsüklist mõttekalt välja astuda?
Kas järgmise aasta võistluslaulu loomise peaks usaldama hoopistükkis robothelilooja hooleks?
Jüri Reinvere, „Soome on eestlastele tundmatu maa“
Eesti-Soome suhete madalseisus sündinud identiteedileping
Lindgreniaana
Margit Mutso, „Eesti arhitektid Soomes“
Intervjuu Mika Keräneniga
Intervjuu Volli Kalmuga
näitus „Ars Fennica 2017“ Kiasmas
Heli Laaksoneni luulekogu „Ole ise“
Ugala „Orpheus allilmas“