Lihtsa elu hiiundus

PILLE-RIIN LARM

„Eesti luulel on Soomes pidu,“ on tõdenud Heidi Iivari. Samal ajal esineb Eestis soome luule nullaastaid, kuigi põhjanaabrite muud kirjandust tõlgitakse usinalt.¹ Tänavu on läinud hästi: soome luule tõlkeid (ja algupärandeid) leiab festivali „Hullunud Tartu“ aasta alguses ilmunud kogumikus „Pilt ja sõna II“ ning äsja tuli trükist Heli Laaksoneni luulekogu „Ole ise“.

Tõtt-öelda on imelik, et seda raamatut tuli oodata nii kaua. Edelasoome murdes kirjutavat Heli Laaksoneni võib ometigi pidada Soome luule superstaariks, keda on saatnud nii tunnustus kui ka müügiedu kohe algusest peale: juba Laaksoneni 2000. aastal ilmunud esikkogu „Pulu uis“ ehk „Tuvi ujus“ võeti väga hästi vastu. Ka Eestis ei ole tegu tundmatu autoriga: Laaksonen on avaldanud koos võru luuletaja Jan Rahmaniga luulekogu „Maapuupäiv“ (2000), kus autorid on vastastikku üksteise tekstid oma murdesse tõlkinud, tema fenomeni üle on arutatud lehes² ja raadios,³ Laaksonen on esinenud Eesti kirjandusfestivalidel. Veidi üllatuslikult pole tema tekste kaasatud eesti-soome luulekogumiku „8+8“ kahte köitesse (2013 ja 2015).

Heli Laaksonen (1972) sai impulsi luuletada oma keeles Lõuna-Eesti noortelt luuletajatelt 1990. aastatel Tartus õppides. Miikka Lappalainen / www.hulimaa.fi

Küllap ei ole Heli Laaksoneni tõlgete viibimise taga ainult kirjastuste vähene huvi, mis saab saatuslikuks paljudele tõlkeluulealgatustele. Laaksoneni isevärki luulemaailm nõuab ka isevärki tõlkijat. Hädasti on vaja, et tõlkija tabaks autori absurdimaigulist huumorit, ning mõistagi võiks sihtkeel olla murdekeel nagu lähtekeelgi – mainitud raadiosaates saab Laaksoneni luulet kuulata ka eesti kirjakeeles, kuid mingi münt jääb puudu. Ja küllap on vaja ka hasarti kõigega raamatu jagu jännata. Lätis on seesugune visa hing, keelemeister ja naljatilk Guntars Godiņš ning tema lätindatud Laaksoneni luuleraamatut on ilmunud mitu trükki. Ei ole ilmselt juhus, et Godiņš ja Laaksonen on oma emakeelde tõlkinud Andrus Kiviräha lasteraamatu „Kaka ja kevad“.

Tundub, et ka Eestis on Laaksonen sellise tõlkija, kelle puhul kõik tingimused täidetud, Järvi Kokla isikus viimaks leidnud. Koklale on see Estri kataloogi põhjal tõlkijadebüüt: ta on küll koostanud lugemiku „Hiiu keele raamand“, kuhu, muide, võttis ka Heli Laaksoneni kolm luuletust, kuid tema lausa raamatu mõõtu tõlketööd varasemast ei leia. Julgustan jätkama! Laaksoneni „Ole ise“ mõjub Kokla tõlkes väga loomulikult, justkui olekski tegu hiiu keeles kirjutatud tekstiga. Võrdluses antoloogiaga „Hiiu luule raamat“, mis ilmus samuti tänavu, tuleb koguni tõdeda, et „Ole ise“ puhul on tegemist isikupärasema ja nauditavama hiiu luulega, kui hiidlased ise keskmiselt kirjutada oskavad, v.a Andrus Kasemaa, kelle tekste antoloogiast miskipärast ei leia.

Kuidas Kokla on selle mulje saavutanud? Suurte loobumistega täpsuses. Õigupoolest ei ole tegu mitte tõlgete, vaid mugandustega. Sama on teinud ka Rahman ja näib, et autoril ei ole midagi selle vastu. Mõned vastses kogumikus ilmunud tekstid leiduvad võrumurdelisena juba „Maapuupäivas“, nõnda et algtekst on kõrval. Huvitav on näiteks näha, kuidas aeglase- ja kohtlasevõitu hämelasest saab võrokese vahendusel mulgi miis ja hiidlase vahendusel Muhu mees või kuidas eksistentsiaalsesse „Kährikusse“ sigineb väike nali seoses hiiu päritolu Ott Leplandiga.

„Ole ise“ on valikteos, kus leidub tekste kõigist Laaksoneni viiest luuleraamatust, aga ka tema aabitsast („Aapine“), ja alles käsikirjaliste luuletuste tõlkeid. Raamatu lõpust leiab lugemist hõlbustava sõnastiku ja tänuväärse järelsõna. Kokla valiku põhjal luuletab Laaksonen valdavalt universaalse lihtsa elu teemal, kõik lokaalne on tegelikult pigem taust. Meeldejäävaimad on ehk peale mainitud „Kähriku“ „Öunabu“, „Pallaad“, „Värvilisi unenägusid“, „Aeg“ ja muidugi kuulus „Lehm ja kask“: Las ma ole lehm kase all. / Viige mo väsin nahk kambri pärandale, / ahju ede.

Ilus hiiundus igatahes.

1 Heidi Iivari, Eesti luulel on Soomes pidu. – Sirp 17. VI 2016.

2 Jürgen Rooste, Tangod vs. hää etnofutu. – Sirp 2. VIII 2002.

3 Saade „Litter“ oli eetris 3. VIII 2002. https://arhiiv.err.ee/vaata/litter-soome-luuletaja-heli-laaksonen