Tangod vs. hää etnofutu
Kajaani luulenädal ja Soome kirjanduselu võhiku pilgu all

6.jpg (10770 bytes)

Kai Laitinen, Heli Laaksonen, François Serpent ja Kalev Kesküla.

3. – 7. juulini toimus Soomemaal Kajaanis luulenädal, millel “Luulesilla” raames esinesid ka Eesti luuletajad (ühesõnaga: tervistkahjustavalt palju kuulis sõnu “luule” ja “luuletus”). Väikse, kolmekümne tuhande elanikuga linna kohta on sellise ürituse korraldamine suur asi: viis päeva kirjandust poolest päevast hilisõdaku tundideni! Kunstiliseks juhiks Antti Virmavirta. Siin on, millest õppida: pisike, umbne Soome linnake, kus inimesed võiksid ka vabalt kuuri taha õlut jooma minna ja mittekuimidagit teha, lahvatab hoopiski omalaadsele vaimsele eksistentsile ja üritab hetkeks olla kirjanduslise voogamise keskmeks. Meil oleks kõrvale pakkuda suvised folgiüritused, kus leidub ikka veel hipilikku hõngu ja teravat vaimu, vaatamata rahvahulkade kohalolule.
Ometigi polnud Kajaanis toimunu mingi imeline avangardne murrang. Üks oluline vahe Eestiga on nimelt veel. Kui meil räägitakse ühiskonna vananemisest, siis seal on see ammu juhtunud. Kui meil vananev ja koolev osa ühiskonnast suuresti (ka kultuuri)tarbijate ringist välja jääb, siis ülelahe tasub selliseid üritusi korraldada peamiselt vanemale sihtgrupile mõeldes, nemad on tarbijad ja potentsiaalne publik. Eestis mulle praegu meeldib, sest elav kirjandus on igati ka noorte asi (kui juba rääkida ligi viiekümnest või rohkemastki noorest autorist, kel viimastel aastatel raamatuid ilmunud või esinemisi olnud; tõsi küll – tase kõigub), seega veel naiivselt usku täis ja tormi tulvi. Mis on hää. Tundlik ja tundeline. Väikestes Soome paikades (nagu Kajaani, aga eks meiegi toredates – ja hulka toredamates – kolgastes ole see nii) peetakse kirjanduseks ikkagi klassikuid. Selgi nädalal olid põhiteemadeks säälsete juurtega Eino Leino ja Elias Lönnrot, mis ka igati loomulik. Toimus paatoslikke luulelugemisi, Eino Leinole pühendatud “galaõhtu” ja Paltanieme pildikirikus (kuvakirkko) lauldi Lönnroti tõlgitud kirikulaule.
Nädal oli põnevaks tehtud sedasi, et suurem jagu üritustest olid tegelikud kontserdid või kabareed või etendused… või kõike seda korraga. Üks kurvemaid arenguid kirjanduse ja muusika sümbioosis, mida ma kuulnud, on soome tango. ?anr sai tugevasti esindatud. Soomlased suutsid ehtsoomlaslikuks muuta ka Weimari Vabariigi aegsed laulud, isegi prantsuse šansoonid. Aga sellest polnud midagi, sest publik just selletaolisi esitusi ootaski. Kohalik rahvas paistis väga rahul olevat, mis kinnitas veel kord mu mõtet, et Eestiski võiks lisaks folgifestivalidele ja suveetendustele ja suvekontsertidele korraldada ka kirjanduspäevi, -nädalaid ja -kuid (tegelikult natuke midagi ju toimub, aga mitte terveid väikelinnu ja valdu hõlmavaid suurüritusi). Meilgi on viimastel aastatel kasvanud oskus kirjandust muude vahenditega “põnevaks muuta”, olgu selleks siis valjuhäälne möödalaulmine, striptiis või purjuspäine sõimlemine. Kaunis.
Kaunis ja eriline nähtus, mis luulenädalal silma hakkas, oli Soome praegu edukaim luuletaja Heli Laaksonen (estofiil, vähemasti meie kirjandusringkondadele juba tuttav tegelane), kel toimus nii iseseisev esinemine kui ka ülesastumine koos eestlaste ja teiste soome luuletajatega “Luulesillal”. Kui tavaline eesti luuleraamat müüb tänapäeval 300 – 500 eksemplari (heal juhul), siis Soomes on vastav number vaid pisut suurem 500 – 800 (parimatel puhkudel 1000) tükki. Heli Laaksoneni edelasoomekeelne esikkogu “Pulu uis” on müünud 18 000 eksemplari. Mis imelisel põhjusel? Autori ilus pilt tagakaanel? Palju seksi ja vägivalda?
Ei midagi sellist, kuigi pilt on tagakaanel ja tõesti ilus. Laaksonen mõjub iseäralikult hoopis soome luule taustal: kui sääl on enamasti moes ilutsemine, suured, hirmsuured ja sügavad kujundid ja luulelik luule, siis tema tekstid on puhas, naiivne tegelikkus, päris mõtted ümbritseva pihta, rahvalik nali, nukker iroonia, murdekeel. Isegi Eestis oleks ta pisut iseäralik, kuigi mitte nii teravalt erinev kui Soome üldises plaanis. Meil on juba Traat ja Kaplinski ja Kauksi Ülle ja veel mõnigi. Aga Eestis vabavärsiga publikut hästi enam ei võida, peab riimialasit vasardama ja võimalikult vaimukalt. Laaksoneni lihtsus erineb Soome ühe mõjusama (ja kirjandusringkondades suhteliselt naeruväärseks peetud) luuletaja Tapani Kinnuneni naturalismist ka erilise puhtuse ja maaläheduse poolest. Kui Kinnuneni võib pidada mingit moodi Soome Bukowskiks, siis Laaksonenile Läänest kuulsat vastet leida nii kerge pole; see on praeguse etnofuturismi süda, ehe ja terve asi, mis püüab eluga kontaktis olla ning elus püsida. Eht hää soome asi. Parimaid, mis neil on.
Märkimist tasub ka Laaksoneni ühisväljaanne Jan Rahmaniga, juba mõnd aega Eestiski saadaval olnud “Maapuupäiv”, mida nüüd veel ehk raamatukogudest leiab. Eesti lugejad on küll harjunud, et murdekeelt kasutatakse luules vabalt, tänapäeval ka pisut uut moodi: mõned Tartu NAKi tegijad on väga häid ja teravaid murdetekste loonud. “Maapuupäiv” pakub aga pisukese võrdluse, mis on vahet eesti ja soome vaimsetel/keelelistel subkultuuridel. Soojalt soovitan külastada ka aadressi: www.sammakko.com/Laaksonen/ More/index.htm, kust leiab hingekosutava ja lihtsa (mõjusa) maailma netiversiooni. Heli Laaksoneni luuletusi ja eesti luule soomendusigi on sääl ülal.
Nüüd jään ootama kauneid ning avangardseid kirjandusnädalaid kolgastes, slummides ja linnasüdames ning eesti luuletajat, kes kirjutaks midagi hääd, mis meelitaks ostma… no, ütleme üle kümne tuhande inimese. 

JÜRGEN ROOSTE