Inimlikud lood kodakondsusest tõstatavad küsimuse, kas inimesel peaks olema mitu moraali.
Koos tõe ja faktidega läheb allavoolu ka ratsionaalselt argumenteeritud loogiline arutelu.
Olga Žitlina: „Oleme vaid veidrike kamp, kes žongleerib konfliktide ja võimalike tülidega, lootes need maandada naerupahvakutes ja läheduses.“
Teaduses on peaaegu alati nii, et kui üks probleem lahendatakse, siis vähemalt kaks uut tekib juurde.
Koguteos „Ingrid Agur. Elu kolm vaatust“ annab pildi vapustavalt vapra naise raskest ja väärikast elukäigust.
John Boorman: „Mul on olnud õnne, ma olen suutnud oma ebaõnnestumised üle elada.“
Eesti vanim nüüdistantsuteater seab esikohale tantsulise liikumise selle traditsioonilises mõttes, taandamata tantsu lavastustervikus video või sõna kõrval lihtsalt üheks tähenduskandjaks paljudest.
Valmisidentiteetide paljusus turul ei lase ühtki identiteeti enam tõsiselt võtta ja paiskab inimese piinavasse mentaalsesse vaakumisse.
Helge Kjellini ajal õppis Tartu ülikoolis kunstiajalugu palju laia silmaringi ja hea võõrkeeleoskusega naisi, kuid nende väljavaated akadeemilises sfääris karjääri teha olid nigelad.
Mart Vainre enesedistsipliin on tugev, tundub, et kontseptualist temas on edukalt seljatanud maalijanärvi ja värvidega möllamise soovi.
Łukasz Wojciechowski: „Meis on nii palju sarnast, meil on ühine ajalugu, elu Nõukogude Liidu varjus – idapoolsete kolleegidega on alati tuttavlik rääkida.“
Vanemuise SO hiljutine kontsert Paul Mäe juhatamisel on eristuva, ent siiski ajaloolisele konventsioonile tugineva kava hea näide.
Kõik tähtsamad avastused tehti ja suuremad sündmused mälu uurimises toimusid siis, kui seal ligidal oli Endel Tulving.
Kahjuks on Hedda vales kohas, ta on dekadentlik ja luksuslik taim põhjamaises triiphoones, ümber tublid kurgid ja atsakad tomatid.
Globaliseerumine võib tähendada turustusstrateegiat, mida esitletakse kui meid üksteisele lähendavat väärtust, aga ka hoopis kõigi erisuste tunnistamist ja nendest huvitumist.
Endel Tulvingu elumälu on hoiul Eesti Rahva Muuseumis.
Vihmar on loonud ängistavast tragöödiast komöödia, kuid imede ime – Strindberg on alles jäänud.
Maailma ühel tähtsamal nüüdismuusika foorumil kõlas 58 uut heliteost 29 riigist. Parimateks tunnistati poola helilooja Artur Zagajewski ja soomlase Sebastian Hilli teos.
Huvitav muusika ei pea olema aheldatud mõttetu stiilimääratluse külge – kõik võib olla indie. Või siis mitte.
Jonas Hassen Khemiri: „Meie perele oli kõige rohkem pühapaiga moodi koht raamatukogu.“
Mihhail Trunini „Marginaalid ja sissesõitnud“
Peeter Sauteri „Sikud ja lambad“
Joonas Kiige „Meie eitus, meie jaatus“
Rebeka Põldsami „Vaimu keskklassistumise talumatu igavus“
Jonas Hassen Khemiri „Kõik, mida ma ei mäleta“
„Uurali kaja. 9 animeeritud juttu soome-ugri naistest ja meestest“