26.05.2017

Roosa müts – Vaimu keskklassistumise talumatu igavus

REBEKA PÕLDSAM

Sarah Schulman kirjutas 2013. aastal raamatu „Vaimu keskklassistumine. Kadunud kujutlusvõime tunnistaja“ („The Gentrification of the Mind. Witness to a lost imagination“, UC Press), kus ta kirjeldab aidsi epideemia mõju New Yorgi kujunemisele. Boheemlaslikust ja protestivaimu täis idealistide New Yorgist on saanud kallis linn, kus kultuur on koondunud suurte institutsioonide ja kaubamärkide alla, kus peaaegu kõik taandatakse ühtlaselt anonüümseks ja individuaalsusega ei osata midagi peale hakata. Ometi on alles New Yorgi külma sõja ajal välja kujunenud kriminaalne kuvand, mille järele tuntakse nostalgiat, sest just tollal said sellest linnast tuule tiibadesse ühiskondlik-poliitilised liikumised ja kunstivoolud.

Schulman kirjeldab oma raamatus 1980ndate New Yorgi kultuurielu, mis oli tunduvalt lokaalsem, sõpruse ja argipäevaga läbi põimitum kui praegune. Ta toob välja, et ühekorraga kadusid aidsi ohvrid ja väikeste kohtade vilgas kultuurielu, mis asendus suurte institutsioonide kultuuriga. Loomingulised inimesed surid, nende korterid müüdi või üüriti kallimalt pere või elukaaslase käest küsimata. Itaallaste keemilised puhastused või poolakate poekesed asendusid ketikohvikute ja moekauplustega. Otsekohe leidus jõukas tarbijaskond, kes nautis talle sobivas keskkonnas kultuurilist mitmekesisust ja kohalikkuse pretensioonitut aurat. Rikkama keskklassi esindajale pakkus pinget vaadata, kuidas pohmellis boheemlane tema kõrval soodsa hinnaga kohvi jõi, ning ta tundis rõõmu, et saab korraks kuuluda keskkonda, mis on vaba Wall Streeti pidevast konkurentsist.

Aidsi ajalugu hakati kirjutama alles 1990ndate lõpul ning tõik, et ainuüksi New Yorgis ligi sada tuhat ohvrit nõudnud haigus on suudetud USA ühiskonna mälust kustutada, osutab neoliberalismi empaatiavõimetusele. Schulman toob oma raamatus esile esindatuse ja ksenofoobia probleemi: tuhanded aidsi ohvrid on küll Ameerika Ühendriikide kultuurilise kapitali vundament, kuid kuna nad kuuluvad pigem marginaalsetesse sotsiaalsetesse gruppidesse, ei mälestata aidsi ohvreid üleriigiliselt, nagu näiteks 11. septembri omi. Mahavaikimisega kaotati aga igasugune solidaarsus, hävitati ühiskonna mitmekesisus ning väikestel poekestel ning soodsatel teenusepakkujatel kadus korporatiivses maailmalinnas igasugune võimalus. Korporatiivsust põhjendatakse kui midagi hiiglaslikku, mis ei saagi kõigile meeldida. Need, kellele see meeldida ei saa, on majanduslikult või kultuuriliselt piiratud valikuvõimalustega inimesed, kelle näguripäevade hinnaga saavad ärihaid ropult rikkaks.

Kohalik on isiklik. Kunagised hipi-newyorklased, kes mäletavad veel 1960ndaid ja 1970ndaid, ütlevad, et kõik andekad surid aidsi ja narkoüledoosi ning alles jäid nn korralikud või lihtsalt väga üksildased tüübid. Nüüdset kultuuri peavad need newyorklased steriilseks ja igavaks, sest kõik on kuivalt konstrueeritud müügiks mõnele kaugele kogujale ning oma elusündmustest ja kogukonnaelust ei kiputa tegema enam teoseid, mis kedagi südamest puudutavad või mille mõte on teha lihtsalt koos sõpradega midagi lahedat. Globaliseerumine mingis mõttes distantseerib kultuuritegemise oma lähtekultuuriruumist ning jätab kohaliku kultuuri soiku, nii et see muutub isegi tegijatele igavaks, sest miski ei puuduta isiklikult. Nagu ei puuduta kedagi positiivselt keskklassistunud vaimule omane oportunism, mis ehib end sotsiaalse tundlikkuse märksõnadega, neid mõistmata ja mõtestamata.

Kultuuriliselt ja inimlikult on tunduvalt olulisem jutustada isiklikult puudutavaid lugusid, millega samastuda ja kust saada üldisemaid teadmisi. Näiteks võinuks Adamson-Ericu muuseumi näitusel „Pesupäev“ rääkida ka hügieeni ajaloost kas või Lilleküla linnaosa näitel, rahvarinde muuseumi XX sajandi alguse naiste ajaloo näitus oleks võinud aga ülevaatliku pildivaliku esitamise asemel keskenduda haridusküsimusele, joonistada välja narratiivi seikadest ja saatustest, mille taga XX sajandi alguse kampaania haritud naise kõlbmatusest abielunaiseks ja emaks.

Kultuuridistsipliinide tihedamaks kontaktiks on vaja omavahel kokku puutuda ja kõnelda ka väljaspool ülikooli või erialavõrgustikku. Linnaosade päevadel ja ka arvamusfestivalil Paides püütakse inimesi kokku viia, aga need üritused on tegelikult avatud siiski jõukatele ja edumeelsetele, kellele on järjest tähtsam kuuluvuse, vähemalt keskklassi kuulumise väljendamine. See aga välistab mitmekesisuse.

Balti jaama turg on asendatud hiiglasliku eesti käsitöö poe, Selveri kaubamaja ja fitness’i spordiklubiga, standardiseeritud disainiga ostukeskusega. Siiani oli Balti jaama turg üks Kalamaja identiteedi tugisambaid, kus kohtusid rahvused ja elustiilid. Nüüd aga ei saa enam öelda, et Kalamaja on ägedalt autentne soodsate hindade ja erinevate inimestega – sinna minnakse nüüd ainult tiheda teenuskeskkonna pärast. Aga meenutada võib ikka, et kunagi olid kunstnike ateljeed Telliskivis ja Kalamaja räämas puumajades elasid enne näitlejaid inimesed, kelle väike sissetulek ei võimaldanud paremal järjel linnaosadesse kolida. Nüüd on Kalamaja lihtsalt väikeste tänavatega kesklinn.

Arvamusfestival kõigile. Arvamusfestival võiks idee poolest tuua inimesed kokku arutama oluliste asjade üle nende elus. Paraku on tegemist aga kommunikatsiooniüritusega, kus on ajakirjandusele omaselt kombeks koguda klikke, teemad valitakse sobivalt üldised. Inimesed räägivad küll oma kogemustest, aga ainult sinnamaani, kuni nad ei karda leida end lõpuks mõnest ajaleheartiklist või, hullem veel, pealkirjast. Ilmselt saaks ja võikski festivali ümber struktureerida nii, et inimesed toodaks sinna tasuta bussidega kõikjalt üle Eesti kohale ja kallite hipsterikohvikute ja koogipakkujate kõrval saaks söönuks ka väga odavalt, lavad ei oleks telestuudio moodi live’id, vaid põhirõhk oleks kaasavatel töötubadel, mis vahelduksid loengute ja vestlustega. See ei tähenda, et valimishooajal ei tohiks tippvormis poliitikutele valijatega kohtumisi korraldada, vaid seda, et kõik ei peaks olema valimiskampaaniaga seotud ja ruumi võiks jääda ka uutele visioonidele.

Kuidas siis teha kaasavat kultuuri, mis on vaba vabaturu konkurentsi imperatiividest? Klubi on olnud alati parim liitja. Sajand tagasi ühendasid inimesi tudengiseltside ja loomeliitude kõrval karskusseltsid, kuhu kuulusid ühiskondlikult aktiivsed vilka mõistusega inimesed. Kuigi mõnda kodanikuliikumist peetakse elitaarseks väitlusklubiks ja kommunikatsiooniekspertide hobiks, siis on vähemalt Eesti paremäärmuslased ära tabanud, et üleriigilise järjepideva klubilise tegevuse pakkumine ajalehtede, loengute, internetibaaside, meemide ja avalike demonstratsioonide näol on inimeste ühendamise võti.

Huvitav, milline on järgmine liikumine, mis suudab piisavalt ühendada, et sellest areneks kultuurikiht ja elujõulised tavad?

Vaatamisi: 930