Volli Kalm: „Igasuguse hariduse, sealhulgas ülikoolihariduse peamiseks ülesandeks on anda lähtepunkt, selleks et end hiljem pidevalt täiendada.”
Mart Kivastik: „Me oleme ka veidi venelastesse. Vaata soomlasi ja sakslasi. Nad on ausad, see on minu arust Euroopa mõte. Inimesed ei valeta ja oskavad käituda ja vabandavad, kui on mingi jama.”
Draamajuht Tiit Palu: „Ma ei näe Vanemuise draamaharul teist teed kui ansambliteater.”
Evi Tihemetsa näitus ei olnud niivõrd mõeldud tervikliku ülevaate, kuivõrd probleemiasetusena, sammumisena ühest perioodist teise.
Taavi Kerikmäe jõuab ikka ja jälle bluusi juurde tagasi.
Tiina Savi: „Autorifilmi programm on emotsioonide jagamise soovist sündinud projekt.”
Tartu Kõrgema Kunstikooli töötajad on väga rahul.
Eugen Kask on isenäolisemaid ja stiiliajatumaid, vaba käe ja sügava pilguga meister.
Võru on valmis saama Mihhailovskoje Eesti analoogiks.
Eesti Draamateatri jalutussaalide seinapinnad on loogiline keskkond Maimu Vannase loomingu väljapanekuks.
Mõnikord tundub, et paadi saamine Rootsist oli kui takso tellimine.
Teet Kase valmiv ballett mängib iidset mängu Sumera helide ja Kawabata „haikude” väljas.
Usuleige eestlase surmakultuur on rusuvalt poliitiline, rahvuslik, (aja)looline, sellel puudub üldinimlik, eksistentsiaalne sügavus.
Lavakunstikooli XXVII lend tõstab oma püstijalakomöödiaga publiku püsti.