
Lavastuses ei imiteerita ega parodeerita Reformierakonna võtmetegelasi otse, füüsilise sarnasuse põhjal, vaid pigem on lastud selituda poliitikute avaliku kuvandi mõnel olemuslikul joonel.

Kas end Céline Dioniks pidava noormehe puhul on tegu haigusjuhtumiga, mis vajab ravi, kordategemist, või erilise identiteediga, mida tuleks õppida aktsepteerima?

Akadeemilise teatri üks asutajaid Martin Kõiv: „„Naeru Akadeemia“ autoril Kōki Mitanil on väga peen huumoritaju.“

Laura Jaanholdi „Nukumajas“ käsitletakse vägivaldse suhte teemat, Hendrik Toompere seeniori teemaks võiks olla laiemalt tänapäeva muutuv väärtussüsteem.

Virtuaalreaalsuse lavastus on ülimalt kohane viis käsitlemaks illusioone, kombatamatuid nähtusi ja kvantmehaanilisi reaalsusi, mis koosnevad nullidest ja ühtedest.

„Wikmani poiste“ lavastus ei ole läinud vastuollu Jaan Krossi romaaniga, sealt on valitud välja saatuse ja isikliku moraalse vastutuse teema.

Tõnu Õnnepalu tekst, nii laval kui ka paberil, on nagu liivale joonistatud muster: mõtisklev, ühtaegu oluline ja tähtsusetu, kohaloleku kontroll.

Headus pole midagi kättesaamatut, saatus midagi ettemääratut – kõik sõltub iseenda otsustest.

Viini festivali kunstilise juhi ja teatri NTGent lavastaja Milo Rau avakõne rahvusvahelise teatriinstituudi (ITI) konverentsil „Väärtusta ja loo kontakt“ 19. IX Belgias Antwerpenis.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.