
Aare Toikka: „Praegune aeg on selline, et meedia paiskab meie ümber, meisse ja meist läbi väga palju fragmente ja lõpetamata lugusid. Sellest tulenevalt on ka palju lõpuni mõtlemata mõtteid.“

Priit Strandbergi lavastuse teksti- ja traditsioonitruudus on see, mis võimaldab kontraste ning mille pärast saab Antigone tragöödias esile tulla see tõeliselt ürgne, inimlik ja ajatu.

Lehmanni „Postdramaatiline teater“, viimasel kolmel kümnendil rahvusvahelist teatriuurimist enim mõjutanud teos on nüüd kättesaadav ka eesti keeles.

Von Krahli teatris etenduv lavakunstikooli tudengite „Vahe aeg“ on küll ebaühtlane ja üritab eelmise lennu varjust pääseda, kuid süstib ka usku meie teatri võimekasse järelkasvu.

Molière on mõistagi võluv võllaroog, kelle naeruväärsete eputiste galantne, ent armutult satiiriline galerii võib ajada publiku kimbatusse.

Ivo Uukkivi ja Martin Kõivu duett on viimse detailini lihvitud, nende teineteisetaju tundlik ja paindlik ning arusaam tekstist sügavalt läbi tunnetatud.

Inglise näitekirjanik Ben Lewis: „Mõistan, miks populistlikud liikumised haavatavaid inimesi ligi tõmbavad. Need organisatsioonid tuginevad inimestega sideme loomisele, mitte niivõrd ideoloogiale.“

Elmo Nüganeni dramatiseering ja lavastus eeldab, et vaataja on romaani lugenud ning oma vaimusilmas pidevalt tegevuse ja tegelastega kaasas käib, juurde mõtleb ja – mis peamine – juurde tajub.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.