Akadeemilise teatri „Naeru akadeemia“, autor Kōki Mitani, tõlkija Margit Juurikas, lavastaja ja muusikaline kujundaja Kristo Viiding, kunstnik Ivo Uukkivi, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskunstnik Priidu Adlas. Mängivad Ivo Uukkivi ja Martin Kõiv. Esietendus 30. XI 2024 Tallinnas Kanutiaia huvikooli teatrisaalis.
Kirjutades lavastusest, mis läbi huumori katsub lahata komöödia kirjutamist, tahaksin instinktiivselt pöörduda huumori põhitõdede või reeglite juurde, et juttu otsa peale aidata. Aga neid otsides satun ikka ja jälle labürinti, kus selgeid vastuseid pole. See ei tähenda, et komöödia on justkui müstiline võluloom, vaid et naerma ajavad seigad sõltuvad inimese päritolust, keskkonnast, ajastust ja paljust muust muutlikust. Rääkimata sellest, et naerma ajab eri inimesi erisugune nali, aga sama nali võib ka üht- ja sedasama inimest päeviti erineval määral lõbustada.
Nii komplitseeritud olemust arvestades mõjub uskumatult ja ülekohtuselt, et komöödiažanril on kergemeelsuse ja lihtsakoelisuse plekk küljes. Trupid, kes pühenduvad komöödiale, mängivad üldjuhul piiratud arvul publikule, kes mujal teatris ei käigi, ning kogenud komöödianäitlejatel võib tekkida raskusi teistes žanrites rollide saamisega. Ometi tuntakse ja austatakse teatud näitlejaid just tänu koomikatajule, kuna naljategemise kunsti on peetud vaid osaliselt õpitavaks. On neid, kes nalja visates ületavad kergesti labasuse ja piinlikkuse piiri, ent on ka neid, kes kunagi ei väärata. Samamoodi on komöödia kirjutamisega: on neid, kelle naljad jätavad pingutatud, puise mulje, ning neid, kelle tekst ka tõsiste teemade puhul naerma ajab.
Tsensor: Aitab küll.
Autor: Kas tõesti?
Tsensor: Sain enam-vähem asjast aimu.
Autor: Kas te naljast saite aru?
Tsensor: Ma ei saa mitte mingil juhul lavastusluba anda.
Autor: Sakisaka-san …!
Tsensor: Mitte tsensori, vaid kodanikuna ei luba mu südametunnistus sellist asja.
Autor: Pidage, nüüd pidage!
Tsensor: Vabandust, aga ma ei mõista inimesi, kes millegi sellise üle naeravad.
Autor: Küllap seepärast, et praegu lugesin mina. Kui seda teeb meie esinäitleja, siis vappub publik naerupahvakutest.
Kōki Mitani „Naeru akadeemia“, tõlkinud Margit Juurikas
Selles jaapani näidendis rullub lahti lugu, kuidas näitekirjanik Tsubaki püüab kõigest hingest oma uuele näidendile lavastamisluba saada, kuid tsensor Sakisaka esitab talle aina uusi parandusnõudmisi. See kõik toimub Jaapanis 1940. aastal seitsme päeva jooksul tsensori kabinetis. Kaks näitlejat, üks tegevuskoht, lühike toimumisaeg, suure potentsiaaliga süžee – väiketeatri unistus. Korra varem on see näidend Eestis laval olnud: Vanemuises, lavastajaks Aare Toikka, osades Riho Kütsar ja Hannes Kaljujärv. Seekord on laval Ivo Uukkivi ja Martin Kõiv, lavastanud Kristo Viiding.
Arvatavasti mõjutab lavastuse õnnestumist ja eristumist mängupaik, sest Kanutiaia huvikooli uhked vanad uksed, nagisev parkett ja soliidne kodune hõng lisavad tsensori askeetlikule kabinetile asendamatu nüansi. Pealegi mõjub pisike traditsiooniline lava üpris ruumikas saalis nagu mänguasi, rõhutades (parimas mõttes) tolmust teatraalsust. Uute või unustatud mängukohtade (taas)avastamine jääb tavaliselt suvehooaega, kui paljud teatritegijad üle maa mõisatesse, taludesse ja heinamaale mängima sõidavad, aga seda toredam on (taas) kohtuda mõne kesklinna saaliga, millel oma tugev loomus ja omapära. See, millise lustiga näitlejad pisikest lava mängimiseks kasutavad, annab aimu, kui sümpaatne on see ruum trupile.
„Mind väga võlub kammerlik, vana hea nn vaene teater, mis rajaneb näitleja mängul ja heal partnerlusel. Kaamera, põsemikrofonid ja muu tehnoloogia on ammu ja väga tugevalt teatripilti sisse sõitnud. Kõik see segab näitlejat, et võiks sündida totaalne sisenemine oma ossa. Ka vaatajana olen segaduses, mida jälgida, kui pilt on nii kirju. Vahest enam polegi näitlejat vaja? Ma olen kindel, et tehisaru ja robotitega juba antakse kusagil maailmas etendusi, nimetades seda teatriks. Kuid teatriimet seal ei sünni.“1
Akadeemilise teatri (Viidingu, Uukkivi ja Kõivu asutatud uus kollektiiv) „Naeru akadeemia“ on multimeedia etenduskunstist küll nii kaugel kui olla saab, välja arvatud kõlaritest kostev muusika. Selline askeetlik lahendus, kus eriti teravalt tulevad esile tekst ja näitlejate mäng, ongi lavastuse trump. Fookus on paigas, midagi ei lähe kaduma ega haju muu müra sisse. Kuna niimoodi pole võimalik midagi varjata, on õnnestumise eelduseks tõeliselt head näitlejad.
Uukkivi ja Kõivu duett on viimse detailini lihvitud, nende teineteisetaju tundlik ja paindlik ning arusaam tekstist sügavalt läbi tunnetatud. Kuigi laval on mehi kaks, „on „Naeru akadeemia“ loojad kolm näitlejat. Ma usun, et sellise suurepärase lavastuseni aitas neid just see, et lavastaja Kristo Viiding on saanud väga heaks näitlejaks. Ja ta oskab oma kolleegidele näitlejatele mõnes asjas nõu anda just nii, nagu väiksema näitlejakogemusega lavastaja ei oskaks.“2 Trupi sõnutsi töötati lavastuse kallal poolteist aastat – repertuaariteatris pole kunagi nii palju aega – ning see on andnud neile võimaluse see lugu ja tegelased põhjalikult läbi tunnetada, enda omaks teha. Kõik tehniline on saanud nii omaseks, et loomulikkus on peaaegu vältimatu. Vaid sellisest põhjalikkusest ja süvenemisest sünnib tõeline kergus. Ja selles kerguses elab huumor eriti meelsasti.
Kui mõtlen tagasi oma lemmikkomöödiatele, mis pisarateni naerma ajanud, on selgelt näha neid ühendav lüli: iga hea nalja sees on parajalt traagikat, nagu igas koomikus on üks pisarais pajats. Näitlejaidki õpetatakse koomilise rolli mängimisel, et mida tõsisemalt ise asja võetakse, seda naljakam on publikul. „Naeru akadeemias“ maadlevad mõlemad tegelased kõrvuti oma murega: autor püüab kasvavas ajakitsikuses saada lavastusluba ja tsensor leiutab aina uusi ettekäändeid, et seda talle keelata, ning kahe mure ristumisel tekibki koomika. Kui alguses näib mõlemale tegelasele, et eesmärk on kergesti saavutatav, ei jõua lõpuks kumbki loodetud tulemuseni, vaid hoopis ootamatusse punkti. Nende kasvav frustratsioon ja kangekaelsus loovad tohutult viljaka pinnase absurdsete olukordade tekkimiseks ning publik rõkkab naerda algusest lõpuni.
On igati tervitatav, et ikka ja alati leidub inimesi, kes mängust niivõrd palju lugu peavad ja uusi teatritruppe loovad. Samuti on rõõm vaadata komöödiat, kus pole vägivalda, labasust ega alandamist, vaid terav ja tark mõttemäng. Veel enam – mis suhestub oma ja praeguse ajaga ning annab ka etendusejärgset mõtteainet. Mis saab Akadeemilisest teatrist edasi, näitab aeg, sest „uue teatri sünd on ilmselt hõlpsam kui püsimajäämine, eks seda kinnita mõnegi õhinal väljahõigatud teatri kaotsiminek. „Naeru akadeemia“ mõjuväljas soovin Akadeemilisele teatrile pikka iga. „Iga naer loeb“ on lööv ja täpne moto, pakun kõrvale teisegi: „Taevas, hoia komödiante!““3
1 Margus Mikomägi, Kristo Viiding: äkki polegi näitlejat enam vaja. – Teatritasku 21. XII 2024.
2 Margus Mikomägi, Teater ei ole kaubamaja ja tsensor võib saada inimeseks. – Maaleht 5. XII 2024.
3 Pille-Riin Purje, Taevas, hoia komödiante! – Postimees 12. XII 2024.
