Olen sellest puudujäägist kaheksa aastat tagasi korra juba kirjutanud¹, aga kuna olukord pole vahepeal muutunud, siis üritan uuesti. Teatriaasta 2024 on äsja leidnud oma otsa ning kaugel pole ka teatrikuu märts, kui tolle aasta parimatele pärjad pähe pannakse või täpsemalt: antakse pihku klaaskuul, Ivo Lille loodud „Theodori silm“. Mullu lavale jõudnu kohta on ajakirjanduses esimesed kokkuvõtted juba ilmunud ning võib oletada, et teatri aasta­auhindade žüriide liikmed ragistavad praegu pead, et nominentide ja seejärel ka laureaatide nimekiri kenasti kokku saada. Eesti teatri aastaauhindadega on kahtlemata kõige rohkem sibinat-sabinat, aga eks ihaldusväärseid ole teisigi: Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse hea teatri auhind, Eesti Kultuurkapitali aastaauhinnad ja elutööpreemiad, teatrite kolleegipreemiad. Seega saab öelda, et meie teater on auhinnatundlik.

„Ometi tundub mulle üha enam, et üks „auhind“ on sellest kimbust siiski puudu, midagi sellelaadset, nagu USAs halvimatele filmidele ja osatäitmistele määratav Kuld­vaarikas. See võiks meil kanda nime Pronksreha: viide sellele, et päevavalgele tuuakse teatritegu, mille sooritaja on saanud lõppenud aastal rehaga kõige valusamalt piki nägu. Võib-olla isegi mitu korda.“² Nii ma toona kirjutasin. Kõlab õelalt, ent praeguse põhjendamatu rahulolu tingimustes võiks see auhind ehk toimida kehva teatri vastase vaktsiinina.

Kes peaks otsustama, kellele selline auhind anda? Ilmselt teatrikriitikute ühendus. Asjatundjatena oskavad nad kõige paremini väärika kandidaadi välja sõeluda, seevastu rahvahääletuse puhul oleksid tulemused kindlasti ülekohtused ja veidrad – pole ju kahtlustki, kellele annaks oma hääle Isamaa Perede Ühendus ja Priit Sibul, kuid kas on mõtet napakaid seisukohti veelgi võimendada. Teine oluline küsimus on, millistest kriteeriumidest lähtuvalt laureaadi kasuks otsustada. Selleks et Pronksreha auhind õigusega välja teenida, peaks sellele kandideerijate teatriteost paistma välja uljas ambitsioon ja nutikas lähtepunkt või köitev alusmaterjal, mida paraku ei ole aga kuidagi õnnestunud köitvaks tulemuseks realiseerida – ja seda kibedamalt kahetsusväärne see teatrisõprade meelest on.

1 Tambet Kaugema, Pronksreha. – Sirp 3. II 2017.

2 Samas.