-
Miks strateegiaid vaja on?
Tänastes aruteludes seatakse sageli kahtluse alla ka vajadus riikliku integratsioonistrateegia järele. Enamuse-vähemuste suhteid käsitlev teooria räägib kolmest võimalusest: assimilatsioon ehk meil eestistamine, separatsioon ehk eraldi elamine ja integratsioon ehk lähenemine. Separatsioon on ohtlik, kuna tekitab võõrandumist ja getostumist, assimilatsiooni riikliku eesmärgina ei ole aga sobivaks pidanud ükski Euroopa riik, kuna see käib vastu demokraatliku riigi põhimõtetele. Eesti on demokraatlik Euroopa Liitu kuuluv riik…
-
Johannese perekonnanime me teada ei saa – „A” kutsub teda lihtsalt Johanneseks, kuigi me võime siin aimata itaalia Giovannit ja hispaania Juani, kes on „A” arvates võrgutaja par excellence. Sama eesnimega Johannes Climacus on ka aasta pärast „Emba-kumba” ilmunud ja Kierkegaardi toimetatud „Filosoofiliste fragmentide” ning neile paar aastat hiljem järgnenud mahuka „Kokkuvõtva mitteteadusliku järelsõna” autor. Viimast kahte teost võib pidada Kierkegaardi kõige olulisemateks filosoofilisteks kirjutisteks. Samuti…
-
Teadagi kellel – mitte aga vaatajal ja tegijal, kes soovivad saada kogemust. Mulle tundub, et interdistsiplinaarsus ei ole enam teema, kuna on niikuinii juba iseenesestmõistetavus. Vähemalt peaks seda olema. Ja õieti on see etenduskunstides seda suuremal või vähemal määral kogu aeg olnud, kuigi ajalookirjutajad üritavad teist muljet jätta. Ometi olen ise teatritegijana pidevalt maadelnud distsipliinikeskse mõtlemisega. Seda isegi rohkem enda kui teiste puhul. Ja üldse on…
-
Paraku paistab, et Eesti integratsioonipoliitika programmeerijatele pole mõjunud kriitika ega ka märksa kaalukamad tõendid multi- või mitmekultuurilisuse ideoloogia pankroti kohta, tuntuim neist ehk kahe vägagi mitmekultuurilise reisijaskonnaga lennuki sisenemine ülisuure sümbolväärtusega kaksiktorni Manhattanil 11. IX 2001. Kui integraatorite silmad oleksid avanenud, siis ei peaks me Eestis seitse aastat tagasi räägitut jälle üle kordama ning ei leiaks uuest, valmivast integratsioonistrateegia aastateks 2008–2013 mõeldud tööversioonist ikka sedasama retoorilist…
-
Pole kahtlust, et Eesti riigil 1939. aasta sügisel enam suurt valida polnud. Kuid see ei tähenda nõustumist Rein Ruutsooga, kes väidab, et tänaseks enam ei vaielda: sõjalises plaanis oleks vastuhakk lõppenud kiire ja verise kaotusega. Vaieldakse – ja kuidas veel! Tõepoolest, sõda N Liidu vastu ei olnud võimalik võita liitlasteta, ent vaevalt oleks kaotus olnud kiire. Eesti tugevateks külgedeks olid kaitsetahe, hea väljaõppega regulaararmee ja käsirelvadega…
-
Sellisel uskumusel poleks häda midagi, kui see oleks tõesti ainult uskumus, mida tegelikkuses väljendavad vaid ekraanidel virvendavad numbrite read. Kuna aga majanduskasvu taga käib pidevalt vilgas inimtegevus, tekib tahtmine küsida, kuidas saab miski lakkamatult kasvada. Kas tõesti on nii, et selsamal ajal kuskil mujal mitte miski ei vähene? Või on majanduskasv nagu puuk, kes lendab ringi planeetidevahelises ruumis ja tassib meile kokku varandusi, mille päritolu jääbki…
-
Tallinna vanalinn pääses UNESCO maailmapärandi nimekirja 1997. aastal. Tänaseks on selles nimekirjas 660 kultuuri- ja166 loodusmälestist ning 25 nn segamälestist, mis hõlmavad nii kultuuri- kui ka looduspärandit. Põhja-Euroopa kaubalinna nimetamine maailmakultuuri tippobjektiks oli väärikas hetk Tallinna ajaloos, olgugi et ajaloolist vanalinna hõlmav muinsuskaitseala moodustati juba 1966. aastal. Tänases Tallinnas on UNESCO nimekirja kuulumine pigem kõrvalise tähtsusega medal, mida vastuvõttudel tore ja protestiaktsioonidel kasulik ülikonna külge riputada.…
-
„Kuhu põgenevate hingede” dialoog on elus, lugu lülib sidusat jada, pildi kunstiline ambitsioon on mõjus. Operaator Mait Mäekivi ja režissöör on leidnud mitmeid motiveeritud suurplaane, mille vaheldumise tempoga pole üle muljutud. Laias laastus võiks „Kuhu põgenevaid hingi” nimetada kahe gümnaasiumitüdruku teineteiseleidmise looks, mille käigus püstitub satanismi probleem või pseudoprobleem, kõveriti ka perekondade häda ja kogu ühiskonna eksistentsi nõmeduse võimalikkus. Nn noorsool on ju kõigest siiber ees.
Spetsiifilise…
-
Järeldus: kui mõni ühiskonna kultuurilisele või majanduslikule edukusele oluline, kuid heaolule ajutisi tagasilööke põhjustav küsimus ette tuleb, üritab otsustajaskond oma populaarsuse nimel sellest avalikult mitte rääkida nii kaua kui võimalik. Energiamajandus on tüüpiline, ehk kõige olulisem valdkond, kus laia avalikku arutelu ei soovita, välja arvatud üksikud detailid. Sõnumitoojaks valitakse sellistel puhkudel keegi, kelle võib ka kahida, aga kellel pole avalikus debatis osalemise kohustust. Näiteks Eesti Energia…
-
Eesti Vabadussõjas ei olnud tundmatuid sõdureid ja kõigi langenute ning pea kõigi osalenute nimi on teada. Vastupidiselt meie idanaabri tavadele on lääne kultuuriruumis austatud indiviidi ja sõdades ei osalenud nimetu kollektiiv, vaid nimedega sõdurid.
Milleks on vaja lihtsalt sõja daatumit tähistavat monumenti?
Arvestades seda, et üks tundmatu sõduri monument just äsja teisaldati Tallinna kesklinnast kalmistule, siis tundub idee püstitada uus tundmatu sõduri monument ja seda eelmisest mitte just…
