-
Eesti pro Eesti Vabariik lakkas olemast rahvusvahelise suhtluse subjekt 16. juunil 1940, kui punaarmee maa-, mere- ja õhuväe üksused alustasid ühist militaaroperatsiooni, mille eesmärgiks oli kogu Eesti okupeerimine. Meie toonane valitsus alistus võõrvõimu vägivalla ees. EV jätkas eksisteerimist de iure. Seda toetas demokraatlike riikide enam-vähem üksmeelne otsus mitte tunnustada Balti riikide ülevõtmist ning sovetiseerimist Nõukogude Liidu poolt – ja nende kindlaksjäämine kord otsustatule hilisematel külma sõja…
-
Samal ajal lugesin artikli tarvis üle Paul Amburi monograafiat „Laulurästas hallaöös”, kus kirjutatud luuletaja Karl Eduard Söödist. Ja tuli meelde eesti kirjanduse kuulus apokriiva lugu sellest, kuidas põlist vanatüdrukut Anna Haavat hirmutati pidevalt põlise vanapoisi Söödi kosjadega, nii et Haava sai peaaegu närvivapustuse. Sööt ei olnud naistemees nagu tema põlvkonnakaaslane Vilde. Aga ta ei olnud ka luuserluuletaja nagu Juhan Liiv. Ta oli eesti kirjanduses eduka ärimehe…
-
Ma ei tunne ühtki praegu elus olevat eestlast, kes oleks isiklikult mõisatallis vitsu saanud. Mõne üksiku kauged esivanemad ehk küll, aga tõenäoliselt kaugeltki mitte kõigi, sest ihunuhtlus ei ole saanud olla ajaloo ühelgi järgul üldine ja igapäevane osa ühegi ühiskonna elust. Tegu oli ju siiski karistusega ja nagu eestlased peaksid suhteliselt värskestki ajalookogemusest mäletama, püsib valdav osa ühiskonnaliikmeist kuulekana ka võõra võimu rumalatele või lausa kahjulikele…
-
Korralageduse vastu võitlemise kõige tugevam juriidiline hoob Eestis on planeerimisseadus, mille § 1 (3) ütleb: „Ruumiline planeerimine (edaspidi planeerimine) käesoleva seaduse tähenduses on demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi.”
Eesti riigi ruumiline planeerimine või selle tegevuse puudumine on Kumu suures auditooriumis täna kell 14 algava konverentsi…
-
Eesti puhul – kuna me ei jaksa lähiaastail veel vastasele võrdväärset jõudu vastu panna ja peame tema järkjärgulist nõrgenemist kannatlikult ootama veel kuni 20 aastat – tähendab stabiilne olek sümbioosi mõne teise, tugeva organismiga. Oma valiku ses osas, kelle seljas ratsutada, oleme teinud juba aastaid tagasi ja sääsena härja sarvel kündnud, nagu jaksu on jagunud. Võimalik, et täpsem võrdlus loodusest oleks ehk käitumine parasiitorganismina, vajaliku parasiidina…
-
Miks strateegiaid vaja on?
Tänastes aruteludes seatakse sageli kahtluse alla ka vajadus riikliku integratsioonistrateegia järele. Enamuse-vähemuste suhteid käsitlev teooria räägib kolmest võimalusest: assimilatsioon ehk meil eestistamine, separatsioon ehk eraldi elamine ja integratsioon ehk lähenemine. Separatsioon on ohtlik, kuna tekitab võõrandumist ja getostumist, assimilatsiooni riikliku eesmärgina ei ole aga sobivaks pidanud ükski Euroopa riik, kuna see käib vastu demokraatliku riigi põhimõtetele. Eesti on demokraatlik Euroopa Liitu kuuluv riik…
-
Johannese perekonnanime me teada ei saa – „A” kutsub teda lihtsalt Johanneseks, kuigi me võime siin aimata itaalia Giovannit ja hispaania Juani, kes on „A” arvates võrgutaja par excellence. Sama eesnimega Johannes Climacus on ka aasta pärast „Emba-kumba” ilmunud ja Kierkegaardi toimetatud „Filosoofiliste fragmentide” ning neile paar aastat hiljem järgnenud mahuka „Kokkuvõtva mitteteadusliku järelsõna” autor. Viimast kahte teost võib pidada Kierkegaardi kõige olulisemateks filosoofilisteks kirjutisteks. Samuti…
-
Eikellegimaa olemasolul oli ilusaid ja koledaid külgi. Sealsel kontrollimatusel ja piiride puudumisel põhineski (ja põhineb veel tänagi) linnainimese kujutlus maaidüllist ja seal võimalikust vabadustundest. Jah, nii ma seda tunnet linnalapsena mäletan, mis sellest, et oli võõras võim. Samas tähendas eikellegimaa sageli ka hooldamatust, räpaseid nurgataguseid, lagunenud ehitisi ja isetekkelisi prügimägesid.
Täna on Eestimaa üha enam kaetud kõrgete taradega ja igameheõigust ignoreerivate ähvardavate siltidega, mille hulk ja…
-
Taani suur üksiklane Søren Kierkegaard, kelle sünnist möödub peagi paarsada aastat, on Eesti kultuuriruumis praegu käibel koguni kolme biograafia ja nelja originaalteosega. Lisa on toonud just viimane aasta, mil Jaan Pärnamäe meisterlikus tõlkes on kohalike lugejateni jõudnud „Surmatõbi” ning „Võrgutaja päevaraamat”. Viimane pole siiski omaette tervik, vaid Kierkegaardi esimesest (suur)teosest „Emb-kumb” (1843) pärinev pikem peatükk, mida on mitmel pool maailmas hiljem korduvalt eraldi kaante vahel välja…
-
Äsja eestindatud “Võrgutaja päevaraamat” on osa Kierkegaardi magnum opus’est, “Emmast-kummast”. Antud osa on algusest peale eraldi loetud ning juba pikalt eraldiseisva teosena tõlgitud, kuigi Kierkegaard ise oli sellele selgelt vastu. Kirjanduslikust küljest on “Võrgutaja päevaraamatu” näol tegu briljantse kirjanduspalaga, mille võib kahtlemata lugeda klassika hulka. Rõhutatakse selle romantilist suunitlust: tekst valgustab romantismi ajastu suhtumist naisesse ning lubab ühtlasi kaaluda romantilise iroonia temaatikat.
Kierkegaard ise lausub “Võrgutaja päevaraamatu”…
