-
Räägin kultuurist. Sõnast „kultuur” ja selle sisu igapäevasest tõlgendusest, tähendusest igale inimesele. Uuringust selgus, et tavaelus ei tunnetanud küsitletud inimesed üldjuhul kultuuri kui niisuguse tähtsust või mõju oma argielule. Niipea aga, kui kultuuri mõiste kirjutati lahti, täpsustati seda sisuliselt, nimetades sõnu „teater”, „kunst”, „arhitektuur”, „sport”, „muuseumid” jne, tundsid paljud vastajad, et kogu nende elu seisnebki kultuuris.
Üks, mis seda situatsiooni kindlasti selgitab, on kultuuri mõiste kõikehaaravus.…
-
Kõigepealt täpsustus sedastuse juurde, et üks Eesti teadusinfosüsteemi (ETIS) sisse viidav muudatus seisab selles, et on tõstetud “kultuuriajakirjade Akadeemia, Vikerkaar ja Looming” staatust, nimelt kuuluvad need nüüd kategooriasse 1.3. Erinevalt ajakirjadest Vikerkaar ja Looming on Akadeemia staatus ETISes juba mõnda aega olnud 1.3, vähemalt Tartu ülikooli publikatsioonikategoriseerijate silmis. See ei ole üllatav, sest Akadeemias on juba mitme aasta vältel uurimuslikke artikleid valikuliselt “pimedalt” eelretsenseeritud. Tuginedes oma…
-
Metafüüsika vundamendil püsiva kunstikultuuri puhul, mida paljud peavad praegugi „päris” kultuuriks, peetakse kunsti sihiks tunnetuse totaalsust ja sügavust: erilisi teadvusseisundeid, mis hõlmavad teadmist olemasolu kummalisusest ja lõplikkusest, kas või vaikimisi ka teadmist surmast ja seeläbi ka inimlikku, sotsiaalset ja eksistentsiaalset empaatiat. Surma vaikne lähedalolek on selle kontseptsiooni üks olemustunnuseid, mis tähendab praktikas dramatismi ja ohutunnet, surmahirmu või ka lausa surmakultust, eksistentsiaalset blaseerumust või muid mitte just…
-
Kogumik „Hirm ja segadus. Esseid kultuurisemiootikast” koondab viit hirmu semiootilisele analüüsile pühendatud esseed Juri Lotmani loomingus. Raamatu lisasse on paigutatud veel kolm veidi kaugemal seisvat, kuid eelmistega mõtteliselt haakuvat kirjutist. Valitud artiklitest kolm on eesti keeles avaldatud juba varemgi. Kogumiku koostaja Mihhail Lotman kirjutab raamatu järelsõnas järgmist: „Siinses väikeses kogumikus sisalduvad kirjutised moodustavad olulise, samas aga väga omapärase osa JL-i pärandis. Nende omapära seisneb ennekõike selles,…
-
Muidugi ei juhtunud; kultuuriloolise terviku seisukohalt oli tegu kõigest ühega arvutuist üksikavaldusist, mis kõik kokku kõnelevad ilmalikustumise järjepidevast võimendumisest. Ja kui tahaksime mõista kõnealuse otsuse tähendust, siis tuleks minna ajas tahapoole, et tutvuda eellooga, otsust ette valmistanud ajenditega. Täpselt seesama käib ka minevikus toimunu kohta. Paavst Innocentius VIII tahtis oma bullaga tõhustada nõiandusega peetavat võitlust ja ühekordsus peibutab meid selles teos nägema nõiajahi peapõhjust, kuigi õigem…
-
Asi muutus 1970ndail eelkõige feministliku kunstimõtte arenemisel ning akadeemilistes (kunsti)teadusringkondades 1980ndail ja 1990ndail, kui modernismi- ja seoses sellega loomulikult ka avangardismimõistet oli selle sisu modifitseerumise tõttu õnnistatud mitmete eesliidetega nagu „neo” või „post”. Kunsti(kultuuri)ajalugu ei jagunenud enam kahte lehte: väärtuslikud ja väärtuseta ajad ning nähtused. Akademism ning sellega seoses ka XX sajandi 30ndad vajasid värsket pilku ning teistsugust tõlgendust. Ja ega lähiajalugugi, 1950ndad, 60ndad ja 70ndad,…
-
Kuidas on selle suurüritusega seotud Eesti, eelkõige Kumu? Mida sellise rahvusvahelise nõupidamise Eestis läbiviimine meile annab?
Tegu oli pikemalt planeeritud teadusliku seminariga, kuhu Euroopa Nõukogu juures asuv Euroopa Näituste konsultantide grupp oli kutsunud esinema sõjajärgse perioodi kunstiajaloo eksperte. Euroopa Näituste seeria algas üle 50 aasta tagasi, 1954. aastast, ning selle eesmärk on vaadelda Euroopa kultuuriruumi ühtse tervikuna, leida omavahel haakuvaid ja muidugi ka erinevaid tendentse. Näitusega kaasneb…
-
5. ja 6. oktoobril Kumu auditooriumis peetud konverents „Via transversa: endise idabloki kadunud filmikunst” oli ettevõtmine, mille vajalikkuses ei kahtle tänapäevases Eestis ilmselt keegi. Küünikute korduv stampküsimus, kas ja kellele on üldse tarvis näiteks eesti filmiajalugu, on aasta-aastalt üha mõttetum, sest on selge, et on vaja, ja mitte ainult eestlastele. Tuleb tunnistada, et korraldajate seisukohast oli konjunktuur rahvusvahelise filmikonverentsi korraldamiseks 2007. aasta sügisel Tallinnas ülisoodne. Midagi…
-
Mikko Fritze: Tõesti on ootajatel olnud põhjust mureks, et ettevalmistus on seisma jäänud, ja lootus, et ehk nüüd hakkab kõik kiiremini liikuma. Aga ka minul on omad kohustused nii praegusel tööl kui perekonna ees ja ma lihtsalt ei saa kohe homme siin olla. Konkreetsed asjad tegelikult ka liiguvad juba, ainult et pole olnud avalikkuse ees eriti midagi pasundada, sest püsivalt hakkan Tallinnas tegutsema veebruarist. Me otsime…
-
„Kui suurimatele (mainekamatele, traditsioonikamatele, nagu on seda Veneetsia biennaal, Kasseli „documenta”, Münsteri kohaspetsiifiline skulptuuriprojekt, Baseli kunstimess) lisada uuemad, kuid sama pretensioonikad (Praha biennaal, sügise hakul avatavad İstanbuli biennaal ja Linzi uue meedia väljapanek, jne) ning kitsamaid valdkondi või kunstihoiakuid (“Ars Ornata Europeana”, Bilbao feministlik kunstiprojekt, jne) puudutavad kunstiüritused ka veel juurde arvata, siis neil kunstnikel, kuraatoritel, kriitikutel, kes vähegi tahavad praeguse kunstieluga kursis olla, peavad kohvrid…
