-
Samal ajal lugesin artikli tarvis üle Paul Amburi monograafiat „Laulurästas hallaöös”, kus kirjutatud luuletaja Karl Eduard Söödist. Ja tuli meelde eesti kirjanduse kuulus apokriiva lugu sellest, kuidas põlist vanatüdrukut Anna Haavat hirmutati pidevalt põlise vanapoisi Söödi kosjadega, nii et Haava sai peaaegu närvivapustuse. Sööt ei olnud naistemees nagu tema põlvkonnakaaslane Vilde. Aga ta ei olnud ka luuserluuletaja nagu Juhan Liiv. Ta oli eesti kirjanduses eduka ärimehe…
-
Ma ei tunne ühtki praegu elus olevat eestlast, kes oleks isiklikult mõisatallis vitsu saanud. Mõne üksiku kauged esivanemad ehk küll, aga tõenäoliselt kaugeltki mitte kõigi, sest ihunuhtlus ei ole saanud olla ajaloo ühelgi järgul üldine ja igapäevane osa ühegi ühiskonna elust. Tegu oli ju siiski karistusega ja nagu eestlased peaksid suhteliselt värskestki ajalookogemusest mäletama, püsib valdav osa ühiskonnaliikmeist kuulekana ka võõra võimu rumalatele või lausa kahjulikele…
-
Venemaa poliitilised ning majanduslikud huvid, ambitsioonid ja suutlikkus on valdkond, kus Eesti analüütikute arvamused silmapaistvalt lahknevad. Diametraalsed erinevused, kui need on samal ajal kivinenud, ei tooda paraku ei debatti ega lisateadmist. Venemaa ise on vaatlusobjektina samuti pidevas teisenemises ja nii saavad analüütikud elada oma arvamusega just selles ajastus kuhu nad teadlikult või suutmatusest uusi mõtteviise omandada kinni on jäänud. On neid, kes elavad külma sõja bipolaarses…
-
Groningeni linnaplaneerija Rob van Gemert tõi näiteid, kuidas on võimalik omavalitsuses kasutada head arhitektuuri linna konkurentsivõime tõstmiseks ja seda nii, et rahvas aktsepteeriks uut vanas keskkonnas. Selles oli mõtlemisainest muinsuskaitse ja moodsa arhitektuuri omavahelise suhte vallast. Muinsuskaitset puudutas ka Andres Alver oma ettekandes, kus ta rääkis idee vajalikkusest linnaruumi loomisel ja analüüsis olukorda, kuidas hea arhitektuur tekkida saaks ja kes on tänases Eestis võtmemängijad. Ettevõtjate hääli…
-
Kaks aastat oli ta astunud iseseisva Eesti Vabariigi armee jalavarjudes, neli aastat vene kirsades.
Nüüd tuli ta koju suurest sõjast, milles eri pooltel eri mundreid kandnud eesti meeste missioonist ja osalusetähendusest vaidlused tänase päevani välja kestavad.
Juhan Peegel tuli Punaarmee Eesti laskurkorpusest, olles omal nahal ja täies mahus kätte saanud territoriaalkorpuse rängad tuleristsed, tööpataljonide näljutamise ning surmasuhu sundimised Velikije Luki lahinguis jõulukuus 1942.
Kui ta Saaremaalt kroonusse kutsuti, elas…
-
Juhan Peegli tööelu seisis neljal vaalal. Missioonitunne eelkõige. Missioonitunne ka siis, kui ta lihtsalt naljatas. Missioon on kõrgelennuline mõiste, kuid Juhan Peeglit iseloomustas just see aatelisus kõiges. Aated ei lubanud tal jagada töid- ja tegemisi esma- ja teisejärgulisteks. Kui idee oli ohus, tegi ta n-ö mooramaa mehe tööd. Ajakirjanduse õpikut polnud, ta kirjutas selle. Ta võttis selleks aja. Ta ei rääkinud kunagi kõlavate sõnadega. Ta tundis…
-
Miks strateegiaid vaja on?
Tänastes aruteludes seatakse sageli kahtluse alla ka vajadus riikliku integratsioonistrateegia järele. Enamuse-vähemuste suhteid käsitlev teooria räägib kolmest võimalusest: assimilatsioon ehk meil eestistamine, separatsioon ehk eraldi elamine ja integratsioon ehk lähenemine. Separatsioon on ohtlik, kuna tekitab võõrandumist ja getostumist, assimilatsiooni riikliku eesmärgina ei ole aga sobivaks pidanud ükski Euroopa riik, kuna see käib vastu demokraatliku riigi põhimõtetele. Eesti on demokraatlik Euroopa Liitu kuuluv riik…
-
Johannese perekonnanime me teada ei saa – „A” kutsub teda lihtsalt Johanneseks, kuigi me võime siin aimata itaalia Giovannit ja hispaania Juani, kes on „A” arvates võrgutaja par excellence. Sama eesnimega Johannes Climacus on ka aasta pärast „Emba-kumba” ilmunud ja Kierkegaardi toimetatud „Filosoofiliste fragmentide” ning neile paar aastat hiljem järgnenud mahuka „Kokkuvõtva mitteteadusliku järelsõna” autor. Viimast kahte teost võib pidada Kierkegaardi kõige olulisemateks filosoofilisteks kirjutisteks. Samuti…
-
Eikellegimaa olemasolul oli ilusaid ja koledaid külgi. Sealsel kontrollimatusel ja piiride puudumisel põhineski (ja põhineb veel tänagi) linnainimese kujutlus maaidüllist ja seal võimalikust vabadustundest. Jah, nii ma seda tunnet linnalapsena mäletan, mis sellest, et oli võõras võim. Samas tähendas eikellegimaa sageli ka hooldamatust, räpaseid nurgataguseid, lagunenud ehitisi ja isetekkelisi prügimägesid.
Täna on Eestimaa üha enam kaetud kõrgete taradega ja igameheõigust ignoreerivate ähvardavate siltidega, mille hulk ja…
-
Taani suur üksiklane Søren Kierkegaard, kelle sünnist möödub peagi paarsada aastat, on Eesti kultuuriruumis praegu käibel koguni kolme biograafia ja nelja originaalteosega. Lisa on toonud just viimane aasta, mil Jaan Pärnamäe meisterlikus tõlkes on kohalike lugejateni jõudnud „Surmatõbi” ning „Võrgutaja päevaraamat”. Viimane pole siiski omaette tervik, vaid Kierkegaardi esimesest (suur)teosest „Emb-kumb” (1843) pärinev pikem peatükk, mida on mitmel pool maailmas hiljem korduvalt eraldi kaante vahel välja…
