
Andrus Kiviräha jutukogu „Eesti rahva uued jutud“ on nagu perearsti retsept pimedate õhtute vastu. Sest see kõik on ikkagi – pööraselt lõbus!

Luule- ja palveraamatuga „Maast leitud, tuulde tõlgitud“ pöördub Doris Kareva tagasi oma lapseea loitsude juurde.

Kaur Riismaa „Väsinud valguse teooria“ on XXI sajandi esimeste kümnendite ülesvõttena küll hägune, kuid võimaldab siiski pildi sisse minna.

Silvia Mälksoo ja Silvia Rannamaa kirjavahetus pakub südamliku sissevaate kahe mõttekaaslase pikka sõprusse ning manab silme ette omaaegse olustiku.

Brigitta Davidjantsi „Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte“ on väikesele mahule vaatamata sama sisukas kui mõned pikemad perekonnasaagad.

„Vilniuse pokkerit“ tasub lugeda nii neil, kes Nõukogude aega läbi elasid, kui ka neil, kellele see sünge muinasjutt mõjub nagu mõni vendade Grimmide hirmutekitav heietus.

Vestlus luuletõlkeauhinna laureaadi Anna Verschiku ja toimetajaauhinna laureaadi Katrin Kerniga

Jüri Talvet: „Filosoofia ja loovkirjandus põimuvad omavahel tihedaimal viisil. Loovkirjanduse südamik on minu jaoks luule.“
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.