
Katariina Libe paneb lugeja küsima: kui suur osa mu unistustest, hirmudest ja biograafiast kuulub veel mulle endale ja kui suure osa minust moodustab avatar?

Guillaume Gibert: „Tõlkides hingad raamatuga samas rütmis. Tegin „Karu südant“ tõlkides koos Niikaga väga ilusa rännaku.“

Piret Jaaksi „Päikeseuskujad“ paneb proovile valguse ja selle võime murduda värvideks. Valgus kui millegi üleva ja hea sümbol kujuneb loo arenedes üllatavalt ambivalentseks.

Juhan Liivi muuseumis avanev teekond ühe kirjaniku mõttemaastikul toob lähemale mitte ainult Liivi luule, vaid luule tervikuna.

Jean-Jacques Rousseau püüab „Pihtimustes“ korda saata võimatut – anda täieliku ülevaate ühe inimese individuaalsusest, mina-tundest. Seeläbi kirjeldab ta ühtlasi mina-tunde universaalseid jooni.

Kuidas leevendada leina? Kim Simonseni ja Vónbjørt Vangi luulekogus pakuvad tröösti rand, ookean, taimed ja muld – ning kirjutamine.

Joonas Veelmaa annab luulekogus „6,6“ lugejale vaba voli olla luuser ja elada nii jaburat elu, kui ise tahab.

Mari-Liis Müürsepa „Keegi hingab“ ärgitab küsima, mis juhtub luuletusega siis, kui lavalt kuuldu esmane mõju kohtub rahulikul lugemisel pingsama tähelepanuga.

Aleksandrs Grīns jutustab romaanis „Hingetuisk“ loo noorest mehest, kes kaotab sõjaga peaaegu kõik, kuid lõplikult ei murdu. Sõna saab ka ajalugu ise.

Markus Thielemanni romaanis „Põhjakaares kõmab kõu“ käsitletakse Saksamaa nõmmemaastiku taustal oma ja võõra vastandumist ning tunnistatakse valusat minevikku. Või siiski mitte?
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.