Kõige olulisem on vastata küsimusele, miks, sellest tähtsusetum pole see, kuidas, ning mõlemale vastamisest olulisemakski võib kujuneda, millal. Ometi osutub vahel määravaks lihtne küsimus – kus? Koht, kus ollakse, tundub teiste küsimuste kõrval kuidagi teisejärgulisem, kuid koha mõju nendele vastamisel võib olla suur ning teatud määral isegi püsiv – koht talletab seal tehtud otsused ega lase neid lahti. Lisaks mõjuvad kohast lähtuvad otsused kuidagi irratsionaalselt, võib-olla just nende näiliselt teisejärgulise põhjuse pärast. See, mis on irratsionaalne, on sageli ka ohtlik.
Vabadusekirjaga rahvas
Piret Jaaksi „Päikeseuskujad“ on kohaspetsiifiline romaan, mis tegeleb eelkõige küsimusega, kus. Võiks isegi öelda, et „kus“ saab küsimuseks raamatu jooksul. Loo tegevus toimub Vormsil ehk Ussisaarel, mida nimetatakse omaks. Omaks nimetavad seda rannarootslased, „päikese lapsed“ (lk 10), oma keele ja kommetega rahvakild, kes on raamatu toimumisajaks ehk XIX sajandi alguseks jäänud ajaloo hammasrataste vahele – pole neil baltisakslasest mõisniku, Vene tsaari ega ka eestlaste poolehoidu. Nad on „freie Leute“ (lk 75), Rootsi kuningalt saadud müütilise vabadusekirjaga rahvas, on seda sama palju kui ükskõik milline väikerahvas suure impeeriumi maa-aladel – on, aga ei ole ka. Või parem, kui ei oleks.
Impeerium võtab rannarootslased aina valusamalt pihtide vahele ning see päädib valikuga halva ja halva vahel: kas põgeneda saarelt võõraks jäänud emamaale Rootsi ning otsida oma vabadust sealt või jääda koju, mida ilmselt õige pea enam koduks pidada ei lasta. Vabadus on raamatu järgi päikeseuskujatele olulisim, kuid küsimuseks saab, kus see vabadus on. Mõnes mõttes vastatakse sellele üsna ühemõtteliselt: „inimese hinge ei või keegi saada“ (lk 198). Vabadus jääb nii ehk naa inimesse alles, kuid see salakaval kus-küsimus ei ole sellega päris vastatud. Küsimuse keerukuse avab Ida, raamatu üks peategelastest, kes arutleb lahkumisplaani vaagides: „Mis on siis enam kodu ning kuhu jääb seal kaugel olles armastus, kas saarele maha, kus puhkab päikeseristi ja sooja samblamätta all nende ema; mis enam üldse alles jääb?“ (lk 164). See, kes ma olen, pannakse kõrvuti küsimusega, kus ma olen. Kui kogukonnas austatud Ida otsustab saarelt lahkuda, siis tema õe Maria saatus on täpselt vastupidine: tõrjutust ja äraigatsejast saab jääja. Lihtsast tüdrukust sirgub kogukonna juht, kelle mõjuvõim, vabadus ja ohtlikkus on suurem, kui pealtnäha paistab, sest see pole niivõrd inimese- kui saaresuurune.
Ida ja Maria on omamoodi arhetüüpsed: üks tark ja tragi, teine „poolearuline“ ja tuulepea. Mõlemas on kangelasematerjali, aga ometi pole see nagu kummagi naise lugu. Tundub, et rahva liikmest olulisem on kirjutaja jaoks olnud rahvas ise. Saareelanike kirjeldamiseks on loosse pikitud rohkelt rahvapärimust, sageli koos selgitustega, mida miski tähendada võis või mille jaoks mingeid kombetalitusi peeti. Samuti on raamatus kujutatud mitmeid tõsielulisi seiku: Kuramaa aadli jaoks toime pandud lasterööv, hiiurootslaste küüditamine Ukrainasse, neist ülejäänute pagemine Vormsile, vennastekogudusliikumise levik ja taevaskäijate fenomen, Vene soldatite saatmine Vormsile ja veel mõni pisem, ent mitte vähem tähtis ajalooepisood. Paljudest saaks arendada romaani mõõtu raamatu ning mõnigi on „Päikeseuskujates“ pikemalt läbi kirjutatud, teisi mainitakse seevastu justkui muuseas, muu jutu sees. On tunda ajaloolise algmaterjali vastupandamatut jõudu: see nagu nõuaks raamatusse pääsemist. Tänu „Päikeseuskujatele“ ongi neid seiku nüüd märksa raskem unustada.
Vastuoluline valgus
Aupaklikkus, mida kirjutaja alusmaterjali vastu tunneb, on kujundanud raamatust midagi loovuurimusesarnast, kusjuures loominguline osa maksab teaduslikule lõivu ja vastupidi. Niipea kui üks poolustest hakkab rohkem ruumi saama, nõuab teine eluõigust. Seetõttu jätab üsna mahukas teos ometi lühiromaani mulje, sest tegevusliinid on seal lühikesed, ehkki mitte õhukesed. Lühiduse ja sügavuse vastuolu pärast on kohati tunne, nagu oleks „Päikeseuskujad“ raamat ühest teisest raamatust. Kirjutaja hääl sarnaneb jutustaja häälele, mis räägib lugu, mida ta teab, sest see on juba lõppenud. Talle on teada tegelaste motiivid, ta kirjeldab nende tundeid, siseelu, ning annab neile sageli isegi hinnangu. Huvitav on seejuures, et „Päikeseuskujad“ on kirja pandud silmatorkavas oleviku vormis: tegelased istuvad, mõtlevad, teavad, viskavad, rebivad, tõmbavad, pesevad jne. Kuna neist jutustatakse aga nii, nagu oleksid nad seda kõike juba teinud, ei lasta neil põhjalikumalt tegutseda. Ometi paistab, et kui „Päikeseuskujad“ tulnuks seetõttu ka poole pikem, siis raamat sellest vaid võitnuks, sest lugu, mida „Päikeseuskujad“ justkui ümber jutustab, on põnevalt mitmetasandiline.
Võtan kas või mõne raamatut läbiva sümboli, nagu valgus. Juba pealkirjast on näha, et valgusel on raamatus keskne roll. Rannarootslaste usku kirjeldatakse päikeseusuna, mitmeid märke loetakse just päikesest, surnuaedades on päikeseristid. Valgusallikatest on vaata et sama oluline küünal, hädapärane ja hinnatud valgusallikas mõisas ja taluski, valmistada oskavad neid meisterlikult siiski vaid vähesed. Küünlavalgel ravitakse haigeid, ennustatakse tulevikku, laaberdatakse mõisas, küünaldega kaubeldakse inimhingede üle. Valgusemärke on raamatus veelgi: saarele sündinud lapsele pannakse nimeks Gloria, raamatus ka „glooria“ (lk 33), mis tähendab muu hulgas valgussõõri. Valgus kui millegi üleva, millegi hea sümbol kujuneb aga loo arenedes üllatavalt ambivalentseks: „valgus on märksa ohtlikum, kõik on justkui näha, aga see on petlik, teeb muretuks ja hooletuks. [—] Halvad asjad juhtusid just päevavalges“ (lk 273). Need romaani lõpulehekülgedel kirja pandud laused muudavad kogu raamatu tonaalsust nii ootamatult, et korraks on tunne, et kõik eelnev tuleb ümber hinnata – nii järsku pööratakse sümbol teistpidi.
Kuid tõepoolest: päikeseuskujad usuvad valgusest head, ometi võetakse nende kogukonnalt päise päeva ajal nii laps kui ka vabadus. Raamat lõppeb näiliselt lootusrikka tõdemusega „kõik võib veel hästi minna“ (lk 278), mis meenutab aga pigem näitekirjanduses kuulsaks saanud repliiki „ehk läheb hästi veel“1 – mõlemad tõotavad ainult halba. Nii saab päikese kummardamisest justkui kummaline pettepiltide uskumine, mis mõjub raamatus, kus hea ja halb on olnud seni üsna selgelt adutavad, pisut kummastavalt. Peaaegu jääb mulje, nagu ootaks raamat endale järge, nagu oleks see ühe pikema ja nüansseerituma järjeloo avatakt. Võib öelda, et raamat jääb kõige põnevama koha peal pooleli.
Huvitav sümbol on raamatus ka nael. Naelu surutakse küünlasse, et need sulamise käigus sealt välja kukkudes magaja üles ärataksid. Niisugust omalaadset äratuskella hakatakse aga nõidusega seostama, kuigi jääb selgusetuks, kas sel on ka alust või on tegu saarerahva ebausuga. Naelad ilmuvad üleöö talude ustesse. Alguses arvatakse, et nii märgistab mõis talud, kust mehi kroonusse võetakse, seejärel selgub, et naeltega majadesse hakatakse saarele korda looma toodud soldateid majutama, kuid lõpuks seatakse ka see kahtluse alla. Sümboli potentsiaaliga nael on halb enne, mis sellisena ei kristalliseeru, ent seda ei jooksutata ka piisava veenvusega tähendusest tühjaks. Raamatus, kus asjad on ehk liigagi selged, jäävad sellised lahtised otsad silma.
Tegelane kui rahvasaadik
Jutustust liigendavad kursiivkirjas vahelood, mis mõjuvad raamatu kõige stiilipuhtama osana. Tundub, nagu räägiks seal üks õde teisega, meenutaks lapsepõlve, mõlema põlvnemise lugu. Poolmütoloogilised mälestused sisaldavad just parajas mõõdus ambivalentsust, kus hea ja kuri on pidevas kaalumises ning maailma tasakaalus hoidev emakuju võimeline neid ohjeldama. Huvitavaks teeb vahelood ka küsimus, kes kellega räägib. „Sa ei vasta … olgu pealegi, ma kõnelen esialgu üksi. Ehk varsti vastad, ehk hakkad ka sina rääkima“ (lk 9). Kumb õdedest peab vajalikuks mälestusi alles hoida – kas see, kes läks, või see, kes jäi? Või on see siiski kahekõne, üks jutuke ühelt, teine teiselt? Vastust sellele ei saa, kuid see polegi oluline. Vastupidi, väga värskelt mõjub tegelase jutustamine, ilma et oleks ära seletatud, miks ta seda teeb või kellele räägib. Tal on seda vaja – ei teagi, milleks – ja sellest teadmisest lugejale piisab.
Niisugune lõpuni ära seletamata, ent veenvalt läbi viidud liin on raamatus pigem eriline, sest enamasti ei näidata lugejale lõimi, mis tema peas mustri võiksid moodustada, vaid pigem valmis kootud töid. Needki on kohati nagu klaasi taga, raske on tunnetada isiklikku soojust repliikide puhul, mille kirjapaneminegi nõuaks mitmekordset läbimõtlemist: „Kõik unustatakse. On vaid paadid üle vaevavee, piitsahoobid, mida ei ravi ükski rohi peale pisarate. Nagu polekski maailmas õiglust“ (lk 234).
Piret Jaaks on produktiivne dramaturg, kel tihe side elava sõna ja suulise keelega. Ka tema romaan „Põdravalgus“ (2024), millele eelnes sama süžeega näidend „Siirderiitujad“2 (2019), paistab silma hea dialoogiga – see on napp, eluline ja isikupärane. Seetõttu ei saa öelda, nagu jääks kirjutajal dialoogioskusest puudu, pigem paneb see mõtlema, miks on autor otsustanud „Päikeseuskujates“ seda oskust mitte rakendada. Võimalik, et „Päikeseuskujate“ retooriline ja üldistav tegelaskõne näitab, et tegelane ei ole oluline, vaid oluline on nimelt miski retooriline ja üldine – oluline pole niivõrd üksikinimese kannatus, vaid rahva kannatus. Ja sellest poleks midagi, kui tegelased, kes seda paatost kandma on pandud, poleks subjektidena piisavalt põnevana tutvustatud. Kuid nad jäävad oma põnevuses veidi poolikuks, sest peavad väljendama lisaks isiklikele mõtetele ja tunnetele ka rahva omi.
Piret Jaaks toob erisugused ajalooseigad, motiivid, sümbolid ja tegelaskujud keskpõrandale kokku, see keskpõrand kui koht – Ussisaar – näidatakse lugejale kätte. „Päikeseuskujad“ on ilus pühenduskiri rannarootslastele, raamat valgustab nad selgelt välja. Kui mitmeks spektri värviks see valgus murduda suudab, selgub lugedes. Ehk teisisõnu selgub see, „mis on valguses varjul“ (lk 273).
1 Nende sõnadega lõppeb William Shakespeare’i näidendis „Hamlet“ Claudiuse monoloog.
2 „Siirderiitujad“ jõudis 2020. aastal Ugala teatris lavale pealkirjaga „Valged põdrad“ (2020, lavastaja Andres Noormets).
