Emakeel on õnn, mis langeb sülle. Puhas juhus, et sündisin just niisugusesse perre, kus räägitakse eesti keelt. Juunikuus oli aga Eesti Kirjanduse Teabekeskuse korraldatud tõlkijate seminaril Käsmus ühtäkki koos hulk inimesi, kes on eesti keele teadlikult valinud. Vähe sellest, nad vahendavad selle ande teistele – jagavad, nagu märgib tagasihoidlikult prantsuse tõlkija Guillaume Gibert. Tänavu emakeelepäeval pälvis ta Nikolai Baturini romaani „Karu süda“ tõlke eest Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastaauhinna. 5. augustil saanuks Nikolai Baturin 90aastaseks.
Kõnelesin seminaril Guillaume’iga nii „Karu südamest“ kui ka teistest tema tõlgetest.
„Esimene peatus.
Jõgi teeb siin jõnga looke kirdesse. Otse kaljuste kaldapõskede vahel, jalastee lõpus peatan narta. Lasen koeri puhata. Puhkan ka ise, vajun jäigast sõiduasendist küllakile süstsaani. Võtan pusarast tüki lehisevaiku, pistan suhu. Mälun, silmad – vilkad rohelised mutukad – valkaval talihorisondil …“
Nii algab „Karu süda“, „Cœur d’ourse“. Prantsuse keeles kõlab sama lõik nõnda:
„Première halte.
Ici, la rivière oblique brusquement vers le nord-est. J’arrête le traîneau au bout de la piste, entre les rives aux joues de pierre. Repos, pour les chiens et pour moi. Transi par ce long voyage, je me laisse couler dans le traîneau. De ma blague de cuir, je tire une gomme de mélèze que je glisse dans ma bouche. Je mâche ; mes yeux, insectes vifs et verts, se posent sur le blanc que dessine l’hiver à l’horizon…“
„Karu süda“ on tõlkijale kõva pähkel. Selles romaanis leidub sõnu, mis võivad vajada seletamist ka eesti lugejale – Nikolai Baturin on leiutanud uue keele.
Jah, Nikolai Baturini eesti keel on teistsugune, aga sellepärast ongi see mulle nii huvitav. Baturini eesti keel meenutab Homerose vanakreeka keelt. Olen vanakreeka keelest tõlkinud ja loen tihti Homerose eeposi, nii et olen natuke salapärase tekstiga harjunud. Baturini keel on ühtlasi nii ilus, et see andis mulle jõudu.
Mind aitasid Lilli Luuk ja Berk Vaher. Töötasin muidugi sõnaraamatutega, aga kui mul oli kogunenud kümme või kakskümmend küsimust, saatsin need Lillile ja Bergile ning tõlkisin nende vastuste abil edasi.
Teil olid väga head abilised, aga kahtlemata on teil ka eriline keeleanne. Eesti publik on teid selle teose tõlkimise puhul juba kõrgelt tunnustanud. Missugune on Prantsusmaa retseptsioon?
Teos on väga hästi vastu võetud, kiitvaid arvustusi on ilmunud üsna palju. See oli mulle natuke üllatus, sest raamat on nii paks: prantsuse keeles umbes 700 lehekülge. Arutasime siin Käsmus teose menu hispaania tõlkija Consuelo Rubio Alcoveriga. Tõdesime, et „Karu süda“ on ideaalne romaan. Kõigepealt on teoses kujutatud taigamaailm prantsuse lugejale võõras ja eksootiline, teiseks on tegu seiklusromaaniga. Lisame mütoloogilise tausta, soomeugrilaste animistliku mõtteviisi … See teos peabki lugejatele meeldima, nende seas ka näiteks prantsuse lugejale.
Loodus on nii tähtis. Ning ses mõttes on „Karu süda“ äärmiselt ajakohane. Näiteks leidub kohe teose alguses lause: „Puud said mulle pühimusteks.“ Looduse teema kõnetab prantsuse lugejaid praegu väga tugevalt. „Heitsin puude usku …“ See tähendab midagi.
Kõlab nagu manifest.
Just. Me võiksime sellest rääkida kümme tundi. „Karu süda“ on nagu väga pikk piiblimüüt. Aga see on ka hingeline raamat.
Tõlkides hingad raamatuga samas rütmis. Tegin „Karu südant“ tõlkides koos Niikaga väga ilusa rännaku. „Karu süda“ on sügavalt filosoofiline teos. Niika püüab aru saada, kes on inimene – mida tähendab olla inimene. Kas keegi saab kaks korda inimesena sündida?
„Kas keegi suudab kaks korda inimene olla?“ küsib Niika. „Ühtegi korda ei suuda olla keegi,“ vastab talle nganassaan, „aga püüdma peab.“ Sellega on kõik öeldud.
Kuidas teist tõlkija sai?
Täiesti juhuslikult. Üks mu sõber küsis kord: „Guillaume, mul on kaks soome keele õpikut. Äkki tahad koos minuga soome keelt õppida?“ Olin nõus ja hakkasime pihta. Varsti pärast seda avastasin internetist hoopis muid asju otsides, et on olemas niisugune keel nagu vepsa keel, mida peetakse soomeugri keelte sanskritiks. Oo, mis see on? Ma ei olnud kunagi kuulnud sõna „vepsa“ ega teadnud, et maailmas leidub vepsa rahvas. Tellisin vepsa keele grammatika ja hakkasin seda keelt õppima. Tellisin ka vepsa keele sõnaraamatu ja hakkasin seda keelt tõlkima. Võtsin ühendust Petroskoi ajakirjaniku Galina Baburovaga ja käisin kaks korda Vene Karjalas vepsa keelt rääkimas. Tõlkisin prantsuse keelde vepsa eepose „Virantanaz“ – see oligi mu esimene tõlge.
Kuna mulle meeldib ka saami keel, hakkasin sedagi õppima. Teine minu tõlgitud raamat on saami vanasõnade raamat „Mieux vaut passer que demeurer“. Seejärel võtsin ühendust Norra saami kirjanduse professori ja tõlkija Harald Gaskiga, sest tahtsin tõlkida Nils-Aslak Valkeapää teksti ja mul oli küsimusi. Gaski vastas mulle ja ma käisin kaks korda Norras saamide juures. Jaa …
Aga! Mul tekkis soov õppida üht soomeugri keelt ülikooli tasemel. Pariisi ida keelte instituudis õpetab Antoine Chalvin eesti keelt ja nii ma otsustasingi seda õppima hakata. Selles instituudis kasutatakse Antoine Chalvini, Malle Rüütli ja Katre Talviste õpikut „Manuel d’estonien“, mis algab Aleksander Suumani paari imeilusa värsireaga. „Ei ole õige öelda, et inimesed / tulevad ja lähevad. / On inimesi, / kes tulevad / ja kunagi ei lähe. / Nad on sooja hommiku sarnased.“ Tänu Suumani luuletustele on eesti keel nüüd mu südamekeel. Eesti keele meloodia on nii ilus! Juba ainuüksi meloodia pärast tasub eesti keelt õppida. „Nad tulevad / ja tulevad / ja tulek on lõpmatu liginemine.“
Rääkisin Antoine’ile, et olen varem tõlkinud eepose. Hakkasime siis koos eesti keelt tõlkima. Olin tookord Antoine’i ainus õpilane. Ükskord teatas ta mulle, et Eestis tuleb Käsmu külas tõlkijate seminar – kas tahad sinna sõita? Vastasin „jah“. See oli neli aastat tagasi. Siin hakkaski minust tõlkija saama.
Vestlusega liitub Eesti Kirjanduse Teabekeskuse nõunik Elle-Mari Talivee. Ta oletab, et Guillaume Giberti varasemast külaskäigust saamide juurde võis olla abi Baturini „Karu südame“ tõlkimisel.
Genius loci … Kui tähtis on teile kui tõlkijale tajuda tekstis kirjeldatud paiga vaimu ja kogeda sõna oma lihas?
„Karu südames“ on üks väga konkreetne nimisõna: „avarilm“. Mida see täpselt tähendab? Baturin ütleb ühes raamatus, et avarilm on see piir, kus saavad kokku taevas ja näiteks mets. Või taevas ja meri. Avarilm laiub silmapiirini. Oma sõbra Harald Gaski juures Saamimaal nägin ja sain aru, mis see on. Tundras sain aru, mida Baturin on väljendanud sõnaga „avarilm“ – väga ilus kogemus.
Kuna Ukrainas oli alanud sõda, ei saanud ma reisida Venemaale evenkide juurde, aga Saamimaalgi on avarilm. Muidugi oli selle nägemisest kõvasti kasu: et tõlkida, on vaja näha ja kogeda kohti, mida raamatus on kirjeldatud.
On veel üks tähtis põhimõte, mille eest olen tänu võlgu Niina Zaitsevale, vepsa eepose autorile. Zaitseva on ka ise tõlkija, ta on tõlkinud hulga teoseid vene keelest vepsa keelde, samuti näiteks „Kalevala“ soome keelest vepsa keelde. Ja ta andis mulle Vepsamaal Petroskois väga head nõu: „Guillaume, tõlkima peab südamega. Kirjutama ja tõlkima peab südamega.“ Ma püüan tõlkida südamega.
Elle-Mari Talivee: „Kirjastaja Aurélie Charron rääkis, et sa lugesid talle „Karu südame“ tõlget ette ja siis te nutsite koos. Arvan, et see on mulle üks olulisemaid raamatuid eesti kirjanduses, aga kui ma oleksin teadnud, et see mu südame murrab, siis ma ei oleks seda lugenud.“
Kuidas te „Karu südame“ leidsite? Kas keegi oskas soovitada?
Kirjastaja saatis mulle meili, tutvustas teost ja palus hinnangut, kas seda tasub tõlkida – kas see on hea romaan. Lugesin raamatu läbi, kirjutasin arvustuse, tõlkisin ka mõned katkendid ja saatsin need kirjastajale. Ta ütles: „Oo, see on väga hea, väga ilus tõlge,“ ning küsis, kas tahaksin tõlkida terve romaani. Kõhklesin, sest ma ei olnud ühtki mahukat romaani tõlkinud, aga viimaks jäin nõusse.
Leidsin, et „Karu süda“ peab jõudma prantsuse keelde, sest minu arvates tuleb kirjandust teistega jagada. Tõlkides saab seda teha.
Missugune peatükk teid enim puudutas?
Küllap „Kuues peatus“, kus Niika aitab Gulagist põgenenud Rodioni. See on nii imeline lugu. Niika ees on valik: tema onnis lamab Rodion, kes tahtis teda tappa, aga on ise haige ja suremas. Mida teha? Niika otsustab Rodioni aidata – ning annab sellega talle tagasi tema inimsuse. See on nii sügav tegu. Rodion on ju kurjategija, nii kerge oleks ta miilitsa kätte anda, aga Niika otsustab hädasolijat aidata. Ja ongi kõik.
„Karu südame“ tõlkimine oli tohutu kogemus, tõeline kogemus – initsiatsioon, kuna see on mu esimene mahukas romaanitõlge. Olen Nikolai Baturinile tänu võlgu. Mõtlen tihti tema peale. Kahjuks ei ole Baturin enam meiega, nii et ma ei saa temaga rääkida ja öelda, kui tähtis tema raamat mulle on. Ütlen seda mõttes ja südames.
Teie tänusõnadega liituvad paljud lugejad nii Eestis kui ka Prantsusmaal. Pärast „Karu südame“ lugemist ei ole inimene enam see, kes ta oli enne. Tõlkimisest rääkimata.
See on vist samamoodi, kui kirjanik kirjutab oma raamatut ja ühtäkki on see valmis. Pärast viimase sõna kirjapanekut on kirjanik natuke teine inimene. Arvan, et ka mina olen nüüd natuke teine inimene. Ja veel on tühjus.
Aga nagu ütles Lilli Luuk: raamat elab nüüd edasi oma elu. See pole enam minu raamat ega minu tõlge. See on kõigi oma. Mina ainult jagasin seda.
Kuidas teadsite juba neli-viis aastat tagasi, enne eelmist tõlkijate seminari, et tahate Käsmus kohtuda Lilli Luugiga? Ta oli siis veel nii salapärane, et teda ei teatud isegi Eesti Kirjanduse Teabekeskuses. Te olete justkui Lilli Luugi avastaja.
Jah, olen selle üle koguni natuke uhke.
Asi oli nii. Antoine Chalvin andis mulle ilukirjanduse tõlkimise tunnis ülesande leida varem tõlkimata tekst. Hakkasin Loomingut lugema ja sattusin huvitavale tekstile, mille pealkiri on „Auk“. Mis see on? Mida see tähendab? Hakkasin lugema. Seal oli nii ilus lause: „Me käisime korjamas puhtaid pärnaõisi vee kohale sirutuvatelt vanadelt pärnadelt.“ Ohh! „Augu“ meloodia ja rütm on nii ilusad, et just seda novelli ma tõlkida tahtsingi. Antoine nõustus: oo jaa, see on väga huvitav. Terve aasta töötasime Lilli Luugi novellidega. Aasta lõpuks oli mul kogunenud hulk küsimusi, nii et Antoine soovitas autorile meili saata. Kirjutasin eesti keeles, et olen algaja tõlkija, minu nimi on Guillaume Gibert ja ma tõlkisin kolm teie novelli: „Auk“, „Poisid lumes“ ja „Kolhoosi miss“. Paar küsimust, palun!
Niisuguse kirja üle on kirjanikul kindlasti hea meel.
Oli küll. Rääkisin, et sõidan Käsmu tõlkijate seminarile, ja küsisin, kas oleks võimalik siin kohtuda. Lilli Luuk vastas, et on küll, muidugi, ja ta tuli! Keegi ei teadnud, kes ta on. Me jalutasime ja vestlesime – küsisin temalt, kes on ta lemmik eesti kirjanik, ja ta vastas, et Ene Mihkelson. Küsisin, miks. Ja nii edasi.
Olen Lilli Luugi loomingu tõlkimisega jätkanud. Kui „Karu südame“ tõlge sai valmis, saatis Lilli mulle oma „Ööema“. Võtsin kirjastajaga ühendust ja tahtsin talle romaani tutvustada, aga ta oli sellest juba kuulnud ja vastas, et ootab nüüd retsensiooni. Kirjutasin arvustuse, samuti tõlkekatkendeid – tema vastas „ohoo“ ja nüüd ma sellega töötangi.
Ka „Ööema“ on keeruline ettevõtmine.
On küll, aga õnneks saan autoriga nõu pidada.
Tõite nii Baturini kui ka Luugi teoste puhul esile nende rütmi ja meloodia. Ei ole ilmselt juhus, et olete varem tõlkinud ka luulet, samuti avastasite eesti keele luule kaudu. Teie tõlgitud proosatekste ühendab poeesia.
Teil on õigus. Mulle on see võib-olla kõige tähtsam asi: rütm ja meloodia.
Mis veel ühendab, kas looduskirjeldused?
Jah. Samuti on „Ööema“ atmosfäär erakordne, lausa haruldane.
Kas olete ise rabas käinud?
Siin Eestis ei ole. Prantsusmaal ei ole rabasid nii palju kui Eestis, aga mõni ikkagi on. Mul oleks siiski vaja Eesti raba pilti. Oleks tore kunagi koos Lilli Luugiga rappa sõita.
Missugusel aastaajal?
Ei tea … Võib-olla sügisel, sest „Ööema“ alguses on juttu augusti lõpust – tahaksin näha raba just sellel ajal. Niisugune kogemus on tõlkimisel abiks. Kui tõlkida südame ja hingega, peab tekstis kujutatu ise läbi elama, kas või natuke sündmuskohas liikuma, üht-teist nägema ja kuulma.
Palun jagage muljeid Käsmu seminarilt. Need päevad on olnud ehk väsitavad, aga kindlasti vaimselt rikastavad.
Need päevad on olnud tõlkija seisukohalt ääretult rikkalikud. Mulle ei meeldi, kui eesti keele kohta kasutatakse sõna „väikekeel“ – minu silmis on eesti keel suur keel. Prantsusmaal pole paraku kuigi palju neid, kes seda oskavad. Kui ma vahel ei tea, kuidas mõnd sõna tõlkida, ei ole kelleltki nõu küsida.
Siin Käsmus räägime omavahel eesti keeles. Kõneleme eesti keeles oma tööst ja kogemustest, näiteks sellest, kas Prantsusmaal on raske leida kirjastajat. Omasugustega rääkida on äärmiselt tähtis, aga seda saab teha nii harva … Seda saab teha just ainult siin.
Tore on siin näha ühekorraga nii palju eesti kirjanduse tõlkijaid, rõõmsalt külg külje kõrval. Eesti kirjanduse tõlkijad ei ole üksnes kolleegid, vaid sõpruskond või vennaskond. On tajuda väga sarnaste ja kokkuhoidvate inimeste sünergiat.
Jah. Eesti keel ühendab meid.
Aitäh, Guillaume ja kõik eesti kirjanduse tõlkijad. Jaksu ja rõõmu teile!
Guillaume Gibert (Guilhèm Gibèrt)
Andekas tõlkija Guillaume Gibert on ühtlasi särav keeleteadlane ja õpetaja. 2011. aastal sai ta ladina keele alase uurimusega „La subordination comparative en latin dans les textes de prose de Caton à Apulée“ doktorikraadi. 2021. aastal lõpetas ta eesti keele erialal Pariisi ida keelte ja tsivilisatsioonide instituudi (INALCO).
Gibert on tõlkinud eesti, saami ja fääri kirjandust peamiselt prantsuse keelde, aga näiteks Jaan Kaplinski luulet on ta vahendanud ka oksitaani keelde.
2020. aastal oli Gibert üks Eesti saatkonna ja INALCO korraldatud eesti luule tõlkevõistluse kahest esikohaomanikust. 2026. aastal tunnustas Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapital teda Nikolai Baturini „Karu südame“ tõlke eest aastaauhinnaga.
